Muti ütles, et täna olla Toomapäev ja

kogu s....t, eriti kassis...t. tuleb sel päeval majast välja saada!

Ja kus kukkus koristama! 

No ma ei tea!

Terve selle kuusejamakuu on Muti loodrit pannud täiega, ja siis nüüd, ühe päevaga loodab kogu tolmu, ämblikuvõrkude, koerakonnakarvade, Peremehe toidupudi, ning muu rämpsuga hakkama saada.

Me Mitskiniga taandusime Poisinaaskli tuppa.

Oleks ainult hingest teadnud, et Muti just Naaskli toast seda Toomapäeva tuuseldamist alustab!!

Mitškin sukeldus Muti lebola alla, mina kasutasin juhust, ning lipsasin õue.

Ega seal õues muidugi suurt teha pole!

See lollakas lumeollus, mida terve kuu maha kühveldati pilvedest, see on küll paari päevaga ennast koomale tõmmanud, aga ega ikkagi veel mõnus pole. Plägane on!

Õnneks oli Muti lollnokkade varjendi tuulduma pannud!

See tähendab, et  lollnokkade lauda uks oli lahti, ning nokad ise jõllisid kohkunud silmil õues toimuvat.

Kasutasin juhust, ning läksin neile külla, et neid natukenegi eluga kurssi viia.

Need õnnetukesed ju suurte tuiskude algusest saati oma varjendis vangis, ning ilmaelust ära lõigatud.

Ossa pagan, ma sain ise üllatuse osaliseks. Selle ajaga, mis nokad varjendivarjus olid, on noored jogad suurteks kanadeks sirgunud, ning kukehakatised laulavad paremini, kui Muti imelik iinapoiss.

Sellel küll kah esinemise ajal suled seljas, aga kukk ta vist pole. (ma olen üle Muti õla piilunud, et mida see Muti õhtuti arvutist jõllitab, sellepärast tean.)

Nokad minu külastuse üle erilist rõõmu ei tundnudki!

Hakkasid hoopis mitmehäälselt kisama, kui üritasin end ühte munategemise kohta sisse seada.

Saatsin nokad kukele, ning läksime Kellykonnaga hoopis kaevumaja taha pullupoistele külla.

Pullakad elavad meil nüüd päris õuealal.

Koplis läks lumeuputuseks, ning Muti tegi poiste hulkumisala kolm korda väiksemaks. Joogiküna toodi salvkaevu kõrvale, ning söökla on puukuuri seina ääres. Ega selle lumega pullakad-poisid eriti kolama ei kippunudki.

Läksid koguni nii mugavaks, et Muti pidi neile lume sisse raja ette veerema.

See oli päris naljakas värk!

Mutil sai kõrini, et poisid ainult kuurinurgas molutavad, ning metsas üldse ei käi.

Pani endale eriti pikad kummikud jalga, paksu jope selga, ning leivakääru taskusse, ning hakkas lumemurdjaks.

Asi käis nii, et Muti puhkides kõige ees, vööst saati lumes, Pullu(see kõige heledam) sarvipidi Mutil tagumikus (sest Muti taskust tuli leivalõhna), Ruudi (see kõige tumedam) ähkides Pullu järel, ning meie Rafaelloga (punane pisikeste sarvedega) teiste sabas, tegime metsa ääres suure tiiru. Vahepeal Muti muidugi kilkas ja kukkus uperkuuti, kui Pullu teda liiga innukalt edasi kihutama ergutas sarvedega.

Peremees oli köögiaknas passinud ja ütles, et Muti olla välja näinud nagu põgenev matadoor.

Ma pärast uurisin Mitškinilt, et kes, või mis see door on - see olla selline tegelane, kes pulludega maadleb.

No meie Muti on siis nende matadooride pealik sel juhul. Ta kogu aeg madistab Pulluga. Ajavad teineteist ümber joogiküna taga ja mörisevad. Eriti Muti!

Aga üldjuhul on Muti ja pullakad sõbrad ikka. Sügavad vastastikku, ning Muti sakutab neid sarvede vahelt pidevalt.

No ja pärast andis Muti muidugi selle leiva ka ikka poistele maiuseks, kui me ringiga kaevu ääres tagasi olime. 

Poisid-laiskvorstid nüüd seda Muti tehtud rada pidi metsas vaid käivadki. Muti ütles seda nähes, et pullud on ikka tõelised mehed, kõik raskema töö lasevad naistel ära teha, ning ise külitavad põhkude peal, nagu Peremees diivanil.

Mul on natuke neist poistest kahju kah. Nad ju harjunud suure kopliga, ning värske ninaesisega.

Ning siis äkki, ühe päevaga tõmmati sellele vesi peale.

Igatahes, sedaa lund tuli korraga nii palju, et Muti pidi tööle sõitma ühe suure ja võimsa tõllaga, mis talle järgi saadeti. 

Hiigellumelabidas on lausa mitu korda meil Muti virisemise peale õuelt lund kuuseladvani ulatuvasse kuhja tõstnud ja päris kuuse tuppa toomise plaani metsast, mattis Muti ka lume alla, ning tõi kuusekolaka hoopis linnast poe eest.

Ja-jaaa!

Lugesite õieti!

Muti tõi üks päev meile kuusekolaka juba tuppa ära, toppis pulinad kah külge ja puha!

Et siis tal jõulude ajal vähem teha.

Ta ju mängis koos lume tulekuga taas kord ühe karaanaturniiri.

Ähhh, ikka koroonaturniiri.

Siiamaale köhib nagu hobune! Ja tegutsemistempo ka Mutil peale turniiri puhta nullis, veab ainult koibi järgi, nagu Postonikonn, kui see on lume sees pikema tiiru teinud.

Kuigi - olgem ausad!

Koerakonn eelistab kõige kõrgema lumevalli otsas harakavalvet pidada.

Nimelt toodi koerakonnadele terve vannitäis mägiveist.

No mitte nüüd päris elusat pullakat, aga hoopis rasvaribad.

Muti annab neile iga päev käpatäie maiuseks.

Harakalarakad on aga arvamusel, et need pekiribad on neile mõeldud.

Nii siis käibki meil pidev sõda koerakonnade, ning harakate vahel.

Kellykonn on natsa targem kui Poston.

Ta matab lihatükid kiirelt lume sisse, siis ei pea kogu aeg võitlema ja saab rahulikumalt asja võtta.

Või. kui juhus avaneb, siis tassib liha ruttu tuppa Peremehe padja alla.

Peremees on juba mitu korda magama minnes ja kätt  padja alla pistes, sealt palukesi avastanud.

Korra oli isegi pool seapead sinna peitu torgatud.

Vaat siis tegi Peremees küll ise ka seakisa!!!

Aga olgu.Tänaseks lõpetan siinkohal aruandluse ära, sest koerakonnad hakkasid õues lärmi lööma, ning meil vaja Mitškiniga seda koheselt köögilaual kontrollida.

Olge siis tublid, pange järgnevatel päevadel rõhku kuusekolaka pikalijooksmisele, verivorsti laualt pätsamisele, ning kingikotipaberite äranätsutamisele.

Ilmselt kohtume taas, kui see vanaks saanud aasta on jälle minema läinud kuhugi!

Kurnjäuhhh ja nägens!!!!

No näete siis,

ei möödunud vist nädalatki, kui meil jälle kohting!

Tegelikult poleks ma viitsinud kirjutada, aga väljas kogu aeg kehv koerakonnade ilm ja tubasel tibil pole ju miskit tarka teha peale hiirejahi ja krõbude kräunamise.

 Mutil on ka vist parimad palad vilmide näol vahitud. Nüüd räägib Peremehele auku pähe, et see temaga miskile konservile Hiinamaale lendaks, kui karkudest ükskord lahti saab.

(Ei olegi konservile, hoopistki konserdile. Mitškin nurrus).

Konservi saab ikka süüa mõnuga, aga konserti ei saa. Seal pidi hoopis keski suurel laval kisa tegema ja trumme täristama.

Peremees punnib senini konserdile vastu edukalt. Auku tal ka veel peas pole. Kontrollitud Mitškini poolt, kes kõik ööd Peremehe kukil magades mööda saadab.

Aga teades meie Mutit - no ega ta jonni ei jäta!

Peremehe kasuks räägib see, et tal uued puusad veel kuskil haiglas pakendis, ning nende külge monteerimisega läheb ilmselt nii palju aega, et Mutil läheb tsink-plek-pange muusika hullus mööda.

Aga, ega kindel ei või olla!

Kuid tegelikult ei tahtnud ma täna üldse sellest rääkida!

Tahtsin hoopis kiita meie lolli Postonikonna!

Tuleb välja, et polegi selline herneaju, nagu ma kogu aeg olen arvanud.

Ühel hetkel õppis meie koerakonn uksi avama ja kasutas seda oskust , et Peremehele voodisse kõige oma nelja porise jalaga kukile ronida, hoolimata sellest, et Muti alati kriiskas, et tal polevat enam uusi voodiriideid kuskilt võtta. Poston sittab kõik koheselt ära.

Oi-oi, on ikka valetaja see meie Muti.

Tal kapiriiulid lookas igatsugu kangastest. Ma ju tean, sest, kui kapi uks praokile on jäänud, siis ma poen sinna magama, et hullumaja puhvetist natuke puhata.

Aga eile öösel avastas Postonikonn, et uksi saab ka avada muuks otstarbeks.

Teadupärast on Poston üks laisk, arg ja igavesti soojalembeline "taskutaks", kes igal õhtul end diivanile magama sätib.

Nii ka eile õhtul!

Aga......

Keset ööd tuli Postonikonnal vist põiepress peale, või oli öös asju, mis vajasid ülevaatust, ning kuna pererahvas lõõskas õiglast und, ei hakanud koerakonn neid sellise pisiasjaga tüütama, nagu välisukse avamine.

Tegi iseseisvalt ukse lahti, ajas õueasjad korda, ning kobis tagasi diivanile.

Muti ärkas mingil ajal selle peale üles, et kenasti sossuks köetud toas, sooja teki all kisub aina jahedamaks ja jahedamaks. Arvas juba, et tal jälle see koroonamängu tuur peal. Siis kui see oli kunagi, siis oli Mutil ka soojal ajal lumekuninganna tunne.

Meie ei hakanud Mitškiniga talle tõtt kah avaldama. Meil oli ju kena käia ukse vahelt ööniiskust nuusutamas. Ma käisin kohe mitu tiiru õues ka, aga vihma sadas, ning kaugele ei viitsinud tuuseldama minna. Kuigi - öösel on õues kordades põnevam, kui päeval.

No vot!

Uimles siis Muti kööki, puhus lõdisedes pliidi alla tossu ja kavatses uuesti unemati juurde minna juba, kui Poston taaskord võttis õuetiiru ette.

Assa raks!!

Loll oli, et end reetis!

Muti nimelt avastas, et meil on ilmselt juba poolest ööst majal "olgelahked-teretulemast-alatiavatud" päevad ja temal pole koroonamängust haisugi. Hoopis koerakonn on kogu Muti õhtuse kütmisetöö vastu taevast lasknud.

Klõmm, käis uks koera selja taga kinni, ning ülejäänud varahommiku veetis Postonikonn akende peale koputamas käies. Ma seestpoolt jookisn aknalt-aknale teda lohutama, et küll Muti miskil ajal essuaugule hargid alla ajab, ning tal süda haledaks läheb ja Poston tuppa tagasi saab.

Muidugi nii juhtuski, ning nüüd põõnab peni juba mitu tundi Peremehe kaisus.

Aga mind huvitab hoopis see, et kas herneaju äkki õpib uksi sulgema ka enda järelt.

Vot see oleks juba tõeline tase!

Kahjuks seda ilmselt niipea ei juhtu, sest Muti teatas juba ust kinni klõmatades, et edaspidi hakkavad meie majas uksed lukku käima, sest lukk ollagi loomavari ja hoidvat meid halvale teele sattumast.

No huvitav, millisele halvale teele?

Raputagu oma rahakoti raudu ja vedagu mingi kate sissesõidu teele, et see vihmaga nii plägane poleks, see meil ju ainus halb tee ongi.

Või on Mutil kuskil veel mõni salarada??????

Teate, ma kiman õue, vaja metsaalune läbi käia, äkki avastan selle uue halva tee!

Olge tublid!

Kurnjäuhhhhh ja nägens taaskord!!

Meil siin sooservas on elu veerend, nagu ussitanud hernes, 

nii, et avastasin õudusega, et te pole minust kuulnud juba mitu kena kuud.

Pole hullu, ma endiselt kraps ja tegus kassiplika.

Kuna meil on nüüd suvest saati ümber maja need sarvilised murutraktorid, siis olen saanud enamus ajast vabalt õues kolada.

Nimelt ei julge rebase-Rein enam meie õue peale ülbama tulla. 

Ka vanast väetiseküünist põllu peal kolis ta välja. Ilmselgelt ei sobinud talle "piisonite" seltskond.

Aga murutraktorid on iseenesest toredad. Nüüdseks on meil neid juba kokku kolm, ning nad on Muti poolt rohkem ära hellitatud, kui koerakonnad.

Kui Muti on konserviraha tegemas, ning nad pole teda mitu päeva kuulnud-näinud kopli serval huilgamas, ning leivakotiga vehkimas, saab Muti neilt niimoodi õiendada, et ........

Mörin on kõvem, kui natokotkastel, kes meil ikka tihtilugu imevigureid maja kohal teevad.

Muti ja naabri Miisu perenaine oleks korra oma kaelad nende pärast lausa kahekorra keeranud kogemata. 

No istusid nad kahekesi Miisu terassil ja pläkutasid kohvilähkrite taga, kui kotkad hakkasid madallennul kaheksakümmend kaheksaid harjutama.

Ja-ja, lugesite õieti 88-id, mitte kaheksaid. 

Ikka nii, et ühelt poolt kimades tulid ja tegid maja kohal tireleid, ning siis juba tulid teiselt poolt.

Muti ja Miisu perenaine tahtsid algul ikka ära arvata, kuspoolt kotkad järgmisel hetkel välja sööstavad, aga ei suutnud. Lõpuks, kui kaelad olid kangeks ja kõveraks väändunud Mutil ja Miisu perenaisel, võtsid natokotkad kätte ja lendasid tiibade laperdades oma kodupessa tagasi, jättes kohvitajad neile lõuad ripakil järele vahtima.

Üldse oleme me selle suve ja sügisega juba täitsa harjunud, et kotkad lendavad, ilutulestikku tehakse kah öösel mere peal (esimesel korral hiirvaikselt hõljuvaid tulukesi nähes olid Muti ja Peremees kindlad, et Ufonaudid on külla tulnud), ning paar korda nädalas väristatakse maja suurte tükkidega.

(ähhh, Mitškin ütles, et need on hoopis suurtükid, mitte suured tükid. Olgu-olgu, pauku teevad ikkagi suurt moodi).

Ühesõnaga - elu keeb, nii meil, kui sõjameestel.

Isegi Postonikonnal ei löö täristamine ja põmakad enam põhja alt. Koerakonn magab õndsalt und selle ajal.

Äikesemürinat kardab aga ikka edasi. Siis lidub saba jalge vahel toa poole.

Muti ütles selle peale, et Postonikonn on ikka vähe opakas küll, äike pole pooltki nii kole, kui sõja õppimise mürin.

Aga, see selleks.

Koerakonnad on harjunud lisaks mürinatele-kõmakatele ka murutraktoritega.

Kellykonn käib kogu aeg koplis neile jooksutrenne andmas.

Postonikonn läheks ka, aga ta sai ükskord kõvasti sirakat selle traadi käest, mis traktoreid nende kontrolli all oleval maal hoiab, ning peale seda jälgib ta trenni ainult ohutust kaugusest.

Traktorid-pullipoisid on laisad. Ega nad eriti Kellyle ei allu. Sörgivad vaid paar meetrit kaugemale, ning siis näitavad sarvi. 

Kelly tuleb sarvenäitamise peale muidugist kisades maja juurde Peremehelt abi paluma, ning maiust nõudma.

Peremees annab kah, mis sest, et minu meelest on koerakonnad ennast ümmarguseks nuumanud, nagu heinarullid.

Heinarullid!

Uus teema, meie majas!

Pullmurutraktorite päris onkel tõi meile sellise rulli lausa õue peale, et kui koplist rohi otsa saab, siis saavad sarvilised seda rulli sasima hakata.

No talvel ju rohi ei kasva, sellepärast siis!

Muti lasi traktorite veeanuma ka suurest koplist ära lollnokkade varjendi juurde vedada.

Muti on ju laisk, ei viitsi talvel läbi lume pikka maad vett vedada.

Ega ta ju ei peagi vedama, tal on ilus kollane voolik, mis käib selle kaevus undava pulga külge ja siis pritsib sealt voolikust vett, nii, et anna olla.

Suvel pritsis Muti sellest voolikust lollnokkadele ka vett, aga nüüd, kui ilmad jahedad, tahavad need kaagutised sooja vett.

Jeerum, millised ärahellitatud tegelased meil kõik on, peale minu!!!

Mina saan rahulikult maja ees seisvast vannist oma janu kustutatud. Suvel oli Mutil lilleilu vahel üks vett purskav kauss kah, see oli veel eriti mehka koht joomiseks.

Aga nüüd, kui esimest korda see valge mõtetu jama, mida lumeks kutsutakse, maha tuli, kraapas Muti selle kausi lillepeenrast kokku ja valas tühjaks. Lohutas mind küll, et järgmisel suvel paneb uuesti, aga...... mina ei usu.

See Muti lubab igatsugu asju, aga unustab tihti ära kah.

Oma toidukausi täitmist pean talle kogu aeg meelde tuletama. No nii iga viie minuti takka.

Muti kutsub mind selle pärast osviitsiumi näljaks ja ütleb, et mind olla lihtsam tappa, kui toita.

Ma ei saanud esialgu sellest osviitsiumist ja tapast midagi aru. Aga tarkur Mitškin seletas lahti, et osviitsium oli kunagi ammu olnud üks kurjade inimeste poolt teiste inimeste kiusamise koht. Ja nendel, keda kiusati, olid seal kõhud tühjad ja nad tahtsid kogu aeg süüa. Muti on koos Peremehega seal käinud. Neid muidugi ei kiusatud, sest see oli kunagi ammu olnud, aga Muti ütles, et see koondamise laager oli piisavalt kole küll, et ette kujutada. Vohhh!

Aga toitmine ja tapmine olla hoopis kõne käänamine. Seda teadis ka Mitškin nurruda.

Nõndaks, et kui te minust taaskord miskit ei kuule, siis Muti pole mind mitte maha löönud, vaid on paksuks ja laisaks söötnud. (unistada ju võib). Isegi Mitškin on asunud endale ise toidupoolist hankima, nagu te ilmselt olete Muti viimasest arvutinäppimisest aru saanud. 

Minni nimelt avastas, et hiirerajakad tahavad meile sel talvel majja siseneda sooja müüri kohal olevast laevahest. No ja nüüd siis Mitškin aina patrullib müüri peal.

Koos maha kantud hiirtega on Muti pidanud maha kandma ka mõned ilupudelikesed, ühe savist pardi ja muid pulinaid.

Aga Muti isegi ei kisanud selle kaotuse puhul. Ütles, et olidki vanad asjad ja nüüd saab uued muretseda.

Laristaja!!!!!!!

Mitskin lööb ju need uued asjad ka sabaga alla, kui tal ikka kõht tühi on ja hiirejahi tuhin peale tuleb taas.

Aga, no mis see minu mure on, mina lähen teen hoopis tiiru lollnokkade juures, ning taas on kõht värsket liha täis. Seal hiirepoisse küll, kes nisukoti kallal nabistavad ja keda tuleb korrale kutsuda.

Paar korda on Muti mind sinna varjendisse ööseks kogemata lukustanud, aga sellest ma proovin alati hoiduda.

Ei ole sugugi tore kell viis hommikul ärgata kukekisa peale. Ja pealegi tahavad need lollnokad alati sellesse kasti, kus mina öö olen olnud sunnitud mööda saatma, mune meisterdama tulla.

Oh sa Püha Kassijummal, kus need eided võivad kisada - hullemini kui Muti - ausõna!

Muti küll praegu veel eriti ei julge kisada. Tal hakkas vist suurest kisast rõhk üles ennast tõstma.   Vere rõhk, nagu Peremees seletas meile hiljem.

No see käis niimoodi, et Muti pani meile süüa ja siis tal oli hakanud latv kõikuma (????)

Ning kuna see Muti latv kõikus aina hullemini, siis Muti tellis endale koju kolm vormis poissi koos koos värvilise bussiga, millel olid kenad sinised laulutuled katusel.

Ärge lootke - ei olnud need posid, kes ennast laulu saatel riidest lahti koorivad.

Olid hoopis sellised poisid, kes panid Mutile juhtmed külge ja toppisid talle tabletti suhu.

Muti sai selle tralli peale mõneks päevaks jalad alla, aga siis viskas ühel hommikul hoopistükis end pissikastist tulles koridori külili. Enne veel jõudis Peremehele teatada, et ta paneb pildi tasku.

Me kimasime Peremehe ja Mitskiniga kohe kohale vaatama, et kuhu tasku ja mis pildi Muti paneb. Tal ju alles tudusärk seljas ja sellel teadupärast taskuid pole, aga Peremees kõššitas meid kaugemale ruttu, taris Muti maast üles, ning kangutas tal silmad lahti, ning tellis Mutile uuesti need kolm kobedat kolli, nagu Muti hiljem ütles.

Muti sai jälle juhtmed külge, tablaka keele alla ja nüüd peab igal hommikul vaatama, kas tal veri rõhub, või mitte.

Vot, kus on alles tegevus!!!

Aga, ega siis sellised asjad meie Mutit veel rivist välja vii, täna juba tegi algust kisakooriga, kui ma tal jalus tiirlesin.

No nii, aga nüüd tõmban taaskord jutuotsad koomale, Muti tahab ise interneediumimaailma sukelduda ja oma tsink-plek-panni keelseid vilme vahtida.

Olge siis tublid ja ärge kurvastage, kui ma kogu aeg ei kribla miskit!

Kurnjäuhhhhhh, ja järgmise korrani!!!


 

"Hullumaja puhvet"!....

...ehk, nagu Muti ütleb:" Tere tulemast natuke tuult saanute juurde"!

Noh, kallid vännid, kas igatsesite mind ka natuke juba???

Olen ikka endiselt tegus, viisakas ja kraps kassilaps.

Mida aga kahjuks ei saa minu teiste kodakondsete kohta öelda.

Kindlasti tahate teada, et kuidas meil elu on veerenud?

Nagu hernes, ma nurruks, kuid paraku nii see pole.

Terve eelmise kuu tegeles meil Muti sellega, et hankida meile uusi esemeid ja elukaid.

Keegi olla me Mutile miskit vuduut teinud, nagu ta ise arvas ja rikkunud Muti meelerahu.

Ärge nüüd arvake, et Muti hulluks läks.

Õnneks mitte!

Ega tal polegi kuhugi minna, ta on loomulikust juba peast vähe soe.

Nii, aga mis asi on vuduu, selle kohta ei teadnud ka lolltark Mitskin miskit kosta.

Lolltark selle pärast, et tal oli üle seitsme aasta täna hommikul puuk.

Ning kui Muti tahtis seda omale saada, lõi Mitškin Mutile hambad  pöidlasse ja ise röökis nagu segane.

Muti röökis ka, aga mitte selle pärast, et puugist ilma jäi, vaid sellepärast, et tal valus oli.

Igatahes istub Minni nüüd lepikus ja keeldub koju tulemast.

See vuduu aga lõhkus meie majas ära kõik, mis lõhkumist kannatas.

Ma ei hakka teid pisiasjadega tüütama, aga nimekirjas olid murutraktor, Muti tõld, vee maa alt välja toomise undav pulk jne jne.

Ühesõnaga kõik, mis võimalik. Õnneks lõppes see eelmine kuu otsa, ning päevapealt saabus pea-aegu rahu.

Või, mis rahu!!

Mutil on jälle lollnokalaste maania. Eelmised, need, kes meil köögis kisasid, on nüüd juba suured.

Ja, et Mutil oli irmsatmoodi vaja veel mingeid kirjusid iidlollnokki, siis soetas ta ühele kloksuvale nokamammale saba alla uued tited. Esialgu olid need tited küll munad, keda ma ka mitmed ööd kanalas turvasin. Aga hiljem, kui mul kanasita haisu pärast see turvakassi töökoht ära keelati, muutusid nad päris nokatittedeks.

Olgu, nagunii on Muti siin juba kukesupiga kõiki kostitanud ja kullirajakas kostitas end iseseisvalt pärliprouaga. (loomulik-looduslik kadu), uusi lollnokatittesid on ikka vaja.

Kuid......

Miski pärast otsustas üks sellel aastal teineteist leidnud toonekure paarike, et ka nemad kolivad meile.

Õnneks küll mitte majja, ega lollnokkade varjendisse.

Aga need värskelt armunud valisid enda elukohaks Muti-Peremehe lebola akna kõrval oleva elektriposti.

Muti oli parasjagu öösel konserviraha tegemas, kui ehitus õhtu hakul käima pandi, ega teadnud uutest üürnikest midagi.

Hommikul koju jõudes, ning end iluund tegema sättides sai teada. :)

Oli Mutikene just saanud teki üle nina vedada, kui keegi hakkas akna taga plaksutama.

Muti arvas unesegasena, et ta kogemata kontserdile, või teaatrisse magama on eksinud, aga ei!

Hoopis kureproua polnud rahul härra poolt koju tassitud ehitusmaterjaliga. Vist polnud piisavalt euro.

Loopis teise vaevaga kohale taritud puukoorma kõik mööda õue laiali, ise nokaga plagistades ja tiibu lehvitades.

Ja kui Muti läks tudusärgi väel, juuksed sarvis peas, korda looma, siis sõimas meie Mutil kah näo täis.

Kujutate ette!!!!

Keegi julges meie Mutile vastu hakata!

Respekt, ma ütleks!

No ja nüüd siis ongi nii, et igal hommikul korjab Muti sületäie pliidipuid õuelt kokku ja laob riita.

Kureproua, aga üritab elamut püsti panna, hoolimata sellest, et ta meespool ei tea ehitusmaterjalidest miskit, ning tassib kogu aeg mõttetut prahti, mille proua välja praagib, ning Mutile küttematerjaliks annab.

No mõnes mõttes ju kasu sees Mutil.

Meie Mitškiniga jälgime seda tralli maasikapeenrast ja lebola aknalaualt. Paar päeva oli vahepeal vaikust ka. Muti juba arvas, et küllap koerakonnad tegid kurgedele asja selgeks et meie juurde pole soovitav kodu rajada, kuid ei. Ilmselt oldi kuskil puhkusel nädalavahetusel, sest nüüd käib töö hooga edasi.

Ja nüüd, mu kallid vännid tuleb see põhihullus!!!

Meil on paar uut tõhusamat tegelast kah majapidamises!

Pole küll Muti-Peremehe isiklikud tegelased, aga......

Koerakonnad enam suurel heinamaal niisama hulkuda ei tohi, ega saagi.

Kui ka võtavad julguse kokku ja lähevad, siis võivad sirakat saada ümber heinamaa veetud traadilt, või kui väga ülbitsevad, siis sarvega pe....ssse, nagu Muti ütles.

MEIL ON ......

Saage tuttavaks - punane on Rolf ja hele on Pullu!!

Üks poiss on veel tulemata, ja Mutiütles, et neid tuleb veel tasapisi omajagu.

Need on on siis Muti-Peremehe tuttava onkli Šotlased, kes meil murutraktorit on asunud asendama.

Ossa Püha Kassijummal!

Vot need on tegelased!!!

Leiva peale on nii maiad, et poisinaaskel, kes terve vuduukuu meil oli sai nad hetkega ära osta.

Koerakonnad olid algul täiesti kindlad, et kui Muti läheb poiste juurde koplisse, siis poisid böövad Muti ära, ning üritasid igal moel Muti käike kopli juurde takistada. Aga Muti tegi siis eriti kurja kisa, ning nüüdseks hakkab asi laabuma.

Poisid käivad ühel pool aeda ja koerakonnad teisel pool üksteist piilumas.

Korra muidugi läksid poisid ka juba naabritega tutvuma, ning Muti pidi enda häbiks, siis nendega läbi terve küla jalutama.

Need totud ju käivad leivatüki järgi nagu sirkuseelevandid. (Muti sõnavara). Muti nad nii viisi koju tagasi tassiski, leiba jagades tüki haaval.

Aga targad poisid on. Kuni kopliväravani tulid ilusti, sealt sisse aga võis Muti kas või käte peal, leivakannkas hambus tantsida, poisid järgi ei tulnud. Õnneks jõudis poiste pärisomanik ka kohale, ning siis nad kahe peale said ikka poisid koju tagasi toimetatud.

(Mitškin ütles, et sirkuseelevant on suur ja sõnakuulelik elukas).

No ma ei tea.

Meie poisid näiteks  üks päev, kui Muti läks nende juurde otse konserviraha tegemast, arvasid, et meie Muti on neile nagu pruudi eest ja tegid ümber Muti sellist pulmatantsu, et......

Aga muidu on nad tõesti vahvad tegelased. Mul ka hoopis julgem koplis kolada, sest rebaserein kolis koheselt oma vanast küünilobudikust välja ja ei ohusta mind enam.

Ja veel!

Et teil liigseid küsimusi ei tekkiks, et miks ma ei räägi koerakonnadest kolmekesi, siis....

...naabri-Porthos puhkab nüüd juba jupp aega metsa all toominga vilus.

Taadu jäi haigeks, ning elurõõm kadus paari päevaga.

Kellykonn ootas teda veel mitmeid päevi teeristil, aga...

Nii, et kahjuks üks kurb uudis ka otsa kogu asjale.

Nüüd aga, kallis vännklaab, Peremees pani Muti jaoks kohvemörniku hakkama, ning Muti klõpsab koheselt ka arvutikaane vahele mu käpad.

Õues hakkas ka pauguga vihma kallama, nii, et ruttu peitu!

Aga - me kohtume jälle, eks!`

Seniks kurrnjäuhh ja nägens!!

Kättemaks on üks igavesti magus maks!

 Mutikonn, va õelus, sai mu käest üks päev nagu tuppa si.....nud kass!

Vähe sellest, et ta mu hoole ja vaevaga korjatud puugipabulad igal õhtul pliidi alla uhab, nagu puugid polekski värske talvevaru, mida mina meie ühiskülmikusse panustan.

Ise korjab küll koos naabri-Miisu Mutiga suvi otsa metsas igatsugu marju, seeni ja põdrakärbseid. Miisu Muti korjas sel aastal ka ühe õllesnäki juba, aga õllesnäkk osutus tigedikuks - lõi Miisu Mutile kihvad jalga, ning naabriMuti oli peale seda tükk aega jämeda jalaga ja ei armastanud kivihunnikusse ronida. No sinna, kus meil need hiidvihmaussid elavad, kes on kirjud ja sisisevad.

Aga - see meie Muti!

No olgu, korjas mul ühel õhtul taas korvitäie talvevaru seljast, loopis tulle ja siis - ei teinud enam väljagi, et ma valjuhäälselt ukse juures õue minekut nõudsin.

Kisasin küll nagu kapiukse vahele jäänu, aga Muti ainult irvitas oma kolme hambaga, ja ütles, et ei kavatsegi mind igaks ööseks välja lasta.

Ometigi toon ma peale puukide talle ka suuremaid saakloomi. Nagu näiteks  rotid, kes meil lollnokkade varjendisse on korteri saanud.

Ei olnud Mutil need minu  teened koduse lihavaru täiendamise osas, isegi meeles.

Muudkui jonnis, et kass täna rohkem õue ei saa, temal küüned puha valusad puugikorjest. Nüüd ma olla kena ja puhas, ning tohtivat voodis magada.

"Oot.oot Muti, ma sulle veel ehitan voodis magamist" : mõtlesin endamisi. "Küll tasumistund ka ükskord kätte jõuab".

Ja jõudiski!

Ja oodatust hoopis kiiremini!

Muti passis pool õhtut arvutist oma lendavate ja võlutrikke tegevate pilukil silmadega inimeste vilmi.

Ja siis hakkas voodisse sättima.

Enne veel jutustas Peremehega, ning arvas, et hoolimata sellest, et tal natuke nagu tahtmine olla oma õuenurgas konutavat pissikasti külastada, ei viitsi ta nüüd pimedas minna.

Asi kannatavat hommikuni ära. :)

No-noh!!!!

Tegin eriliselt tubli kassi näo ette ja ronisin Mutile kaissu.

Ja......

Kui siis Peremees poolest ööst otsustas ka Mutile kaissu  ronida, hakkas nalja saama.

"Muti! Sa ikka ei kannatanud hommikuni!" !!!!!!!

See oli Peremehe röögatus, kui ta pimedas toaukse valla lõi.

Muti tegi oma unerähmas silmaluugid praokile, aga ei jaganud veel miskit ära.

" Tuba paksult essuhaisu täis! Mis toimub? Voodisse lasid või??

Ma olin köögis laua all vait, nagu kult rukkis. ( Mitskini sõnavara. Ja kult pidada olema pisikeste sigade isa. Ma pärast õues uurisin Postonikonnalt).

Muti torises Peremehele vastu, et tehku aken lahti, kui nina nii hellake on ja pani öölambi põlema, et Peremees akna ikka üles leiaks.

Ja siis nad minu kunstiliselt kujundatud kakarea leidsidki.

Lasin selle Muti norskamise saatel täpselt Muti kujuliselt ja pikki Mutit.

Tuli selline ilus poolkringli kujuline teine.

Nii kiiresti, kui sel ööl, pole mind kunagi köögiaknast välja lennutatud!

Eelnevalt loomulikult kästi mul oma kunstiteost hästi lähedalt ninaga silmitseda!

Aga!!!!

Enam ei pea ma isegi mitte kahte korda ukse juures mjäu tegema, uks avaneb nagu hiinlaste võlutriki vilmis - naks ja lahti.

Tuuseldada sain sel ööl küll. aga- no oli mõnus tunne ka, et sain Mutile koha kätte näidata.

Aga nüüd, mu armas vännklaab - tõmban praegu otsad taas kokku ja pajatan järgmisel korral ka teiste tegelaste tegemistest.

Mutile peaks "pudeliharja" perenaine sel nädalalõpul külla tulema ja siis saab alati nalja.

Ootame ära!

Pealegi- Mutil on üks hull projekt taas plaanis ühe naaberküla Peremehega. Ja kui nad selle teoks teevad, siis......rahu igatahes kaob meil sooservalt kauaks vist.

Seniks aga kena suve ja kurnjäuhhhhhh kõigile.

Kujutate ette!!

 Muti hakkas kohe hommikust, kui silmaluugid lahti lõi laulma, et " Varsti Jõulud käes on...."

Me pidime Mitskini ja Peremehega kreepsu saama!

Ta, see tähendab Muti, on juba mitmeid nädalaid Türgi riigi ülesehitamisele eelistanud rajada Hiinamaal miskit tanguriiki. Et vist nagu  kasu siis sees kah, saab lollnokkadele teri vist.

Nimelt vahib Muti järjepidevalt oma arvutiekraani ja laulab aina taustaks chink-plekk-bang.

Vilm, mida ta passib on küll iseenesest kena, riided on kenamad ja pead ei lenda igasse ilmakaarde kogu aeg, aga ikkagi, kuidas juba nii kähku aisakellalaulud?

Millest üleöö selline repertuaari muutus??

Kas tanguriik sai otsa või???

Selgus saabus muidugi kohe, kui mulle pika kräunumise peale verandauks avati.

Sa Püha Kassijummal!

Me olime Mitškini ja koerakonnadega suve ja sügise maha maganud!

Talv jälle käes!

Kellikonn oli uue talve puhul eriti õnnetu.

Just eile oli ta eriti värske ja närimata kondi matnud suure saladuskatte all Muti roosipõõsa juurte vahele.

Ja täna!

No katsu selle valge jama seest nüüd täpset kohta lõhna järgi määrata, kus kohal see maiuspala lebab.

Tiirutas koerakonn mitu tiiru, enne, kui peidukoha kindlaks tegi. Ja, et Mutil oli kasvuhoone uks laialt miskipärast lahti, läks Kelly oma kondikest sinna peitma.

OOt-oot!

Ma kohe päris ehmusin kui seda nägin!

Muti ju kolis mõni aeg tagasi väiksed lollnokad köögist kasvamisemajja.

Ja nüüd siis uks lahti????

Tormasin päästma, mis päästa annab, aga minu üllatuseks oli kasvumajas ainult lollnokatittede kakahais.

Tittesid ise mitte kuskil.

Pika jälitustöö käigus selgus, see tähendab, et Mitškin selgitas, et Muti olla juba eile õhtul oma kuklakarvadega tundnud ilma käest ära minekut, ning lollnokatited suurte nokkade varjendisse ümber kolinud.

Ma kujutan ette, mis kohutav üllatus võis tittedel olla, kui hommikul silmi avades näed enda vastus kolmekümmend hiidkana. 

No, mis kana!

Eriti Lillit ja Maiet!

Need pole ju kanad, vaid roppsuuröökurid sõna otseses mõttes.

Muti küll ütleb nende kohta pärlkanad, aga no see kisa, mis neil elukatel nokast tuleb, kui nad miskit uut, või oma meelest ohtliku märkavad, küll miskeid pärleid ei meenuta.

Igatahes olla hommikul, kui Muti pudrukaussidega varjendisse läks, väiksed tited seisnud pikkuse järjestikus valvel oma aediku seina ääres ja pärliLilli oli teinud neile hommikust rivistust.

No nagu neile sõdurionudele tehakse, kes meil metsa taga, mere ääres pauku käivad tegemas.

Ma tean, sest olen telekst näinud!

Olgu-olgu!

Meie lollnokkadel on vähemalt varjend pea kohal, ning meie saame Minni ja koerakonnadega tuppa ahju äärde, aga just eile tulid sookured oma soojamaa reisilt tagasi.

Täna hommikul seisis kogu kamp äraütlemata tohmakate nägudega meil põllu peal - ei konnapoegagi - ainult ilus valge lumi ümberringi.

Ei tea, kas pakivad nüüd asjad kokku ja lendavad Egiptusesse tagasi?

Mitškin ütles, et nad käivad igal talvel seal puhkamas. Neil olla nagu miski puhkuseosak seal, või mis iganes.

Mutile olla kah kunagi pakutud sellist puhkusel osalemist, aga Muti ei tahtnud. Tema ei viitsi mitu korda ühes kohas olla, ta on meil hulgus. Muudkui valib uusi kohti, kus kolada. Kodus ju ka ei püsi paigal, muudkui kondab edasi-tagasi. Oma ütlemise järgi muidugi teeb miskit asjalikku - nagu näiteks koduseid toimetusi.

.

Ja oleks, et ta hulgub siis üksi - ei - ta kohe oskab  Peremehe ka pehmeks rääkida, ning panna uskuma, et Peremehele ka meeldib selline hulkumine.

No ma ei tea!

Mis pagana kodune toimetamine see selline on.

Vaat, meie Mitškiniga toimetame.

Sahvris toimetame ja kanavarjendis toimetame, ja mina toimetan metsa all ka. Mitškin metsa all ei toimeta - tema on esteet, kes käppi mustaks ei tee.

No ja Kellykonn, ning Postonikonn toimetavad küla peal.

Kuivõrd nüüd nende tegusid toimetamiseks saab lugeda.

Nad nimelt toimetavad naabri Porthose kuudist meile kõik Porthosele küljesoojendamiseks mõeldud tekid ja madratsid. Samuti toidukausid.

Just tunnike tagasi tuli Postonikonn sealt kena punase jakiga. 

Ja, et Muti peab seda nüüd tagasi viima minema, kasutan juhust, ning lippan ka korraks õuele toimetama taas.

Teie, mu vännklaab, olge endiselt valvel, äkki kribin mõni päev loo sellest, kuidas Muti keset ööd õues oma  pissikastis käies, virmaliste pärast pidi selle kasti ukse pea-aegu eest ära jooksma.

Oi kurrrrnjäuhhhhh. Vot see oli naljakas!

Aga sellest siis järgmisel korral äkki!

Seniks siis kuulmiseni-lugemiseni-nägemiseni taas!

Üle pika aja saan siit sooservalt soovida kõigile mõnsat pühapäeva!

Mõnsat siis selle pärast, et meil pole juba nädal aega olnud mingit  jama!

No, kui mitte seda valget pläga, mida Muti lumejamaks nimetab, mitte arvestada.

Juba oli täitsa kevad väljas.

Pekinokad tsolksutasid sirelipõõsas laulujuppi ja linnurestosse pandud seemneid võis Muti ise nokkida.

Lollnokad tegid ka õuel pikemaid tiire, ning lumelabidat kasutaski Muti nüüd ainult nokkade varjendisse ajamiseks. Ise naeris, et lollnokke juba nii palju, et paras lumelabidaga kokku kühveldada.

No ma ei tea!!!

Ütleb, et lollnokki liiga palju, aga ise tassisid Peremehega veel meie arsti juures käimise kohvriga neid juurde.

Terve päeva olid kodust ära, ning tagasi jõudes oli neil terve kohvritäis uusi piiksuvaid lollnokatittesid.

Kuna Peremees oli meile mõeldud konserviraha nende tittede peale kulutanud, siis sätiti neile piiksudele  LOOMULIKULT!!!!  elamine kööki.

Seekord siis parematele jahimaadele lahkunud Jänkspoisi endisesse puuri.

Kokku on neid tittnokkasid tervelt kaksteist.  Ja kasvavad need tited mitte nii, nagu normaalsed elusolendid, vaid nagu pärmi söönud lollnokad - tundidega.

Alles olid sellised pisikesed sulepallid, keda oleks hea käpaga veeretada  enne tibuprae nautimist. Nüüd on juba kahe nädalaga tõelised raisakotkad.

Igal hommikul on jälle sentimeetri juurde kasvatanud endale.

Peremees meist enam eriti ei hooli.

Sättis endale tabureti puuri äärde ja peab seal peal tagumikku laiaks istudes lollnokkadele loenguid korralikust kanakäitumisest.

Isegi televiisori passimise on unarusse jätnud, mitte ainult meid.

Nokad eriti sellest loengust õppust siiani pole võtnud, passivad ikkagi poolest säärest saati pudrukausis, või tuuseldavad oma suplusvanni mulla kõik üle puuriserva.

Ühesõnaga - köök näeb taas välja nagu suurte lollnokkade varjendi eesruum.

Muti lootis ikka , et saab tited järgmisel kuul  juba tomatimajja saata kevadistele väetamistöödele, aga tänasega tundub, et talvel on Muti tahtmistest oma arusaamine. Kus kukkus eile õhtul seda lumejama taas alla kühveldama. Lumetraktori Taavionu pidi taaskord meie õuel oma tiire tegema, ning Muti tõlla ja suvelehtla vahel sahaga slaalomisõitu harjutama.

Õnneks oli Muti ise seekord vaba ja sai Postonikonna kiirelt kuuti käratada.

Postonikonn on meil nimelt ajukääbikuks hakanud.

Paar nädalat tagasi otsustas, et meie hoovist ei tohi keegi midagi välja viia, isegi mitte lund.

Ega Muti ja Peremees seda algselt ära ei jaganudki, et Postonikonn on kadekopsuks hakanud.

Aga mingil õhtul, paar nädalat tagasi, kui Muti töölt tuli, siis tantsis ümber tõlla rõõmutireli tantsu vaid Kellykonn. Poston oli kuudi katusel imeliku näoga ja ei lehvitanud tervituseks isegi saba.

Hiljem, kui Muti koerakonnad tuppa kamandas, selgus, et Postonikonnal on tagasild veovõimetu.

Muti muidugi tassis oma karujõuga koerakonna ikkagi tuppa, ning asus arstitädi etendama.

Esimene otsus oli, et - Postonikonn on oma kõhu metskitse kontidest umbe ajanud. No ja selle vastu aitab ainult päris arst ja paks rahakott, et koera kõht lahti lõigata.

Tarkur Minni avaldas Muti kõrval arvamust, et kuna need koerakonnad nagu nii igatsugu pahna endale salaja metsas sisse kühveldavad, tuleks kokkuhoiu mõttes lasta Postonikonnale õmmelda kõhu peale selline kõrisev riba nagu Muti jopel. Et kui juba koerakonn lõhki lõigatakse, siis milleks uuesti lihtsalt kinni traageldada. Tõmblukk igavesti hea ju. Nagu miski jama on, pole vaja arstionule helistadagi. Muti tõmbab sirinal luku lahti, arutab sõlmes soolikad uuesti sirgeks ja elu läheb edasi.

Miskipärast Mutile see Mitskini ettepanek eriti peale ei läinud, ning Mitskin kõrvaldati meditsiinikomisjonist.

Solvunud Minni andis sellepeale mulle muidugi kere peale, aga tagasi ikkagi ei saanud Muti kõrvale.

Muti jõllitas Postonikonna edasi igast küljest - tüütas arstionu telefonisti, sest oli ju juba öö ja pani koos arstiga uue noosi. 

Ei! Ikka diagnoosi!

Postonikonn on ilmselgelt jooksu pealt uperpalli teinud libedaga ja ennast ära löönud. 

Tõmbeluku teema jäi katki!

Muti kraamis oma põhjatutest kappidest välja selle karbi, kus igatsugu pudelikesed ja mõrudad valged kassimaiuse moodi krõbud on, tuuseldas seal miskit otsida ja.....

Loll Postonikonn neelas oma elu esimese valu vaigistava krõbu ilma tõrkumata alla. Vaat, et küsis veel teist ka juurde, aga Muti ju ihnus meil - ei andnud.

Krõbusk tegi imet - koerakonn suutis järgmisel hommikul iseseisvalt vetsu minna juba.

Ja, et need krõbuskid veel koos valu ära võtmisega miskid antid,või potsid olid, siis sai Poston oma tagasilla paari päeva pärast taas tööle.

Kuna Muti ei pidanud enam end hulluks ühe koerakonna pärast muretsema, hakkas ta tegelema uurimisega koos naabri Miisu Perenaisega.

 Et kuidas ikka selline asi juhtus.

Tuligi välja, et kui traktor õuele sõitis oli Postonikonn kindel, et seda lumevalli, mis õuele oli tuisanud, ei tohi Muti teadmata ära viia, ning asus takistama.

Tegelikult Taavionu alati vaatab, kus need lollakad penid on, aga küllap sattus Postonikonn mingi vale nurga taha ja sai müksu vastu tagumikku traktorilt.

Igatahes oli õnnelik õnnetus.

Ja täna siis kamandas Muti juba varakult Koerad kuuti, kui lumelükkeks läks. Ega siis neid antipotse, või asju pole kah alati kodus hunnikus võtta, et koera kadekopslust ravida, arvas Muti.

Vot sellised lood siis!

Ning kuna mul praegu rohkem uudiseid meelde ei paista tulevat, lähen keeran Muti rõõmuks koos Mitškiniga suure toa vaibad rulli.

Nii tore on vaadata ja kuulata, kui Peremees oma nokktittesid passima tulles koperdab, või Muti paar krõbedamat väljendit "kassiraiskade",  kes korda ei oska pidada, suunas lennutab.

Nii, et  kallis vännklaab - kohtume varsti jälle.

Praegu avastasin, et Muti kühveldab endale salaja miskeid valge mütsiga saiu näost sisse. Ja seda selle pärast, et kohe-kohe pidada tulema liugu laskmise päev, ning hea liugu lasta ju paksuks söödud tagumiku peal.

Lähen hoopis nurun endale ka lõuatäie sellest valgest mütsikesest saianässaka pealt. Mine sa tea, tuleb kah äkki liulaskmise tuju peale, siis hea tuhiseda hangest alla.

Nii, et mul tiba kiire nüüd!

Tsauhh ja kurrnjäuhhhhhhh!

Hakka või uut kodu otsima!

 

Meie peres on peale minu kõik metsa poole pööranud!

Muti ostis üle pika-pika aja meile mingi lulla, millega me Minniga peaksime mängima pikkadel ja pimedatel talveõhtutel. 

No see lulla on miski hiire ja kilpkonna ristand pika paela otsas. Pael on veel omakorda pulga otsas.

Ma vaatasin seda asjandust pika pilguga siit ja sealtpoolt, ning lõpuks lõin käpaga - ähhh, mängigu Muti sellega ise kui tahab. Lullerdagu Peremehe nina all. Las Peremees liigutab pekki natsa - mina sellega ei mängi.

Lihtsalt inteligents ei võimalda.

Lootsin muidugi, et Minni-Mitškin, kes on oma meelest minust tunduvalt kõrgemal arengutasemel, on sama meelt.

Võta käpast!

Meie, muidu niiiiiii viks ja viisakas Minni on  päriselt ära pööranud.

Kihutab selle kilphiire järel kõik kapitagused ja vaibaalused läbi, nagu poolemeelne.

Endal vanust juba ammu üle kümneka.

Ma tean, sest Muti ütles, et Minni on juba vanaproua.

Ma ütleks, et Minni puhul see vanaproua nüüd küll ei kehti. Muti, oma konksus selja ja Peremees oma olematu puusaga on rohkem vanurid, kui meie Mitskin.

No olgu, see selleks!

Igatahes nii kaua, kuni me Minniga rohkem tubaseid toimetusi tegime, otsustasid koerakonnad hakata iseseisvuma.

See tähendab, et hakkasid endale ise lihapraadi muretsema.

Muti pidi äärepealt mingi in frakti, või in süldi saama, kui Kelly ja Poston uhkelt metsast koos poole kitsega välja marssisid.

Teate, seda Muti nägu oleks pidanud ikka nägema lausa. 

Lõug oli päris rippu nabani välja.

Alles see oli, kui Muti pidi rahakoti raudu liigutama koertele kärnarohu ostmiseks, sest penid olid kärnas reinule tuule alla teinud. Nüüd siis kitsekorjus kodus. Jummal teab, mis sellel veel seljas, või küljes võis elu ajal olla.

Muti luuras seda lihakeha igast otsast, aga koerakonnad olid nii änksi täis, et Muti kriiskamisele isegi ei tahetud reageerida.

Lõpuks suutis Muti ikka tuvastada, et kits puhta värske alles.

 Aga ega ta seda kitse koerte käest kätte ei saanud kahjuks.

Kellykonn lidus oma ribitükiga kiirelt teisele poole oja, Postonikonn, aga näitas Mutile kogu oma säravat hambarida, kui Muti üritas saada lähemale lihale.

Muti lõi lõpuks käega, õgige kui tahate, aga rohkem ma ühestki kitsejahist kuulda ei taha. Ja kui olete kärnas, siis elate õues ja otsite ise endale arsti, kes ravib.

Koerakonnadel oli pidu põlvini!

Kolm päeva ei vaadatud Muti poolt pakutud krõbude poole isegi mitte silmanurgast.

Tuppa tuldi kah vaid ööhakul.

Mutil muidugi ei andnud hing rahu, et kuidas need kaks loikamit kitse suutsid kätte saada.

Meil ju kitsed kogu aeg põllul olnud, aga koerakonnade jaoks liiga kiired ja kättesaamatud.

Sajatas siis Muti juba kohalikke jahimehi, kes haavatud metsalooma lohakile jätsid,sest vaid nädal enne seda oli jaht lausa meie õuele ootamatult tulnud.

See meie õue jaht võttis Mutil lausa junni jahedaks, nagu ta Peremehele rääkis. Meie olime Mitškiniga tubased, aga Muti oli koertega kuuri taga puuriida kallal.

Ja äkisti hakkas mingi võõras koer võsas lärmama. Muti rabas meie omad ruttu kinni, et need metsa eksinud koera ei ründaks. 

Mõtles veel, et viib koerakonnad kähku tuppa ja kööberdab siis vaatama, mis koer seal soo peal võsas haugub. Aga enne selle mõtte teoks saamist käis igavene pirakas plaks ja meie Muti sai tasuta koerterakendiga sõita. Loomulikult tagumiku peal ja suunaga toa poole.

Sõidu ajal tuli metsast paar plaksakat veel, et ikka sõidutempot tõsta.

Poolel teel Muti loobus rakendijuhi ametist, ning koerad kimasid üksi veranda poole, nii, et essu rida taga. Muti maandus lumehanges.

 Roomas siis poolkäpukil hirmuga koertele järgi, et mitte kogemata padruniga pe...sse saada.

Jahimehed olid lihtsalt liiga hasarti sattunud!!

Kõige rohkem ajas Mutil harjapunaseks see, et ta  ei saanud nendega kobisema minna - ei julgenud!

Õnneks kestis "sõda" vaid mõned kümned minutid - siis oli edasi vaikus.

No vot!

Ja nüüd siis Muti arvaski, et kitse surmas jahimehed süüdi.

Aga - võta jälle käpast!

Meil hoopis uus kass!

Kahju, või ikka õnneks vist muidugi, et Mutil pole nii palju osavust, et sellist kassi kodustada.

Kahju, sest selline kass lööks ilmselt lollnokkade varjendi hiirtest nii lagedaks, et ......

Õnneks, sest see kass vist lööks varjendi ka lollnokkadest lagedaks. Ja Mutil just plaan kevadel uusi ja uhkemaid lollnokki soetada.

Igatahes - metsas see kass elab ja jagab koerakonnadega jahisaaki, nagu tundub

Mutil muidugi natuke nüüd pabin sees ka. Kellykonn ju selline äbarikku kasvu, kass saab äkki jagu!

Õnneks muidugi on meil ju neid koerakonni tegelikkuses kokku kolm  - kui ikka meie omad hauguvad, siis tuleb naabri-Miisu Phortos ka sõbranjesid toetama. Ja kokku on nad juba meeskond.

Mul paraku on õues liiklemine taas piiratud.

Ja ausalt, ega ma eriti ei kipu kah. Ei tea, kas vanus juba selline, või olen lihtsalt laisaks jäänud, aga eelistan viimasel ajal toas ahju kõrval olla.

Pealegi tõi Muti meile hiiglasliku krõbukoti.

Ega see mulle eriliselt ei maitse, aga igaks juhuks ikka valvan, et Kellykonn seda salaja ei tühjendaks.

Nii, aga nüüd loivan koos Peremehega telkari ette, äkki tuleb miskit loodussaadet ilvestest :) 

Teie, mu vännklaab olge ikka tegusad ja oodake uusi uudiseid!

Kurrnjäuhhhh ja nägens!

 Meie igatahes oleme nüüdseks oma uue Aasta kätte saanud!

Kuid enne seda uut aastat oli meil sooserval puht põrgu lahti!

Nagu te kõik ju teate, siis enne seda aastavärki on kingituste ja andmise aeg.

Andmise aja kohta ütleb Muti meil, et kui te kassirojud koristamise ajaks jalust ei kao, siis annan teile üle küüru. 

Teate - annab kah!

Ja nii, et vähe pole!

Mitu korda olen märja nuustikuga, millega Muti mööda elamise põrandaid sahistab, üle oma kallihinnalise kasuka saanud.

Muti veel paneb selle nuustiku varre sisse miskit lillelõhna kah, endal nägu õnnis, et nüüd tuba lõhnab heasti, mitte kassikarvade ja  märgade koerakonnade järele.

Vuihhhh!

Ma pean alati mitu tundi voodi all oma kasukat kandmiskõlblikuks sättima peale seda.

Seekord oli algus ikka natuke teist moodi pühadel.

Muti arvas, et tal kodus istumisest konserviraha kott tühjavõitu, ning kobis nende kingipühade öösel tööle. 

Ikka selleks, et meie kausikesed tühjaks ei jääks. Oli ta ju kuu algul kodus pikalt laiselnud 

"Olgu tänatud Püha Kassijummal" : mõtlesime me Mitškiniga. "Sel aastal jääb igatsugune poisinaaskli ja tütarde mansa tulek ära. Ei peagi kuhugi turvaauku peituma.

Aga - võta käpast!

Muti tütred tahtsid ikka tulla Mutit vaatama ja olid kokku leppinud, et tulevad kohe, kui Mutil töö möödas.

Ja.........

Nagu Muti sai oma silmaluugid lahti poolest päevast, nii hakkas tõldu õuele mürisema.

Muti oli tudusärgi väel keset õueparklat ja juhatas vägesid nagu tõeline liikluspolitseinik.

Õnneks oli see valge jama, mis enne pühi alla taevast tuli, suuremalt jaolt ära sulanud ja uisuplatsi polnud jõudnud veel tekkida.

Kuna Mutil olid veel silmad unerähmas, asusid need Muti tütred ise meie majapidamises pühademeeleolu tekitama.

Sätiti laudu ja toole teistpidi, joosti lihavaagnate ja kapsapottidega. Verivorstid panid pannilt minema põrandale jne jne jne.

KAOS!!!!

Lõpuks oli kogu kamp ennast kurguni täis puginud, tiliseva aisakella hümn lauldud, Peremehe ema  jaganud kõigile ninni-nänni, rahvas asutas end koduteele.

Kuid enne, kogu selle kaose tekkides, olime meie Mitškiniga endale turvapaigad välja valinud, et mitte lapsenaasklitele kätte jääda.

Mitškin sukeldus Muti voodi alla, mina lendlesin naaskli toa kappide otsa.

Kurjam, kui vale koha ma valisin!

Kust pidin mina, vaene kassike teadma, et Muti nooremal tütrel oli plaan öö meil veeta. Ja kuna ta mehel on peale meie poisinaaskli veel kaks naasklit, kes otse loomulikult ka kaasas olid, tõmmati naasklite tuppa põrandale veel üks magala lahti.

Vähe sellest!

Kui kõik see pidu otsa hakkas lõppema järgmisel päeval ja ma valmistusin alla tulema, sest põis oli põlvini, selgus, et koos meie poisinaaskliga jäetakse meie hooldada  mõneks ajaks  ka plika. 

Selline suuremapoolne juba. Õnneks loomasõber! :)

Kuna olin juba poolel laskumisel, ning mind avastati, ei jäänud mul muud üle, kui kardinapuule põgeneda.

See, aga on ümmargune ja libe!

No võite isegi arvata, millise jõululennu ma tegin!

Mitškin oli olukorraga juba leppinud, ning nurrus laia lõuaga naerda mu üle.

Vastutasuks selle eest võtsin julguse kokku, ning tegin ka Mitskinile andmise aega - tuulutasin ta kasukat väheke.

Palju ei saanud, sest Muti tuli vahele meile.

Tegelikult, kui tagasi mõelda, polnud selles miskit paha, et koos poisinaaskliga ka plika meile jäi!

Muti nimelt läks jälle konserviraha tegema ja me oleks pidanud üksi kodus passima.

Nüüd aga olid lapsekonnad kah, meie kausid olid tänu sellele kogu aeg triiki maiust täis, koerakonnad said varbaid Muti voodis soojendada (isegi Kellykonn tuli tuppa iseseisvalt), ning selleks ajaks, kui Muti ja Peremees koju tulid, olid ahjud köetud ja praekardul pliidil ootamas.

Mutil oli nii hea meel, et ütles Peremehele: "12 ja 7 aastased polegi enam miskit titetatid, puhta inimeseloomad juba."

Ma ei hakanud ütlema, et naabri Miisu Perenaine hoidis neil inimeseloomadel ikka natsa pilku peal kah.

Mis ma ikka Muti rõõmu rikun.

Ja siis niimoodi sehkendades hakkas see vana aasta ära minema.

Muti läks uuesti tööle ööseks. Et siis näeb uue tulemist paremini.

Meie jäime kahjuks tuppa. 

Üksi, sest poisinaasklile tuli tema isa järgi ja plika pandi Tartu bussile.  Ja miskipärast ei lase see Muti meil kuidagi Miisule selleks ööks külla minna.

Koerakonnad kahjuks said põgenema Muti raudsest haardest, ning jäid naabri Miisu Perenaise kullipilgu alla.

Muti natsa pablas küll, aga meie konnad on ju harjunud, et sõduripoisid pauku metsas teevad. Ja pealegi pole meil rohkem kodusid lähedal, kui meie ja Miisu-Porthose kodu.

Suure tee ääres tehti pauku küll, aga see meie koerakonnasid ei huvitanud eriti. Nad olid rohkem naabrite seltskonna peale haukumisega hõivatud.

No ja hommikul, kui Muti koju laekus, said Poston ja Kelly ka taas tuppa tuldud.

Koos põõnasime kõik Muti kaitsva tankiaku taga lõunani.

Siis laadisime end head-paremat taas kurguauguni täis ja magasime edasi.

Kuni tänase hommikuni olid lebopäevad!

Täna hommikul pidime taas Muti sajatamise peale jalad alla vedama.

Muti nimelt tahtis lollnokkadele putru viima minna, aga öösel oli õues jama juhtunud.

Või, nagu Muti Peremehele teatas, et uus torm on saabunud, aga selle nimi pole enam Birgit, vaid hoopis Ossapersemisilm.

Kimasin tulistvalu verandale seda tormi vaatama. Õue ma sellise teate peale minna enam ei riski. Muidu lendan jälle kuhugi minema.

Nujahhhh - kogu ilus uisuväli, mis oli jõudnud tekkida, ning kus Peremees, ning Muti krõbedamate sõnade saatel poognaid võtsid, oli mattunud taas lumme.

Nüüd me siis Mutiga istumegi köögis nukrate nägudega ja ootame seda Taavionu, et see meid päästma tuleks oma suure lumelabidaga,

Elekter tahab ka hakata meid maha jätma, muudkui vilgutab lampe. Muti ütles, et see olla nagu siis, kui tema noor ja ilus oli, ning linnas kõrtsus käis. Seal olla kah tulesid vilgutatud, kui rahvad koju pidi hakkama minema.

Ma nüüd siis arutlengi omaette, et me ju oleme kodus juba, kuhu ikka edasi minna. Ja Muti on minu meelest ikka veel ilus, mis sest,et ta ise ütleb ainult elus.

Ei saa ma oma kassiaruga sellest aru!

Mitskinilt pole ka mõtet küsida, saan käpaga. Tal veel see andmise aeg meeles!

Nii, et ootame aga lumelabidat ja tervitame vännklaabi!!

Kurnjäuhhh ja nägens jälle!