Meie Muti sai eile rõõmsa üllatuse osaliseks,

mis meile Mitškiniga kohe sugugi meeldida ei tahtnud.

Meil juhtus siin mõned nädalad tagasi selline jama, et Muti, va jahupea, unustas meile konserve hankima minnes oma lollnokkade varjendi ukse lahti.

No ta ikka teeb neil selle ukse lahti talvel kah, et lollnokad saaksid lund näha ja pussuhais ka välja lendaks neil ruumist.

Sel hommikul oli ka kena päikesepaiste ja Muti lõi kanala väravad valla.

Siis aga hakkas Permees poodi kippuma, ning nii see uks ununeski.

Koerakonnad nokkade maja siis ei valva, kui Mutit pole.

Nad istuvad hoopis lumevalli otsas, ning loendavad kauguses mööda kimavaid tõldu. 

Koduvalvamisest on neil siis täiesti ükskõik.

Seda hetke kasutas meie lähedal resideeruv rebaserein, ehk, nagu Muti ütleb - Rebaserajakas.

Tõttas teine tulistvalu kohe oma külmkapi sisu täiendama meie lollnokkadega.

Paraku on Mutil ju nokkadega koos need kisakõridest pärlinokad.

Ja siis veel mustlane-illegaal.

Igatahes tehti lollnokkade majas kiirelt üldmobilisatsioon (see on nüüd see uus sõna, mis paraku tuli ära õppida) ja asuti vasturünnakule. 

Õnneks loperdas pärlikukk laudast välja ja andis häiret õunapuu ladvast.

Koerakonnad kappasid koju, ning rebane sunniti taanduma.

Muti ei teadnud koju jõudes sellest trallist, mis aset leidis midagi.

Krabistas kanalasse munamasinate toodangut kokku korjama rahulikult.

Ise veel imestas, et mida see harakas kuuri taga lõugab.

Aga, kui pärlieit ka mööda kanalat edasi-tagasi närviliselt loperdas, siis Muti märkas, et pärlivanamees on kuhugi kadunud.

Läks siis rinnuni lumes sumades kuuri taha ja avastaski pärli õunapuu ladvast.

Ikka tükk aega möllas teda kinni püüdes, aga kätte ta selle poolemeelse sai, ning kanalasse tagasi transportis.

Rahu majja saadud, avastas Muti, et ka Kissimirri pole.

Ja polnudki!!

Ei õhtul, ega järgmisel hommikul!

Muti pani pisara põske, kissitas mitu päeva, aga ei miskit.

Vandus rebaseraisa maa põhja, et see tema kanala kaitsja omale kõhutäieks vedas, jagas Mirrist järgi jäänud krõbud meie vahel ära ja oli lihtsalt nukker. 

Rohkem pole ta varjendiväravat lahti unustanud.

AGA!!!!

Paar päeva tagasi, just lippude lehvitamise päeva ees, tuli Muti õhtul konserviraha tegemast ja läks oma lollnokke üle lugema ja magama kirema.

Tuli sealt ähkat-puhkat tagasi ja nõudis Peremehelt aru, et kas see Kõldu-kaak on täna õues käinud?

Mina noh!

Muidugi tegin ma päeval väikse tuulutustiiru, mis siis sellest halba on.


 Muti oli lumel jälgi märganud - kassijälgi!!!!

Jäljed tulid heinaküüni alt, kus Mirr suvel elas, läksid lauda ukseni ja tagasi.

Muti oli Mirritanud kah, aga vaikus oli vastuseks vaid.

Peremees arvas, et ju ikka mina see olin, kes seal tuuri tegi ja Muti rahunes maha.

Eile hommikul läks Muti oma kanaroka pottide-pannidega taas nokkadele hommikueinet serveerima.

Ja siis hakkas seal koristustööd tegema. 

Ning - oh imet!

Nagu ta oma saepurukotiga kohale jõudis - kimas miski must keravälk tal kahe jala vahelt läbi õue.

Muti sai nagu  infrakti, või miskit sellist.

Ja kui ta oma tankiaku uuesti põrandalt üles sai, sest ta oli ehmatusest essu sisse kukkunud, kihutas ta keravälgule järgi.

Mirr oli tagasi!!! 

Vahtis heinaküüni all, nagu tõeline pagulane.

Kõhn ja metsik.

Muti viis talle kiirelt konservihunniku kuuri ette, aga Mirru oli miski pärast nii hirmunud, et ainult urises.

Muti vandus jälle rebaseraiska, (aga sedakorda rõõmsa häälega) et see ta terve talvise kassitaltsutamise töö olla ära nullinud, ning jättis Mirruka rahulikult oma ette mugima. 

Mis mugima!

Mirr neelas konservi sisse, nagu mingis meres olev kolmnurk, kes pidi laevu neelama.

Ossa Püha Kassijummal!

Hea, et meil metsas ainult oja on, see vist laevast jagu ei saaks.

Kadunud Tobiasekonna tahtis küll kunagi ju neelata, aga Peremees jõudis tookord jaole.

Muti käis muidugist terve päeva sellise õndsa ja lollaka naeratusega ringi, nagu oleks eriliselt palju konserviraha võitnud.

Peremehele saadeti ka kohe telefooniga rõõmusõnum, et meil mustlane tagasi.

Meie Mitškiniga istusime solvunult aknalaual ja ootasime, et meie ka Mutile meelde tuleksime.

Ega ei tulnud küll!

Suure lunimise peale visati meie kausikestesse õhtul peotäis krõbusid ja kamandati mind vait, kui juurde nõudsin.

Aga ma vihastasin ja tegin Mutile selle tagasi.

Nagu ta köögiakent praotas, nii ma õue kimasin hämaras.

Las otsib!!

Ootasin ja ootasin - mitte keegi ei otsinud.

Mida paganat!

Lõpuks hakkas külm ka ja tahtsin juba väga tuppa, agaMuti oli akna kinni tõmmanud.

Käisin siis kolm tiiru ümber maja, kuni leidsin Muti vastu metsa, tagumise akna all interneediumis uudiseid jõllimas.

Aken muidugi kinni ebasõbralikult.

Viimases hädas võtsin kätte ja hüppasin vastu aknaraami.

Assa Püha Kassijummal!

Oleks te Muti silmi näinud!

Need olid prilludest suuremad - no nagu tõllarattad!

Imekärmelt suunati valgus aknast välja ja hetk hiljem kilkas Muti juba välisuksel.

Sama kiirelt olin ka mina ukse vahelt toas ja ahju ääres.

Ohhhhh!

Oma kodu on ikka oma kindlus!

Hea, et kõik hästi lõppes.

Aga nüüd, mu armas vännklaab lõpetan ma jutustamise ära, sest meil on uus jama kaelas ja ma pean minema Mutiga korda majja tegema.

Nimelt otsustas see lollakas pärlikukats täna taas lennutunde teha ja nagu Muti hommikul lollnokad päikese kätte lubas, lendas see tegelane kanala katusele.

Ja seal ta siis nüüd röögibki juba kolmandat tundi, nii, et kogu küla kajab.

Harakalarakad käivad teda seal vahepeal õpetamas, kuidas alla lennata, kuid kukehakatis on põikpea ja ei võta neid kuulda.

Muti lubas minna vaatama kauaks see poolemeelne sinna jääda kavatseb ja ma lippan ka kaasa.

Nii, et tsauhhkurnjäuhh selleks korraks!!!