Appikene!

Kas ma tõesti pole teile armsad vännklaablased terve suve mitte midagi kirjutanud???????

Kuidas see küll võimalik on?????

 Ega ma tegelikult isegi ei tea, kuidas seekord see suvi nii ruttu mööda vuhises.

Või mis ei tea, tean ikka küll!

Lihtsalt Muti sai kuidagi ootamatult kobedaks ja hakkas meid ka irmsasti tööle sundima, ning enam polnud  aega kirjutada.

Aga, proovin siis täna, vahetult enne Muti ja Peremehe minemalendu kaotatu tagasi teha.

Minemalendu selles mõttes, et Muti ja Peremees hankisid endale teadupärast juba kevadel sooja kohta lendamise piletid.

Ärge nüüd arvake, et SINNA SOOJA KOHTA, ei-ei!

Nad lendavad soojale maale, sinna, kus nad kunagi mitu-mitu aastat pesitsesid.

Noh, nagu umbes need sookured ja pääsukesed, kes esimese jahedama ilmaga parve kogunevad ja lõuna poole lehvima hakkavad.

Muti korjas endale ka parve kokku ja nüüd hakkavad lehvitama ennast Kambodiamaa poole. Parv on Mutil muidugi kolm korda väiksem, kui sookurgedel. Koosneb vaid Mutist, Peremehest ja Naabri-Miisu pererahvast.

Neil oli muidugi igavene jama kah selle parve kogunemisega!

Kõik liikmed said oma sissepääsupaberi kenasti kätte, ainult Mutile tõmmati mitu korda vesi peale.

Alguses ei sobinud piirivahtijatele Muti pass ja siis ei sobinud neile Muti tagumine nimi. Aga nüüd, viimasel minutil praktiliselt, anti Mutile ka roheline tuli lendamiseks.

Nii, et juhhhei!!!

Lähevad!!!

Aga, ega siis meid ei usaldata Mitškiniga koduhoidjateks jätta.

Meid tulevad hoidma Peremehe vanemad!

Sellega saab veel nalja, sest nad pole enne meid hoidnud, ega tea meie veidrusi.

Igal juhul on Muti kõik kappide uksed värvilisi pabereid täis kleepinud juhenditega, et mis asi kuskil asub. Ja meie toidukottidele on ta millegi pärast pannud punase kleepsu, kus on kirjas, et anda vaid kaks korda päevas! No mida!!!!  Ega me nälga ei pea siin kõngema nii kaua, kui need seal aasiamaal riisi vitsutavad nagu pardid pilliroogu. 

Ma vahepeal turnin mööda kööki ja kisun neid pabereid alla, las koduhoidjad teevad äraarvamismänge ka, muidu võib neil igav ju hakata.

Kellikonn ja Postonjett koos lollnokkadega ei tea ees ootavast Mutita jäämisest veel midagi.

Kellile saab see aeg raskevõitu olema, ta on ju harjunud vaid Muti sabas sörkima, teisi ta natuke võõrastab siiamaale.

Lollnokkadega on vist lihtsam!

Need tolad ei jaga ei ööd ega mütsi!

Pealegi tegi Muti kogu suve nende hulgas verevärskendust.

See tähendab, et meil on nüüd lisaks penskaritele veel mustlased (filipiinod), ja veel peotäis muid pisilollnokki. Kõik nad on parasjagu sellises murdeeas, et sõna ei kuula ja nendest vanemad isendid on kõik lollakad!

Marupoiss on ka muide suvega meil suureks kasvanud.

Sarved peas ja puha!

Ok, mitte küll sellised võimsad, nagu ta emal, aga miskid muksakad ikka on juba.

Ja elektrikarjuse alt ta ka enam läbi ei mahu.

Muidu oli kogu aeg lollnokkade varjendi ja puude hoidmise sara esine pisikesi sõrajälgi täis. Sest Maru käis salaja maailma avardamas.

Nüüd passib koplis kenasti koos poolõe, ema ja tädiga.

Nii, et sellised lood siis meil siin pool sooservas.

Igav suvi oli ma ütleks!

Aga nüüd tõmban kahjutundega taas otsad kokku, sest Muti läheb linnapeale endale silmi ja kulmusid pähe maalima. Ütles ise, et laseb miski sellise näokrohvimise teha, mis kohe maha ei kulu ja ta ei pea olema reisil lehmaema näoga.

Hahahaaaaa! ega ikka s...st saia ju ei tee, aga las üritab vähemalt!

Niii, vännklaab, ma lüün nüüd interneediumimassina kaane taas klõpsuga kinni ja näeme siis, kui näeme, eks!!!

Kurrnjäuhhh ja olge mõnusad!!