Ega te mind unustanud ometi pole????

See olen ikka mina - Kassiplika!! 

Ma oleks ikka vahepeal ka kirjutanud oma tegemistest, aga Muti teatas, et temal pole enne miskit naljasoont avatud, kui mingi muutinimehike on mättas otsapidi.

No ma ei tea!

Mis mul Muti naljasoontest. Ega ta  ei peagi ju minu kirjutisi lugema, ega oma kolmehambalist suud irevile ajama naeratuseks.

Igatahes otsustasin täna, et aitab jamast!

Mättad ammu lume alt väljas, Muti võib seda muutinit sinna mätta alla kihutada nagu jaksab,mina kuulutan interneedumikanalid avatuks.

Sellest on ikka päris-päris palju aega möödas, kui viimati meie tegemistest kurrusin. Ega enam ei mäletagi kõike, mis vahepeal juhtunud on, aga üks on kindel - lumi on läinud ja Mutil on jälle tibuuputus.

Kõigepealt sai üks punane paksmagu omale kolm titte, need luksusid terve märtsikuu  köögis suures plekkvannis, kuni Mutil sai kõrini sellest hommikusest kella viie kaagutamisest.

Punapea ei pidanud Muti hommikuund millekski. Aina räuskas ja kraapis oma konksküüntega vannist saepuru endale kukla peale.

Muti  igatahes kihutas hullukesed peale ühte järjekordset hommikust etteastet suurde kanavarjendisse.

Kohe peale seda otsustasid hallil lollnokal munad pragunema hakata.

Ah jaaa, kuna õues oli ikka veel külm, siis istus see hall meil suures toas vana kapi sahtlis oma munudega. Ja seal nad siis pragunesidki. 

Ning kuna vann oli köögis vabanenud, tõstis Muti selle halli, koos oma Tiku ja Takuga (õnneks ainult kaks lollnokalast) vanni.

Lollisti tegi, ma ütlen!

Juba esimesel hommikul äratas meid kõva plekikolin ja koputamine.

Muti oli kindel, et naabri Miisu peremees on õues ja tahab meie Peremehele külla saada. Tormaski juba uksele, et Miisu peremehele tuul alla teha, sest kell oli vaevu kolm öösel.

Aga sai pika nina.

Hall lollnokk hoopis disainis vanni ümber ja  nõudis lastele süüa.

Nädal aega olime kohustatud kell kolm öösel ärkama valju plekipõrina saatel.

Lõpuks, kui Peremees oli lubanud hallil noka kukla peale keerata, tassis Muti selle perekonna kasvuhoonesse vatitekist ja toolist ehitatud iglusse.

Ma proovisin ka selle imeehituse koheselt ära, aga Muti oli sinna terve koorma heinu toppinud küljealuseks, ning need kõditasid hirmsasti.

Pealegi oli see hall lollnokk väga mittekassisõbralik. Vehkis oma tiibadega minu poole ja tegi samasugust häält kui murutraktor.

Pähhh, hoidku oma Tiku ja Taku omale, ma ei tahagi nendega mängida.

Noh, sain tibake rahu oma kassimaailmas, kui Mutil otsustas kolmas hull tibutada.

Sellel ei tulnud aga miskit õieti välja, sest ta oli laudas omale terve munapüramiidi kokku kuhjanud. Ja kui oli õige aeg neil munadel praguneda, siis olid kõik tühjad. Muti ei saanud enne munadele läbivaatust kah teha, sest see tuttpütt oli pesas nagu draakon. sülitas sulepuru ja peksis Mutil käed katki.

Aga, et draakon kurb poleks 

 kimas Muti ühe oma tuttava juurde ja tõi sealt hunniku lollnokalapsi.

Kahjuks see kanamamma oli nii ohmu, et andis nendele lastele ka nokaga, nagu Mutile. Nüüdseks on draakonema laudas tagasi, aga orvud kalpsavad  kasvuhoones ringi. Hall neid oma iglusse ei luba, orvukestel on teises nurgas eraldi hurtsik. Aga koos elatud saavad küll.

Huvitav,  kuhu see Muti oma tomatsikud sel aastal mõtleb sättida, kui tal kasvumajast on kanala tehtud.

No ega see tegelikult minu mure polegi!

Tal nagunii kõik aknaääred toas seda maltsa juba täis laotud.

Täna , kui vihma sadas ja tuul Muti rehade ja ämbritega pätti ja politseid  mängis, ei saanud me Mitskiniga kuidagi aknal publikut teha tänu neile maltsakastidele.

Nii palju siis lollnoklemisest.

Jänks-poiss on ka juba teist nädalat suvekodus.

Muti proovis teda algul ikka ööseks tubaseks saada, aga Jänks põgenes oma maja kõige kaugemasse nurka. Mutil on aga selle talvega kena rasvapolster tankiaku ümber kogunenud, ning ta ei hakanud Jänksile järgi pugema. Risk jänesekuuti kinni jääda oli liiga suur.

Peremees arvas küll, et Muti võib ju seal paar nädalat söömata vastu pidada. Kulutabki vana rasva ära ja saab suveks saledaks.

Kuid Muti käskis selle jutu peale minna Peremehel sinna, kuhu üks laev läks. Oot, kui ma nüüd Mitškini abiga meelde tuletan, siis Muti saatis Peremehe nahuiasse vist. Või kuhugi sinna kanti!

See on see šušiseva keele sõna, mis mul meeles ei taha seista, aga mille peale meie Kellykonn äratundmisrõõmus kõrvad laksti pealaele kokku lööb.

Kujutage ette - ma olen Kellykonna talunud juba aasta otsa.

Konnast on tänaseks asi kaugel muidugi. Kelluke on tark ja julge koeratüdruk juba. Ainult võõrastel ennast silitada ei luba. Meiega möllab küll nii, et vaibad rullis.

Ja minumasti koduloom on ta ka.

Nagu esimesed puugid olid talveunest ärganud, hakkas meil Kellyga rabamine, et kumma küljest Muti suurema saagi õhtuti saab. Seni on edetabelit koerakonn juhtinud. Eile korjas Muti tal karvadest  lausa lihaprae jagu neid tegelasi välja. Homme pean vist end kokku võtma ja vihmaga metsa minema. Ei saa ju olla, et koerakonn on puugipüüdmises osavam kui mina.

Muti ähvardas eile loomulikult meil elle võistluse kihva keerata. Lubas tõllale hääled sisse lüüa ja kõigile arsti käest tilka tuua.

Seda me veel vaatame!

Praegu igatahes pean end  taas pliidi ette Muti põlvedele pikaks venitama, et ta saaks mu kasukas inventeerida. Pean seda taluma, sest muidu ei lubata mind ju voodisse. Aga kuskil toolil ma kah öö otsa kügeleda ei kavatse.

Olgu, Muti juba kissitab mind, tõmban siis jälle otsad kokku, ja ......

Ning kui arvutit juhtun taas kohtama, siis annan endast ikka elumärki!!!

Kurnjäuhhh ja rahulikku taevast kõigile, nagu ütleb Muti ukraina sõbranje!