Assa Püha Kassijumal,
kus ma panin eile oma perekonna paanikas siblima, nagu sipelgapesa! :)
Tegelikult oli päeva algus täiesti tavaline.
Muti roomas konserviraha tegemiselt koju.
Ja kuna ta oli konserviraha teinud juba teist ööd järjest, siis oli ta uimane, nagu kevadine kärbes akna vahel.
No seda on ta muidugi alati, kui peab öösel tööl olema.
Ok, roomas koju, pooleldi magades pani Jänkspoisi kausi ääreni krõbuskeid täis ja kukkus pliidi alla suitsu puhuma.
Ise ohkis nagu poisinaaskli multifilmist pärit rääkiv vedur.
Meie tegime Mitškiniga tanderanti (Muti sõnavara, mis pidada tähendama kräunumist, tantsimist, nühkimist ja jalus tilberdamist kokku) ümber Muti. No ikka selleks, et ta selle pliidi kiiremini ära tossutaks ja meiegi kausikesed head-paremat täis laadiks.
Muti tõstis selle meie tanderandi puhul tossutempot, ning vedas oma tankiaku pliidi eest külmkapi juurde.
Kausid said hetkega täidetud.
Siis segas Muti muidugi oma lollnokkadele pläusti kokku, toppis jopetaskusse ka mustlasillegaalile konservi ja kobistas lauda poole.
Ha-ha haaaa!
Mida kobistas - uisutas ikka!
Me Mitškiniga passisime teda köögiaknast.
Muti kakerdas minna, vahepeal viskas tal tagasilla puhta viltu alla ja siis ta vehkis oma ämbritega nagu hullumeelne.
Oli ikka naljakas küll, aga Mutil läks õnneks. Jõudis täis ämbritega turvaliselt laudani.
Me tagasitulekut enam ootama ei jäänud, sest ega see ometi poleks saanud teistsugune olla.
Igatahes mingil hetkel ta tuppa tagasi jõudis!
Aga!!!!!
Peremees oli ka vahepeal oma kondid voodist välja veeretanud, ning sättis end oma konserviraha tegemise kohta minema.
Tema meil lehmade juures ei käi, tema paneb raha tegemiseks selga valge särgi ja vuntsib end ilusaks.
Kuigi ta mõnikord ütleb, et mõni inimene, kes tema juurde sööma sattub on hullem, kui Muti neljajalgsed.
No see, selleks!
Peremehe konserviraha paraadvorm seisab meil kõikse tagumises toas, mida Muti talvel koonerdamise mõttes ei küta eriti.
Ja siis läheb see pisike tuba eriti mõnsalt soojaks.
Ma mõtlesin vaid viivu, kui sinna tuppa kapi otsa end ühe hüppega vinnasin.
No milline vaikus ja rahu!
Keegi ei tao käpaga pähe, ega kräunu, et magad minu kohal.
Keegi ei topi nina saba alla, et kontrollida, kas ma kogemata salasitta pole sahistanud.
Keegi ei ütle, et mida sa Kõldu Kaak lõõserdad - hiired jooksevad sahvris jalust maha.
Kuna ka Muti uimerdas magama, siis tõmbasime mõlemad nurru, nii, et maja värises.
Ma vahepeal käisin söömas ja vetsus, aga enne, kui Muti ärkas, kobisin kapi otsa tagasi.
Muti ärkas, lõi tagatoa ukse pauguga kinni, ning hakkas koduasju ajama.
Mina magasin õndsat kassiund edasi.
Kuidagi eriliselt kiiresti jõudis õhtu kätte ilma, et ma oleks kõhutühjust tundnud ja end kausi kõrvale kööki sättinud.
Muti kah ei pannud esiti mu puudumist tähele.
Ajas omi värke, pani lollnokki õrrele ja kutsutas koerakonnadega.
Alles siis, kui Peremehe tõld õuele veeres, avastas Muti, et tema Simbakest pole terve päeva näha olnud.
Kus kukkus kõõrutama, ikka Simba-Simba!
Vot nüüd siis on Simba meeles.
Aga pane hommikuti torisema, et tilbendan tal jalus, siis pole miskit Simbat. Siis on kassiroju!
Ma olin vait nagu siga rukkis (seda ütles Muti pärast Peremehele, kui oli mind lõpuks avastanud sokikastist)
Muti undas sahvriukse vahel ja minu magala ukse vahel kah.
Vaikus!
Vähemalt kümme korda huilgas mind üle ukse õuest kutsuda.
Vaikus!
Lõpuks, siis kui oli juba uus päev kätte jõudmas, toppis jope selga, ning uisutas, taskulamp hambus lollnokkade varjendisse.
Et äkki olen illegaalile külla läinud ja sinna kinni jäänud.
(on sedagi ette tulnud)
Aga ei midagi - vaikus!
Lõpuks hakkas Muti pillima, et nüüd on rebaseraisad Simbakese õnneks võtnud ja selles on süüdi koerakonnad, sest selle asemel, et kodu valvata, mängivad nad vaid rebasevärvi vaibaga, või ajavad tuhkruid vardasse.
Täitsa lollakas Muti!
Mida ta herneaju küll välja ei mõtle!
Ise sai vaevu kanalasse kakerdatud selle libedaga.
Mis ta arvab, et mul on mingid naelkingad küünte asemel all või?
Ja, et ma selle ilgelt-märja lumelögaga tahan kuhugi metsa veerde minna.
Ma pole mitu päeva viitsinud verandanurgast kaugemale rännata ju.
Aga selle kisa ja hala peale läks mu kalk kassisüda pehmeks, ming ma kukutasin end koos Peremehe villasokkidega kapi otsast alla.
Noh, eks kõht oli ka natsa tühjaaks läinud - muidu oleks ma ikka lasknud Mutil veel pablada.
Muti muidugi - teravkõrv, nagu ta on - kuulis seda maandumismütsakat.
Sa jessas, kus Muti sasis mu kaenlasse, musutas ja sakutas, nii, et vähe pole.
Kauss pandi ka kohe triiki krõbusid täis.
Mitškinilt sain selle tembu eest muidugi sugeda - ja mitte vähe!
Paraku pandi peale eilset tempu täna hommikul selle pisikese toa uks eriliselt hoolikalt kinni, kontrollides enne , et ega see kuramuse Kõldu Kaak pole taas end peitu osanud panna.
Nii, et tänase päeva veedan maja eluruumides Muti kullipilgu all.
Aga, ega ma kurda.
Muti täna puht kodune, paneb ahju praksuma, laadib kausid süüa täis, ning mõnuleb koos meiega. Pealegi ütles see valge laulukarp kapi peal, et Villemi juurest Iiumaalt pidada jälle tuult ja tuisku sooserva poole saadetama.
Nii, et jään ahju taha ootele!
Seniks teilegi mõnusat mõnulemist, ning kõigile kurrnjäuhhhhh!
Kassidel on jah see rumal komme end kuskile mõnusasse kohta lebole sättida ja siis lasta sul huikuda ja närvitseda, et kus on, kas pole akna vahelt alla kukkunud või ukse vahelt leelet pand või diivani alla surema pugenud (jah, kord juhtus sedagi).
VastaKustuta