Simba siin jälle!

 Pole tükk aega arvuti kallale saanud, sest meil Minniga oli KOHUTAV nädalavahetus.
Kõik algas nii ilusti.
 Muti jäi puhkusele ja me kujutasime juba ette kuidas ta on ainult meie päralt. Saame kogu aeg süüa ja kohe kui tahame õue, või õuest tuppa. Ning tal on kogu aeg aega meid silitada ja poputada.
Aga võta käpast!
 Muti sai olla puhkusel vaid pool kassipäeva, kui üks punane autologu õue veeres, ning oh õudust - sealt tõsteti maha jälle SEE POISIKLUTT.
 Minni tormas tuppa oma asju kokku pakkima, ning mõttes tuttavaid kasse sorteerima, kelle juures varjupaika küsida. Mina seisin algul üsna nõutult, sest minu ainukesed tuttavad on ju Minni, kes otsustas kodust välja kolida, ja Tsernobõl, kellega me eriti peale Otto-Triinudeks hakkamist, läbi ei käi. No ja emps ja õde on ka, aga nemad on kaugel ja sinna lehmakookide sisse ma ka ei tahtnud enam minna. Läksin siis igaks juhuks sireli otsa asjadel silma peal hoidma.
 Muti kaagutas ümber auto titehäälega ja plaksutas rõõmsalt käsi. Koeratobud vehkisid sabadega nagu propelleritega. See Ralf, kes muidu ei kuule midagi, oli lausa salakuulajate esinumber. Igavene teeskleja selline. Muidu ei kuule ja ei liigu. Nüüd hüppas ja kargas nagu pooletoobine ümber auto ja poisi.
Kössitasin õnnetult seal sireli otsas tuule käes. Tihased sõimasid ka veel ümberringi ja parastasid mind. Oodake, oodake va siutsujad, parastage pealegi,  mõtlesin. Ma ei lähegi selle sireli otsast alla, vaatame, kuidas te siis oma terakesed kätte söögimajast saate.
Poisiklutt veeti tuppa. Minni evakuatsiooniplaanile tõmmati vesi peale. Minn valis siis lihtsama tee ja peitis end vana diivani sisse. Mina passisin veel pool tunnikest sireli otsas, kuid siis tuli muti uksele lihapakikest krõbistama, ja mu tahtejõud ning meelekindlus jätsid mind maha.
Aga vaid hetkeks.
Kohe kui olin verandale jõudnud ja selle uks mu järel sulgus, otsustasin siiski õue jääda. Kurvastusega pean nentima, et olin hiljaks jäänud. Muti oli taaskord kiirem ja kavalam olnud. Uks oli kõvasti kinni.Proovisin mitu korda seda peaga lahti rammida, kuid ei - mis kinni, see kinni.  Paganama muti, muidu on ikka sama aeglane nagu Ralf. Hommikuti koperdab tükk aega omi asju teha, enne kui suudab külmkapini jõuda ja sealt konservipurgi leida. Me lõppegu või ootusärevusse ära enne.
Aga olgu, see selleks.
Kuna uks hoolimata minu jõu- ja ilunumbritest ei avanenud, lonkisin ettevaatlikult tuppa, sõin natuke, ning kohe, kui see poisiklutt nähtavale ilmus, kimasin Minni juurde diivanisse. Minn sahises küll tigedalt, kuid leppis olukorraga. Eks ta sai ju aru, et muud varianti pole. Kõva kisa teha ei tohi, sest poisiklutt leiab meid siis üles.
Ega poisiklutil tegelikult viga polegi, aga ta on jube tüütu. Muudkui tahab meid süles tassida, nagu meil endal jalgu poleks, ja sunnib meid oma autode kastis istuma. No kuulge! Ma olen ikka täies elujõus kena kassiplika, ning ei vaja transporti. Jala käimine hoiab figuuri korras. Pealegi tahab ta veel meid kammida ka.
Minni, kes on üldse natuke inimloomade vastu allergiline, ei talu selliseid asju üldse. Ta ju käib mutilgi ainult suurte pidustuste ja tähtpäevade (kasside omade) ajal süles. Või siis, kui muti on suutnud ta ise kinni krabada, et miskit protseduuri talle teha. Aga see viimane ei lähe arvesse, sest see pole vabatahtlik.
 Niisiis veetsime me Minniga kurva ja igava õhtupooliku diivanis.
Õnneks oli see klutt oma meilesõidust nii läbi, et läks õhtul varakult magama. Me saime siis vähemalt öösel natuke suures toas sigatseda. Ja otse loomulikult sain mina taas pahandusega hakkama. Terve hommiku kuulsin, et olen üks aganama Kõldu kaak ja kassiroju.
Mis ma siis tegin?
 Ma ju olen seal laudas sündinud, ja mu emps ka, ja vanaema ka. Ilmselt on mul veel seal kari sugulasi, kes kõik seal sündinud. Ja me oleme kohe geenidega (muti väljend, mina neid geene veel näinud pole) saanud kaasa teadmise, et kõik, mis on joodav, peab olema suures ämbris.  Mutil veel pole seda euroasja, et vesi oleks torus peidus ja seda saab vaid jaopärast, ning selle pärast on ka temal koridoris kapi peal kaks toredat rohelist ämbrit vett täis. Üks, millel kaant peal pole on minu jagu. Aga see oli natuke tühjaks jõudnud minna, ning mul tuli sigatsemise käigus janu. Kust mina pidin teadma, et kui ma seda ämbrit kallutan, läheb see ümber. Läks! Terve pool ämbrit vett kukkus põrandale suureks järveks. Mina olin sorgus saareke selle keskel. Kogu maja oli korra pealt kisa täis, ning muti - selle asemel, et mind rätikusse haarata, ja kuivatama hakata hellalt lohutades, ütles, et nüüd kuivatan selle kassiga hoopis kogu põranda ära.
Sa püha müristus!
Tal pole peale seda, kui see klutt saabus,enam aruraasugi. Mis mu kohevast kassikasukast peale sellist asja järgi jääb. Ma olen ju näinud küll milliseks see põrandakuivatamise mänguasi muutub, kui muti on sellega ringi tuuseldanud. ÖÖÖääk! Kadusin taas diivanisse.
Hommikul ajas nälg mu siiski välja. Taaskord märk et mul on veel nõrk iseloom, sest Minni ei tulnud. Isegi krõbinakoti krõbistamise peale ei liigutanud ennast. Aga mina ei suutnud vastu panna.
Ja, et öist õnnetust heastada, siis lasin klutil endale mitu paid ka teha. Tasuks lubati mind õue ruttu.
Minn sai ka õue. Aga tema oli kaval lihtsalt. Ootas, kui muti tegi akna lahti, et kassihaisu välja lasta ja siis põgenes õue.
Sellest kassihaisust pole ma ka veel aru saanud. Mis moodi see kassihais öösel tuppa tuleb ja miks mina seda ei tunne. Istusin kohe spetsiaalselt akna all ja nuusutasin - no ei midagi. Tuli kohvihaisu ja vorstilõhna, aga kassihaisu polnud. Ah, ei tea - muti ka juba vana inimeseoom, äkki tal on luulud.  Nagu Ralfil.
Ralfil on. Ta hakkab lihtsalt lambist haukuma ning urisema. Muti siis ütlebki, et koerataat on nii vana, et tal on juba luulud. Ja näe, endal tal ka juba.
Aga sel päeval oli õues õnneks lõbus. Tuul tegi pulli ja ajas kõik muti kokkukorjatud kastanilehed laiali. Me Minniga aitasime ka kaasa natuke. Igavesti maru oli mööda õue neid lendlehti taga ajada. Poisiklutt passis meid akna peal. Pärast toppis muti talle riided selga ja siis oli meil eriti lõbus, sest klutt lennutas neid lehti minuga koos. Muti tegi nägusid küll, aga poisiklutiga ta ju ei riidel ja siis minuga ka mitte, kui ma poisiga ilusti mängin. Minn ei viitsinud lehtedes hullata, ta passis niisama kiviaia peal .
Ega me tegelikult ikka saame selle klutiga mõnikord läbi ka, sest ta käib õnneks harva meil. Ja eriti kauaks ei saa jääda ka, sest tal on mingi jama meie ja jänksikarvade vastu. Kohe kui meile pai teeb, siis läheb tal nina tatiseks, hakkab köhima, ning kui liiga kaua meiega koos toas on, siis jääb tal hing kuhugi kinni. Paar korda on niimoodi juhtunud ka, ning tundub, et see ei ole tore. Kluti ema, see kes on kuidagi moodi meie muti laps, arvab et küll see kunagi üle läheb, peab ainult tasapisi harjutama ja klutile mingit rohtu andma. Ma arvan ka et läheb mööda, mul ju läksid kirbud ka mööda, kui muti rohtu kogu aeg pani alguses. Ja ta uputas ka mind nende kirpudega. Seda klutti peaks ka äkki kausis kogu aeg leotama, siis saab kiiremini.
Arutasin seda asja Minniga ka, aga Minni ütles, et olen tobu - siis saab see klutt ju meil kauem hakata olema ja kogu kodurahu on pea peale pööratud. Jälle oli Minnil vist õigus. Ei tea, millal mina nii suureks ja arukalt mõtlevaks kassiks kasvan?
 Seekord taastus meie kodurahu siiski veel õnneks kolme päevaga. Pühapäeva lõuna ajal tuli see punane auto uuesti ja poisiklutt laaditi suure kisa saatel autosse. Mina küll ei kisaks kui mind koju viiakse, aga tema teeb alati põrgulärmi.
Me jälgisime Minniga kogu tsirkust kiviaial pealt, lõime käppi kokku ja juhheitasime - mutil algas puhkus nüüd ja praegu. Elu on ikka ilus, kohe õhtul anti meile hea käitumise pasteeti ja mitu paid. Ning ma sain rahus telekast mingit saadet vaadata, kus inimeseloomad kisasid ja hüppasid. Muti muudkui naeris neid. Ma lõin ka seltskonna mõttes kõvemini nurru ja vehkisin sabaga.  Elu on jälle ilus!

 Täna olin ma sunnitud juba varahommikul õue põgenema.
Ja seda sellepärast, et muti hakkas Mitškinile silmarohtu panema. Ega sellest polekski midagi olnud, aga oh sa jummal, kus see Mitškin teeb igast asjast, mis tema kallal toimetatakse, probleemi. Lõugas täiest kõrist kui ta kinni krabati, ning vehkis kõigi oma nelja jala ja ühe sabaga nii kõvasti, et perenaine andis talle matsaka kõrvakiilu
See mulle isegi meeldis.
Muidu on kogu aeg ainult nunnu-nunnu, meie ilus ja tubli Minni. Hmmmhh, mina olen ka ilus ja tubli, aga mulle unustatakse seda öelda mõnikord. Või siis,  rohkem tuleb, et sa kuramuse Kõldu kaak, mis sa jälle oled korda saatnud. Kõldu on mu sünnikodu muide.
Ega ma ju ei saadagi midagi korda, lihtsalt millegipärast juhtub mõni asi iseenesest maha kukkuma, või ümber minema.
No. aga Minni siis....
Röökis, mis ta röökis, rohu sai silma nagunii. Ma põgenesin enne õue ära ja vahtisin köögiakna taga, kuidas see käis. Minn oli selili perenaise süles, kõik jalad, eriti tagumised ,olid kuskil peidus. Suu oli Mitskinil nii pärani, et mul tekkis juba kahtlus, et tal tuleb hoopis kurgumandlite lõikus. Siis kuulsin kui muti käratas, et marss silmad lahti, ei mingit pilusilmse hiina kassi mängimist, rohi tuleb ära tilgutada, muidu läheb silm hapuks. Minn ehmatas selle käramise peale silmad punni lausa, ja supsti tuligi talle ühest pudelikesest tilk silma. Selle pudeli ma otsin pärast üles, mulle tundus, et seda oleks vahva mäööda tuba veeretada.
Nüüd on Minni juba tund aega  solvunud ja kükitab diivani all. Ei räägi kellegagi ning kui lähenen, siis hakkab sõjalaulu jorisema.
Mina aga istun tooliserval ja mõtlen. Et mismoodi see silm siis hapuks läheb? Et kas nagu piim?
Me oleme Minniga mõlemad ju lapsepõlves piima saanud põhitoiduks ja sellepärast perenaine teebki meile mõnikord nostalgiat ja valab tassikesse piima. Iga kord ma ei tahagi, sest titena meil ju muud toitu suurt polnud ja mul on isu ammu täis joodud ja siis see piim jääb tassile seisma, ning läheb paksuks. Tavaliselt seda küll ei juhtu tihti, sest Minn lakub ikka minu tassi kah tilgatumaks, kuid mõnikord, kui teda toas pole siis küll.
 Ja nüüd ma mõtlengi, et kas Minni silm oleks paksuks läinud, kui ta poleks rohtu saanud? Huvitav-huvitav?
Ega ma vist  teada saagi, sest perenaisel tuli konserviraha päev enne kätte, kui silma paksenemine.
See tähendab, et Minnil hakkas silm üsna peale seda, kui ta seda Tobiasetotut metsas otsimas käis, vett jooksma. Ta ise arvas, et on puru silma läinud ja sellepärast vesitsebki. Muudkui sügas seda silma, kuni muti märkas ja arutas asja kellegagi. Ma täpselt ei saanud aru kas vetarst või veearst. Kuid igatahes ütles ta mingil õhtul peremehele, et muu ei aita, kui palgapäeval tuleb rohtu tuua. Vot sellest ei saanud ma ka esiti aru. Rohtu väljas küll ju. Me mõnikord Minniga närime seda nagu Jänks. Isegi Ralf ja Tobias närivad, aga no nemad on ju lollakad, sest nad on koerad. Kuigi peremees räägib, kui targad nad on, või siis olid, kui nad noored olid. Kuna mina seda aega ei tea, siis eriti ei usu.Minni küll rääkis siis ,kui ma alles hakkasin õues käima, et nagu mõne võõraga jama tekkib, tuleb tulistvalu Tobiase või Ralfi juurde põgeneda.
Ta ise teeb alati muide nii. Ja tegelikult siis need koerataadid ajavadki endale jalad alla ja hauguvad võõrad õuest minema. Mina katsun esialgu oma jõududega hakkama saada, kuid peab tunnistama, et paaril korral olen siiski taatide abi kah palunud. Vaat, me elame metsa ääres ja siis mõnikord eksib mõni metsaloom ka meile õuele ära. Ning kuna need metsaloomad ei ole kohe üldse sõbralikud, välja arvatud need pikkade jalgadega pruunid loomad,  kes on peaaegu nagu lehmad, kuid poole ilusamad ja graatsilisemad, ja kelle kohta muti ütleb, et näe,kitsekesed, ning meie Jänksi sugulased jänesed. Need on sõbralikud ja nende poolest võiksin ma metsas kolada kah, aga seal on veel ühed ilusad koheva sabaga punased koerad ja siis veel musta näoga pruunid koerad, ning veel suured hallid tigedad koerad. No ja veel üks tegelane, kes suvel kogu aeg mõmises öösel ja ülejõe naabritel mee ära sõi.. .Nemad nimelt ei söö rohtu vaid kasse Ja ega ma ei suuda neile selgeks vist teha, et olen söömiskõlbmatu. Vot nende pärast ma metsas ei käigi. Ainult oma koduaia võsa ääres, sest seal on need lollid koerad lähedal.
Aga jänksi sugulasi ma ajan küll õues taganagu Jänksigi toas. See meie Jänks on lahe sõber. Aga mitte kogu aeg. Tal on mingid omamoodi mängud ja ta mängib ka valedel kellaaegadel - siis kui meie magada tahame.
Eile me veeretasime Minniga teda selle eest natuke mööda vaipa. Assa, kus ta hakkab siis jalgadega koputama ja puhisema. Tuka ajas ka Minni tal täitsa segamini. Ilueedi pärast kammis seda pool tundi sirgeks. Aga mõnikord on tore, kui ta meid taga ajab, ise on jummala kohmakas, tugitoolist kukub ka maha, ning ronida ei oska. Ainult oma pessa ta meid ei luba, siis tuleb kohe kallale rusikatega. Ta kardab, et me näppame ta porgandid või krõbuskid ära. TOBU!! Ta krõbudes pole ju grammigi liha, ma ei saa aru, kuidas ta seda vegetoitu üldse armastada saab.  Toit peab ikka mõnusalt liha või kala järgi lõhnama. Pätsasin talle korra laualt ühe suitsuvorsti viilu, et võtku ja proovigu, mis on õige toit, kuid tema ainult nuusutas, ning nügis vorsti ninaga vaiba alla. Loomulikult astus muti selle laiaks kah, ja siis olin mina jälle mitte Simbakene vaid kuramuse Kõldu kaak. Vot nii!  Ei ole õiglust siin õuel.

See minu väike kass ei ole normaalne!
Olime kogu aeg arvamisel, et Simba on meie viis aastat tagasi kassiparadiisi  lahkunud Raiberti uuestisünd, sest kombed ja mängud olid lapsepõlveskõik üks-ühele. Ajas hõbepaberikuulikesi taga, tassis patsikumme, ning mis peamine. kõik peremehe sokid pidid olema  kogu aeg põrandal, mitte kapi otsas kastis.
Aga nüüd vaatan, et ikka ei ole kadunud Raibert. Raibertil oli intelligentsi. Kui olid külalised, ning nad julgesid vetsu minna, siis Raibert käis delikaatselt ja salaja kuulamas vetsu ukse taga, mis asju nad seal ajavad, ning kas ikka peale vett kraabitakse.
See praegune Simbalõhub või vetsu laiali, kui keegi julgeb sinna minna ja ukse kinni panna. Tal on kuulamisest vähe, vaja on ikka potilolijaga silmside luua.
Vähe sellest, eile tulime selle peale, et meie Simba on eelmises elus olnud ilmselgelt hoopis Kagu-Aasia kerjuslaps. 
Kuna meil mehega oli mõlemil vaba päev, siis tegime kiire treti Rakverre, et külmkapi sortimenti mitmekesistada. Ja ilmselgelt ostsime ka kissimirridele vahelduseks teist nägu konserve. 
Koju jõudes on tavaline, et need kaks nälga tuleb esimestena ära kostitada, alles siis saab ülejäänud asjad ära paigutada.
Nii ka seekord! kassid said oma konservid ja vitsutasid end ikõhud punni. Eriti Simba. Minn vahtis meid üllatunult silmad kuulis peas, sest tema lemmikkrõbusid me ei toonud seekord. 
Meie ise ei viitsinud erilist midagi süüa teha, ning otsustasime ,et makaronid kanakoivaga kõlbavad telekat vahtides süüa küll. 
Niikaua, kui mees ahjud kütte sai, ning mina makaronid kanakoibadega valmis, oli Simba juba suutnud oma konservi ära seedida. 
Ja nagu me lauda istusime, võttis ka tema laua all platsi sisse.
Kogu meie õhtusöögi aja käis ta meie mõlemi vahet kurva näoga, ning lunis palukesi. Käpp käis aina püsti küll ühe ,küll teise taldriku poole. Kes on kunagi juhtunud käima Kambodžas, Laoses, või Birmas, see teab millest räägin. Seal seisavad lapsed samamoodi tundide viisi su laua ääres venitades läbi nina vaid üht lauset - one dollar please. No vot, nii seisis meie kass samuti käpp püsti ja lunis "dollarit."
Vähe sellest, kui naabrid koogiga korraks läbi tulid, kordus sama. Simba oli täiesti veendunud, et tema sööb kindlalt marjakooki, ning käis ka külalised läbi, endal ikka käpad taldriku poole, one cake please.  Kusjuures seda sõna please, venitati samamoodi, kui seal laste poolt, ikka pliiiiiiisssss. naabrinaine tegi lausa kerge märkuse, et teil vist kiisu söömata, nii kagesti kipub taldrikusse. 
Tee siis naabritele selgeks, et meil on mitte kass vaid kerjuslaps kasvatada.

 Täna sai ometi üle kahe päeva õue!
Mul oli kohe hea meel, mis sest et kogu päeva sadas mingit imelikku jama alla ja tegi mind märjaks.
Aga toas pole ju pooltki nii põnev.
Perenaine oli kaks pikka päeva meile konserviraha tegemas, ning ta miskipärast ei taha, et me praegu pimedas õues kolaksime. Mina kolaks küll - ma ei karda  midagi, aga noh, kui ta nii väga juba poolest lõunast kräunub ukse vahelt mind tuppa, eks siis peab ju sõna kuulama.
Tegelt oli see kaks päeva meil Minniga ikka päris töised.
Esiteks proovisime me Jänksi vanglast vabastada. Vedasime ta puuri seinast nii kaugele, kui saime. Kahjuks mitte eriti, sest see on kapi ja teleka vahele kuidagi kinni topitud. Paraku on ka uue puuri lukusüsteem meile veel tundmatu. Häkkisime, mis me häkkisime, kuid Jänksi ei õnnestunudki vabadusse päästa. Siis vähemalt lükkasime selle suure korvi, mis tal puuri peal  on põrandale, et tal rohkem valgust oleks.
No ja sealt siis pudenes natuke heina välja. Aga ainult natuke!
Pärast vaatasime Minniga kapipealsed kõik hoolega üle, et ega midagi segavat ümber minemas pole, kui otsustame politseid ja pätti mängima hakata. Loomilikult oli. Muti topib igasugu nipsasjakesi ja vaase meie trajektoorile ette kappide peale. Need segavad ju jooksmist ja hüppamist. Likvideerisime  kõik segavad elemendid trassilt.
Kui olime vaibad ka oma ilumeele järgi põrandale sättinud hakkas Minnil äkki paha olla. Ütles et tal on külm ja mängda ei viitsi. Puges hoopis ahju äärde tugitooli peitu.
Mul oli täitsa mure ta pärast, pealegi polnud mul ju seda laulvat ja kõnelevat asja ka kust mõnikord tuttav hääl kõlab, kui perenaine või peremees (kumb parasjagu meiega kodus on) selle mulle nina alla paneb. Sellele ma oleks saanud ju üelda, et sõbrants on  haige, tulge koju. Küll nad kuulnud oleks, ma arvan.
Suurest kurbusest, ja et Mitskinil natuke parem hakkaks etendasin talle vetsupaberi rulliga iluvõimlemise vabakava lindiga, kuid paber läks katki ning Minni ütles, et tal pea juba valutab minu karglemisest.
Ma siis läksin hoopis magamistuppa sokke sorteerima. Ilmad ju kuidagi külmaks läinud, pean ikka vaatama, et kõigil jalad sooja saaks. Olin just teise kasti suutnud sokkhaaval kapi otsastvoodi peale saada, kui perenaine saabus.
No ma ei tea, tal vist oli tööl kehvasti läinud. Igatahes ütles ta, et ma olen üks igavene kassinuhtlus. Ja isegi ei toonud kohe toidukotti nähtavale, vaid hakkas puid pliidi alla toppima koos minu iluvõimlemislindiga. Minnit poputas ka hirmsasti. Siis teatas, et täna saavad hoopis koerakonnad esimesena einet.
MIDAAAAA.!!!! Need laiskvorstid ju ei tee kodus midagi.Pool päeva on kuutides külili ja välja tulevad vaid selleks, et ninad pikali metsa või suure tee poole koleda häälega haukuda. Ma ei saa üldse aru, miks neid peetakse? Hiiri nad ei püüa, linde ei hirmuta, aga söövad, ossa kus söövad. Tobiasel on kauss nii suur, et mulle jaguks selle täiest terveks nädalaks. Ralfil on väheke väiksem, aga vist ainult üks number. Igatahes  mõttetud muidusööjad. Pealegi arvas perenaine, kui ta oli Minni pika pilguga silmitsenud, et Minn sai külma, kui seda Tobiast sealt metsast otsis. Ja nüüd siis on Minni külmetanud ja nohune, aga too Topski jookseb saba püsti ringi. Ning mul pole mängukaaslast momendil. Kärbsed on ka otsa saanud, keegi juurde ka ei too. Nii, et olin hoolimata kõigest, mis taevast alla tuli, jummala rõõmus, et õue sain.
Tegelikult tuli mulle isegi meelde, et eelmisel aastal, siis, kui mind siia toodi, oli ka juba külm ja plägane õues. Ja mingil ajal hakkas taevast valgeid vetsupaberi tükke tulema. Aga siis olin ma veel titt ja tohtisin seda vaid köögilaual istudes aknast vaadata

Sel aastal kavatsen küll neid katsuda ka.
Ning neid kollaste kõhtudega linde hakkan ka kindlasti taga ajama. Kevadel ma juba proovisin, kuid kukkusin sireli otsast alla mingil põhjusel. Nüüd olen aga suvi otsa trenni teinud, ning mind ei peata miski. Või kui, siis ainult see perenaine. Ta armastab neid linde ka peale meie ja koerte. Ma seda lindu, kes muru peal tähtsalt saba kõigutab, ning kiiresti jookseb,  tahtsin mitu korda suvel sulgedest puhastada, aga sain õiendada. Ja neid lahedaid musti linde, kes kogu aeg rehe alla pikeerisid ei tohtinud ma isegi vaadata.  Korra sain selle eest isegi naha peale. Ma juba-juba oleks neist  ühe saanud omale mängimiseks, kuid kuri muti rikkus asja ära. Rabas mu kaenlasse ja tuuseldas mind ka. Mul oli pärast tükk aega karvad segamini. Nii, et .....ma parem proovin nüüd sel talvel neid kollakõhte.
 Mitskinist  veel niipalju, et ta lõpuks ikka tuli korraks tugitoolist täna välja ka. Sõi minu(!) toidukausi, mitte enda oma, konservist tühjaks, käis vetsus ja kahjuks ronis jälle magama. Aaa, ei, korraks ronis perenaise sülle ka, kui see pliidi ees tossu pliidi sisse puhus. Ma pidin silmad  peast nikastama, sest Minn ei käi süles, või õigemini käib kord kvartalis. No ei tea, tal vist on ikka tõega kehva olla, või tahtis mind kiusata ja kadedaks teha. Perenaine on teda täna rohkem paitanud kui mind, ma lugesin ära. Minni sai pai iga kord, kui muti mööda temast läks. No seda sel ajal kui ma juba toas olin. Aga päris päeval ma ei tea. Loodan, et mitte, sest perenaine oli kohustatud terve päeva meie jaoks tube korda tegema, ning asju jälle kappidele seadma sest muidu pole meil midagi teha, kui ta jälle ära on.
Aga olgu, ma nüüd lähen vaatan kes see järjepidevalt seal suure toa lae all midagi sööb. Äkki õnnestub teda tabada :) Äkki on ta ise söödav :)

 No tere siis kõigile!
 Mu perenaine on miskis kasside kommuunis ja seal tehti talle ettepanek minu ja mu sõbranna Minni, elik Mitskini, tegemised kirja panna.
Aga see minu perenaine on sihuke laiskvorst, et ei tema viitsi sellise tähtsa asjaga tegelema hakata. Võtsin siis ise asja käsile. Mitškiniga leppisime kokku, et kui temal kah miskit öelda on, siis annan oma paroolid ja las trükib. Perenaise koha pealt veel mõtleme, kas ta on selle välja teeninud, et inimese poolset juttu siia lisada. Hetkeseisuga tundub, et ei.
Sest meil käis eile külaline, tegelikult vist mitte meil, sest ega perenaine meil rääkida ei lasknud, muudkui jutustas ise.
 Aga vot see külaline!
 See tõi meile kaks pakki kassimaiust. Selle nimel ma isegi andestasin talle selle, et ta kevadel kui käis, tõi kaasa ühe koeramoodi asja, kes klähvis ja jooksis ringi. Tookord olin ma veel väike ja ei saanud sellest asjast korda üle teha, aga.....
Olgu, olgu, see vana asi ju.
Igatahes toodi meile maiust. Aga mida meie muti tegi? Ta pani need pakid kapi otsa ja ütles et hiljem saate natukene. No on ihnuskoi! Ise sööb küll mõnikord telekat vahtides terve "Nurri" šokolaadi korraga ära. Pealegi, sellele mudakoon Tobiasele, kes meil eriti suur koer on, ja kelle me Minniga eile jõest välja aitasime, sellele andis tema maiuse küll kohe kätte.
Nii, et seda kirjutamise asja me veel vaatame.
 Ma panin oma pildid ka ilusti kohe üles, et kõik teaksid, milline kena plika ma olen. kuigi päris plika ma pole. Perenaine ütles, et me olla Minniga Otto-Triinud. Ma veel täpselt ei tea, mida see tähendab ja kas on hea või halb, kuid Minn ütles, et tänu sellele pole meil vaja naabripoiss Tšernobõli ahistamist karta. Ok, siis vist on hea, sest ma mäletan, et sügisel proovis see Tšernobõl miskipärast minuga ratsa sõita. Perenaine sai vahele õnneks õigel ajal, sest Tšernonõl on kolm korda raskem kui mina.
Pärast viis perenaine mind autoga suurde külla. Seal mulle küll ei meeldinud, pealegi jättis ta mind sinna puuriga maha üksi. Magasin siis igavusest paar tundi, aga pärast, üles ärgates kõht valutas. Eks ta selle pärast valutas, et see meie ihnuskoi ei annud mulle enne autosõitu hommikusööki kah. Ning une ajal oli keegi mulle rohelise vesti selga toppinud. Sellest ma üritasin küll kiirelt vabaneda, kuid see oli selja pealt kinni, ning üks tähtsa näoga noor naine ütles, et kui ma selle ära võtan, siis hakkab kõht veel rohkem valutama. Seda ma ei soovinud - kõhuvalu on kole. Õnneks tuli meie perenaine mulle ikka õhtul järele ja viis koju. Söök oli juba kenasti valmis, ning Minn ootas juba. Minni siis rääkiski, et nüüd on mul poistega probleemid murtud. Tema oli juba ammu sellist vesti paar nädalat kandnud, ning kui see lõpuks ära võeti, ja teda õue lubati, olid kõik külapoisid teda kartnud :) See õue mittelubamine tegi mind tibake nukraks, sest õues on vahva, aga  olla perspektiivis küla kardetuim kass kompenseeris asja.
Ja Minnil oli tookord õigus! Ega see Tšernobõlivolask enam meie õuele ratsasõitu tegema ei kipu.
Ah, ma panen õige selle Minni pildi ka siia, siis te teate, milline mu sõbranna on.

Ta on päris tore, aga mõnikord me kakleme ka. Ta ei võta mind kunagi oma hiireretkedele kaasa. Ütleb, et sina oled veel titt ja püüa kärbseid.
Kärbseid ma püüan küll hea meelega. See on mul vist geenides, sest ma sündisin ühes kohas kus oli palju kärbseid, suured kirjud loomad, magus piim ämbrites, ning pahasti lõhnav kaka põrandal.
Seal ma kärbseid püüdma osavalt õppisingi, sest meil pärisõe ja poolõega polnud muid mänguasju. Ema ei lubanud kaugele kolama ja mänguasju otsima minna ka, sest need suured loomad võisid meile haiget teha kogemata. Muidu oli seal tore, mingid inimesed valasid meile piima ämbrikesse ja tõid empsile ka süüa mõnikord. Minu praegune perenaine tõi ka, ja ise muudkui muretses, et mul silmad koledad ja räämased.  No see oli vist toidust, sest emal olid ju ka. Õde Tondul ei olnud.  Aga ta oli suurem ja sõi minust rohkem kärbseid.
Aga ühel päeval tuli see meie praegune ihnuskoist muti ühe mehega meie pesa juurde ja ütles, et selle kirju äbariku me viime siit ära, sest ta ei pea siin talve vastu. Ma oleks õdesid ja empsi ka kaasa tahtnud, kuid nad jooksid minema selle jutu peale. Mind keerati aga jopekäisesse ja viidi sooja majja.
No oli ikka mõnus! Sain omale isikliku pudrukausi ja pai tehti kogu aeg. Ainult see oli algul harjumatu, et põrandale pissida ei tohtinud. Selleks oli suur kapp kuhu pidi minema, kuid kuna Minni käis ka seal, siis proovisin ka ja polnud vigagi.
Algul ei meeldinud mulle see ka, et mind ülepäeva üritati soojas vees ära uputada. Perenaine muudkui summis mind vette, määris mingit möksi peale ja seletas, et see lehmakaka hais olgu kassipoja karvadest kadunud. Läks mitu nädalat minu ajamõõtmise järgi, kuni mind nende veeprotsetuuridega lõpuks rahule jäeti. Nüüd teen neid ise mõnikord.
Aga nüüd lähen ma õue, sest perenaine juba kisas, et kaua siin toas passitakse, päike särab suures kõrges, ning lehed vajavad kokkuriisumist. Eks lähen siis appi, ning kui aega on räägin oma tegemistest veel.