Mõtlesin küll, et ei kirjuta enam  sel suvel raasugi, sest olen oma Mutis täiesti pettunud,
aga kuna Muti uhkustab oma sõbranjede ees oma järjekordse hullusehoos korda saadetud teoga, ning pudeliharja moodi koerakonna perenaine tahtis teada, mida mina asjast arvan, siis.......

Ühesõnaga - meil on nüüd loomaaed!

Muti on peremehele soigunud terve talve tegelikult miskit kakukeste võtmise juttu, mille peale Peremees on alati kostnud, et tema selle tembuga kaasa ei lähe ja ega siis meie sellele ka seepärast tähelepanu pööranud. Muti teeb ju kogu aeg miskeid hirmus tähtsaid plaane, mis kuhugi ei vii enamjaolt. Kui muidugi välja arvata see meie eluaseme lammutus.
( Muideks, praegugi seisab Mutil üks kahtlane kardinapuu nurgas. Ma hoian võimaluse korral sellel silma peal, sest pagan teab kuhu ja kuidas Muti seda üles monteerida kavatseb. Paneb üles küll, aga pärast pole meil akent, või tubagi jälle.)
Aga see selleks!
Meil sooserval hakkas igatahes eelmise kuu lõpus tasapisi kevad. Eelnevatel kordadel on tähendanud see seda, et Muti teeb hakatuseks majal aknad  puhtaks ja viib osa aknaid kuuri alla suvitama. Meie saame tänu sellele lahedamalt toast õue ja tagasi liigelda.
Samuti hakkab Muti paaniliselt oma kapsamaal labidaga vehkima.
Kuid sel aastal on kõik teisiti olnud.
Labidaga vehkimise asemel sundis Muti Peremeest  hoopis mingeid suuri kaste meisterdama.
Peremees ohkis-puhkis nagu auruvedur, kuid valmis ta need klopsis.
No loomulikult ju!
Muti undamisele on mõtetu vastu seista!
Muti taris need kastid oma kapsamaale ritta, ladus mulda täis ja oli nii kaua õnnelik, kuni Peremees ütles, et meie aiamaa näeb välja, nagu kangelaskalmistu - kirstud kenasti reas.
Muti mossitas paar tundi - aga lõpuks rahunes maha, pani oma seemned sinna kangelaste kastidesse hakkama, ning nüüd ootab rekordsaaki.
Kastidest ma saan isegi aru, sest Postonikonn proovis mitu korda nendes kastides korda luua, aga ei õnnestunud. Peenramaa oleks ta ilmselgelt ümber disaininud.
Meie Mitškiniga ka ei saa kahjuks seda disainimist koos kakajunnudega teha, sest Muti - va kavalpea, toppis kassikaitseks nendesse kastidesse ka oksaraod püsti.
Ma paar korda üritasin, kuid oksad jäid asjatamisel nii ette, et loobusin peale kahte korda. Kartuleid käin muidugi edasi väetamas, aga see jätab Muti üldjuhul külmaks, ning ei paku ka mulle sellepärast erilist põnevust.
Poole lahedam on ju asjatada ja silmanurgast piiluda, kas Muti tuleb kätega vehkides ja kolehäält tehes madallennul oma kapsamaad kaitsma. Ihh-hii kurrnäu!
No nii - kangelaskalmistu oli vaevalt valminud, kui Muti hakkas meie hoovil seni kasutult seisnud laudas, uut tuba ehitama.
Võtsime siis veel Minniga asja rahulikult. Muti on ennegi  ju igavusest haamriga vehkinud.
Igatahes toa ta tegi - sellise imeliku. Vaiba asemel laotas põrandale saepuru ja mööbliks olid redelid ja kastid.
Peale seda hakkas Muti istuma õhtuti internetiavarustes nina pikali.
Selge, et on kevadväsimuse saanud, või mõne uue tundmatu tõve.
Mingil hommikul (hästi vihmasel) kimas Muti kohe eriliselt vara oma tõllaga minema. Oli mitu tundi ära ja kui tagasi tuli, hakkas ümber selle uue toaga lauda, vedama võrgust aeda.
Meie olime Mitskiniga toas, ning arutasime, et ilmselt on Mutil saanud siiber, et Postonikonn end igast kuuriuksest sisse smuugeldab, ja asjad õue tassib.
Oh kuidas me eksisime oma järeldustega!
Kasutades ära üht vihmavaba tundi, läksin kastani otsa koduvalvet tegema ja......
oh sa püha kassijumal!
Lauda ette Muti armastusega ehitatud aeda, olid lennanud eriliselt ülbikud kirjud harakad.

Teate, ma ei hoolinud isegi sellest Postonkonnast, kes seal aia juures harakaraiskadele tähtsa näoga saba lehvitas sõbralikult.
Partisani tehes sain üsna ligidale linnuparvele.
No nii, kus siit tuleb kõhutäis, jõudsin mõelda, kui Muti kuri käpahoop mulle kõrvakiilu jagas.
Neid imeharakaid ei tohtivat isegi kaugelt piiluda. Need olla miskid munaharakad,
Ossa jeebus!
Kihutasin kodunt solvununa minema nagu jalad kandsid.
Tükk aega istusin metsa ääres kivil ja juurdlesin inimsoo tegevuse üle.
Toob mulle elavsööda koju kätte ja kui ma tahan demonstreerida milline osav kütt ma olen, siis saan vastu kõrvu.
Ei saa mu kassiaru sellest aru.
Igal juhul olin nii solvunud, et ei ilmunud koju isegi õhtusöögiks.
Täna hommikul ajas tühi kõht siiski mind akna alla.
Sõin kõhu täis, ning nüüd peame Mitškiniga plaani, et kuidas me sellest lindlast korra üle teeme.
Ja Muti saadame oma saba alla nende munaharakatega.
Mitškin va  juhmakas polnud muidugi veel üldse asjast teadlik, sest ta ju vihmaga õues ei käi. Kuid viskas siiski uudishimust harakatele pilgu peale. Mina muidugi kuulsin, et olen lollakas, sest need polevat harakad, vaid hoopis kanad.
Istume igatahes hetkel köögiaknal, ning teeme sõjaplaani, ja kui oleme edukalt (Mutit tundes ebaedukalt) lindlas neid kanaharakaid,  "sõbralikult" retsinud, siis annan teile tulemustest lähiajal teada.
Peremees on meie poolt vist, sest kutsub neid kanasid lolllindudeks ja ühte neist, kes on eriliselt ilusti kirju, seda kutsub veel onu Lembituks.
Otsustasime Mitškiniga, et seda Lempsi hakkame me eriti veel ahistama, sest ta tundub teistest ülbem olevat - no nagu pealik või nii.
Aga olgu, kevad on käes ja meie teeme kevadtegusi! Tehke teiegi  ja olge terved- kurrnjäuhh!