Täna ei teagi, kuidas ja millest alustada!

Kogu aeg on nii kiire ja kogu aeg juhtub midagi, nii, et pole aega isegi söögikaussi valvata.

Esiteks - pean kurbusega teatama, et hoolimata pägalikule antud korraldusest, ei too ta mulle ikka veel mitte kui miskit kaussi. 

Kapilt alla lükata mul ka selle trahviks teda ei õnnestunud - Muti kullipilk jagas asja ära, ning pägalik toimetati turvakodusse. See tähendab, et tõsteti klaasi taha.

Ma olen küll talle sinna mitu korda kassirusikat näidanud, aga see va juhm ei pea seda miskiks.

Poisinaasklile küll vedas akna peale kõikvõimalikku träni. Isegi mingi sinise poisi pepu suuruse (ja see pole mitte pisike enam) plastmassist plätaka mahutas sussi. Selle plätakaga pidada saama lumehunnikust alla lasta istuli.

Poisinaaskel jättis selle Muti juurde, kui oma empsi kiusama koju läks.

Ma mõtlesin, et kasutan siis juhust ja proovin ka liuelda. Ikka oleks mõnus küll, kui tuled tuhinal hangest alla ja lumekuule polegi saba all terve lumememme jagu. Aga võta käpast!

Nagu "naaskel" kadus, nii hakkas lumi sulama! Kõik räästad hakkasid sorisema, minu liug jäi pidamata, ning lollnokad arvasid, et kätte on jõudnud kevad.

No, nendest pole muidugist miskit tahta - nad ju lollnokad!

Aga!

Mutil on nüüd kahte sorti lollnokke!

Tal oli enne ka igatsugu suurustes ja värvides neid, kuid nüüd ta käis mingil õhtul ühe teise Muti juures, kes enam ei taha lollnokkadega tegelda ja tõi sealt endale kolm tutttriinut.

Nuhhh! 

Tõi, siis tõi!

Egas me Peremehega Muti tahtmistele ja tegudele vastu ei saa. Ja triinud on kenad ka. 

Lollnokad, nagu teisedki, ainult suured tutid peas, ning ühel on habe ka. nagu sellel punase mantliga mehel, kes meil kord aastas käib nännikotiga luuletusi lunimas.

Kuid koos nende lollnokatriinudega tulid meile elama ka isand Sergius ja proua Lilly.

Sa püha Kassijummal!

Muti sokutas kõik selle uue seltskonna ööpimeduses teiste juurde varjendisse.

Hommikul, kui tuli põlema süttis, hakkas kanalavarjendist sellist kisa tulema, nagu oleks seal mingi hiidmunaga keegi neist maha saanud.

Kui Muti siis unesegasena kohale oli sinna saanud (mina muidugi kannul!), olid meie kodunokad kõik lae all palgi peal, silmad kõigil nagu tõllarattad suured peas.

Tutitriinud istusid uljalt õrrel - nemad ju tuttavad Serka ja Lillyga tibupõlvest saati, ning isand Sergius seisis keset kanalat ja röökis nii, kuidas torust tuli.

Mirrikmurrik oli eesruumis juba oma toidukausid kokku pakkinud, ning istus ukse juures, kohver käpas, et kiiremas korras uus ulualune leida.

Muti vaatas kiirelt tekkinud hullumaja üle, röögatas vähemalt kolm korda kõvemini, kui see põrandal pröökav linnu moodi isend, ning - kord sai majja.

Mirr pakkis asjad lahti ja kobis oma heinapalli sisse tagasi, lollnokad hiilisid ükshaaval pudrukaussideni, ning tutud tegid ka teistega tutvust.

Ainult Sergius, ning Lilly passisid nokad töllakil. Lõpuks Muti käratas neile, et mis te vahite nagu  tolba joobid, kaduge ka sööma.

Ma kimasin tulistvalu Mitškinit otsima, et talle teada anda uute elanike Tolba ja Joobi tulekust.

Kuid Muti jõudis koos minuga toani, ning seletas ise asja lahti.

Nimelt teatas ta õndsa häälega Peremehele, et meil on tänasest laudas kaks pärlkana, kellede nimi on Sergius ja Lilly.

Aga Tolba ja Joob?

No saa sellest Mutist nüüd aru, kogu aeg muudab  kõigi nimesid. Saad alles ühega harjuda, juba teine platsis.

Peremees muidugi ainult ohkas saadud infot kuuldes. Aga võttis siiski julguse kokku, ning käis ka uute nokkadega tutvumas.

Ja kujutage ette!

Ma ei tea, kas Muti lõi teda millegagi, või on Peremees ise natuke sassi läinud, aga ta küsis Mutilt, et miks too neid pärleid rohkem ei toonud. Olla vahvad  kisakõrid.

Püha Kassijumal!

Nagu meil neid kisakõrisid vähe oleks majapidamises!

Koerakonnad lartsuvad kogu aeg, nii, et õu kajab.

Kellykonn  kimab iga praksatuse peale metsa haukudes, nii, et lumelöga ja vesi tuiskavad üle pea.

Pärast nõuab tuppa kuivama saamist ka. Ja egas siis Postonikonn kehvem pole, karjub kuudi katuselt vägesid juhatada, ning kaitseb haukumisega tagalat.

Neile ei loe isegi see, et praegu pidada olema jõulurahu aeg!

Jõulurahust kurrudes, siis, nagu paljud teist märkasid, riputas Muti eile interneedumisse üles pilte, kuidas me Mitskiniga tema toiduvarusid üritasime täiendada.

Kahjuks tulutult!

Olles 12 tundi teinud tublit püügitööd, olime sunnitud loobuma.

Hiireillegaal ei ilmunudki nähtavale kapi tagant.

Muti muidugi irvitas ja näitas Peremehele, kui rumalad kassid tal kodus on.

Hiir pidavat olema nimelt mitte kapi taga, vaid seina sees ja meie Minniga ei saavat sellest aru.

Igatahes lõi Mitškin seda kuuldes koheselt saba selga ja kobis ahju ette.

Mina käisin veel täna hommikulgi igaks juhuks olukorda kontrollimas - kuid, kapi tagune on hiirvaikne.

Tundub, et olimegi eile terve päeva hõivatud enda lolliks tegemisega!

Täna igatahes olen targem, ning lähen kuuri äärde passima, ehk on võimalus mõnd metsahiirt jõululauale tuua.

Nii, et seniks taas kurnjäuhh ja kena punase mantliga vanamehe ootust!

Kuna see vanamees tahab nii hirmsasti igatsugu luuletusi kuulda, siis leidke aega ja õppige mõni pähe, muidu taat õnnetu. Ise ta vist lugeda ei oska ja kui teised ka talle ei loe - no on ju kurb!?

Kurr, pakaa, ma nüüd olen juba pea aegu õues!!!! Näeme jälle!

Sa püha kassijumal,

mis nüüd siis juhtunud on!

Meil pole sellel valgel jamal, mis pilvedest alla ajab, enam lõppu ega äärt!

Muti võttis endale konserviraha tegemise koha pealt mõned vabad päevad.

Et riputab kõik oma aisakellahelina pulinad üles, hoiab-kanseldab oma lapse poisinaasklit paar päeva, läheb teeb pudeliharja perenaise juures mõne krõbedama tsiripitski (see pidada Muti keeles olema midagi sellist, nagu meie keeles palderjanipits), ning seejärel mõnuleb koos meiega ahju ääres.

Aga kõik kiskus viltu!

Pulinad pani üles. No tegelikult natuke on veel panna, aga neid praegu pole veel vaja.

Poisinaaskel vedas kah oma kodinad meile ja majandas koos Mutiga.

Või, mis majandas!

Juba enne naaskli saabumist algas lume tulemine.

Algul tuli tasakesi, aga iga minutiga sai vunki juurde.

Muti ütles, et seekordne lumesadu olla nagu eestlane - algul ei saavat pidu vedama, pärast enam pidama.

Ma ei saanud sellest Muti ütlemisest miskit aru, ja ega Mitškingi seekord erilise tarkusega ei hiilanud, kui temalt tõlget nõudsin.

Muti ja poisinaaskel aga....

....nagu nad silmaluugid endil lahti said, nii nad õue kihutasid.

Mutil oli tavalist värvi lumesahk ees, poisinaasklil sinist värvi sangaga sahk.

Hommikul tund tööd, siis söödi ise, anti meile ka natuke, ning kimati lollnokkade varjendit välja kaevama.

Siis saime mõne minuti kuulata Mitškiniga, millised muidusööjad me oleme - vahetati kindad ja kapukad, mis neil tagumiste käppade otsas käivad, ning kogu lumetrall algas otsast peale.

Ja, nagu sellest veel oleks vähe, hakkas see klaasist pulk, mis köögiakna taga tilbendab, punase värvi pealt aina rohkem sinise peale kukkuma.

See tähendab seda, et Muti hakkas lisaks lumelabidaga lippamisele, ka puuveokelgutamist tegema, ning meil läks natukeseks ajaks lõbusaks.

Selles mõttes, et Muti vedas mõlemi ahju juurde tubadesse suured puuhunnikud. 

Meie Mitškiniga hakkasime nende otsas koheselt akrobaatilisi etteasteid tegema.

Paraku lõppes see üsna ruttu!

Muti kääksutas ahjuuksi, ning toppis kogu puuriidahunniku ahjudesse.

Ja kuna Muti oli hommikul avastanud, et lollnokkade joogivesi oli öösel kausis liuväljaks muutunud, siis lülitati ka miski kiirgaja töösse.

Muti veel naeris, et lollnokad istuvat nüüd oma puust voodite peal, tagumikud vastu soojakiirgajat, et munemise masinad jäässe ei läheks. 

Ma lippasin seda asja tulistvalu vaatama ja hoiatama, et neil suled kärssama ei läheks, kui liiga lähedale end sätivad, aga poolelt teelt kihutas Muti mind tuppa tagasi.

Kasside jaoks pidi ilm liiga külm olema, et õuel kooserdada.

No ma ei tea.

Lollnokkadel sellised sulejoped seljas, et ela või lumehanges, aga ikka pannakse miski asi kiirgama, et külm neid omale ei võtaks. Ja õuele ei pista need õrnukesed mitte nokaotsagi. Meil koerakonnade ja Mitškiniga õhukesed karusnahad, aga ikka möllame lumes, kui lubatakse.

Kui lubatakse!!!!!

Suure halamise peale ikka saan korra hommikul tiiru õuele peale teha.

Tiirust on muidugi vähe järgi jäänud.

Jupike maad laudani, puukuurini ja maja esine ümber Muti ja Peremehe tõlla.

Ülejäänud aed on Mutil lumest puhastamata.

Kellykonn ja Postonikonn ikka on paaril korral üritanud naabri Porthose juurde minna otsemat teed pidi üle kiviaia. Aga peale seda, kui Kellyst vaid kõrvad paistsid, siis nad loobusid nendest lumealustest teedest.

Pealegi on nad eriliselt külmakartlikud.

Nagu lumi rohkem krudisema hakkas, nii hakkasid nemad ninadega vastu aknaid prõmmima, kuni Muti oli kohustatud ukse lahti tegema.

Nagu lumekuulid lendasid koerakonnad loomulikult meie lemmikkohta - pererahva pesasse.

Külmast veel nii palju, et Muti üritas ka seda laudaillegaalist Mustlast tuppa tarida, aga see kaevus nii sügavale heinahunnikusse, et Muti loobus mõttest.

Pealegi on ta juba harjunud lollnokkade kass olema, ning lollnokamajas polevat tänu Mirrimurrikule mitte hiirehaisugi enam.

Nujah, eks selle pärast siis meid Minniga muidusööjateks kutsutaksegi. Meil Mitškiniga ju nüüd enam kanamajja asja pole ja sahvrisse sattub hiirekesi harva.

Oh jah, aga mis teha!

Elagu siis pealegi seal!

Pea asi, et meie elu segama ei hakka.

Nüüd aga kallis vännklaab tuleb mul otsad arvutis koomale käpaga tõmmata, et Peremehele ruumi teha.

Olge siis ikka terved ja ärge laske külmal naha vahele pugeda.

Üles riputatud aisakellahelina pulinaid käige ka ikka salaja käpaga kohendamas, kui keegi ei näe!

Kurrnjäuhh ja nägens!!

 

 No nii, no nii! Kuu jälle mööda tiksunud, kui minust viimati kuulsite!

Egas midagi, pean ennast taas meelde tuletama Teile, armas vännklaab!

 Suuri ja maailma muutvaid sündmusi meil kahjuks, või õnneks juhtunud  polegi.

Aga täna, kui mul üle pika aja tuli lapsepõlv meelde ja ma Mutile sülle paisid nuruma ronisin sel ajal, kui Muti pliidi alla tossu uhas puhuda, taipasin, et olen vanaks ja kirjatöö suhtes laisaks muutunud.

Peaksin nüüd lubama, et uuel aastal muudan end, aga Muti ütles selle peale, et ära pillu veksleid välja.

Tohhoohh!

Panin selle peale tulistvalu ta sülest minema, et oma isiklik guugel üles otsida.

Viimane on loomulikult Mitškin!

Tema ju teab ja tõlgib mulle kõike!

Mitskin nautis suures toas parasjagu ahjusooja, ning piilus ühe silmaga  õues liputavat lippu, millele Muti on juba aisakellahulluse tuled külge ajanud. (Aga tuledest edaspidi)

Ühesõnaga oli Minni heas tujus, ning tõlkevalmis.

Selgus, et vekslite pildumine on lubamine, mida täita ei suudeta.

Nujahhh!

Lontsisin Muti juurde tagasi, et sülle pugeda, aga Muti oli juba Kellykonna nunnutama läinud.

Need Koerakonnad on mõlemad eriliselt ära poputatud.

Nagu vähe tuulisem ja koledam on, nii on mõlemad toas ülbamas.

Kelly muidugi, va argpüks, sai paar päeva tagasi suurest "julgusest" sigadusega hakkama.

Õues on ta juba päris tige tegelane, aga toas võõraid inimesi kohates, on jama majas.

No ja nüüd juhtuski sedasi, et Kellykonn mõnules parasjagu Muti ja Peremehe pesas, kui naabri-Miisu perenaine koos selle toreda tüdrukuga, kes meile krõbusid käib andmas, kui Muti ja Peremees hulgerdavad laias ilmas ringi, külla tulid.

Kelly kangestus kohemaid koerakujuks!

Aga, mis kõige hullem, Naabri-Miisu tüdruk tahtis Mutilt abi tõlkimisega, nagu mina Mitskinilt.

Pani siis selle tõlkimist nõudva jutu käima, Muti muudkui tõlkis, sest ta on selles šušiševas keeles kõva käpp.

Kellykonn kuulas teises toas paar minutit, ning  siis tegi mingi tuttava, kõvemini öeldud sõna peale, oma koerapüksid täis.

No muidugi!

Kelly on ju sellelt šušiševa keelega maalt meile toodud.

Ja eks meie "väiksel venelasel" tuli kogu kutsikapõlv vist  koos oma õuduste, mis teda argpüksiks on muutnud, meelde.

Ning põhi lõi plaksti alt ära, suur pissiloik valgus mööda majapidamist laiali, ning Muti pidi koristamistöödega alustama.

Sellega koos tuli Mutil meelde, et kohe varsti on see aisakellahullus algamas, ning ta võttis kätte, ning eluga riskides, mööda toole ronides, toppis ka uued kardinad meie majale akende ette.

Ja järgmisel päeval tahtis igale poole tulukesi kah sättima hakata.

Ise oli õnnelik nagu Postonikonn, kui Kellykonna peidetud kondi on leidnud, ja seletas, et kuna väljas on nõmedalt pime ja tatine, siis loovad tulukesed natuke rõõmsamat ilmet.

Sellele tegevusele tõmbas Peremees aga kahinal vee peale.

Luges Mutile mingi tähtsa loengu mingist borsihinnast.

Me Mutiga kuulasime, silmad kuulis peas. 

Ma veel mõtlesin, et no paljuke see üks supiports siis ikka maksta saab, kuid arvamust avaldades, sain Mitškinilt teada, et olen loll, nagu lauajalg.

See valgus, mis meil toas lampides on, see pidavat elekter olema, ja selle hinnal ongi mingi supiga sarnane nimi.

Siis sellepärast Muti plõksibki neid tulesid kustutada ja istub õhtuti nagu öökull "seasilma" valgel.

Meie Muti aga - tark Muti, nagu ta on (oma arust), leidis, et kui elektriga jõulusillerdust ei saa, siis paneb patareidega. Ja vediski lipu mastist alla, ning pani tuled nööri külge.

Peremees torises küll, et need pulgad, mida patareideks nimetatakse, need teevad sama raha välja, sest saavad ruttu otsa, aga ...... Muti tegi talle kiirelt selgeks, et ilma jõulutuledeta tema nõus jõulupraadi tegema pole.

Jõulupraad!

Seda armastame me kõik!

Muti ja Peremees arutasid juba mitu nädalat, et kuna kukepuru on lollnokkade kamp täis, siis üks läheb jõuluks ahju neist.

Phähhh, mingu või kõik, arvasime meie Mitškiniga. 

Siis kolib äkki paks illegaal kah kuhugi mujale kanamajast.

Muti  valis isegi praekuke välja juba, kuid siis tahtis lollnokkade jumal vist teistmoodi..

Muti läks ühel hommikul lollimajja neid nokkasid õue laskma.

Nokkade pealik Brahms tervitas ukse avades Mutit kikeriikiitamisega ja kukkus toksti õrrelt alla.

Muti mõtles, et mida, mida, kas ma olen tõesti nii hirmus, et kukk kah minestab mind nähes ära, aga selgus hoopis, et Brahms oli noka nurka visanud.

Peremees kuulutas koheselt välja leinaaja - ikkagi tema lemmiklind.

Muti teatas selle peale, et kui Peremehel oleks ka 16 naist, kes terved päevad ta ajusid komposteerivad, ilusaid vihmausse, ning muud head-paremat nõuavad, ning kelle seljas peab ka 16 korda päevas ratsasõitu tegema - siis oleks Peremees ammu lusika nurka pannud.

Brahms olla igati tubli olnud oma vanuse kohta.

Vohhhh!

Nu ja nii jäi meile siis kolm muud lollnokameest alles.

Kuni ühel hetkel hakkas Mutile tunduma, et üks hiidlollnokanaine on vist haige.

Ei käinud teistega koos väljas jalutamas, ega söömas. Istus eraldi laudanurgas, ning oli nukker kuidagi.

Muti asus asja jälgima, ning siis selgus, et meil on kanalas naistepeksja.

Üks noortest lollkukkedest peksis endast seitse korda suuremat lollnokanaist.

Mida !!

Kas see tobu tõesti arvas, et selline asi jääb meie Mutil kahe silma vahele või?

Ammu ju meil kõigil teada, et meile võib nüplit anda vaid Muti isiklikult, teistel on käppade, nokkade ja muude terariistadega vehkimine keelatud.

Muti kannatas kaks päeva, ning, kui kolmandal päeval avastas , et kukk on kana kallal koduvägivalda tarvitanud jälle, siis ajas kirve kurjaks, ning oligi meil jõulupraad selles kõvasti külmetavas kastis, mis sahvrinurgas uriseb.

Vot nii käib meie majas tigedike käpp, või siis nokk!

Aga nüüd tõmban ma otsad jutunurgas kokku, sest Muti hakkab kapis oma jõulupulinate sektoris inventuuri tegema, ning sellest lõbust, teda "aidata", ma juba end ilma ei jäta.

Nii, et kohtume taas ilmselt siis, kui see vanaks läinud aasta on pauguga minema kihutatud ja jõululollnokast vaid mälestus kõhusopis!

Püsige siis ikka terved ja toredad, koroonamängust katsuge hoiduda ja näeme jälle!

Kurnäuhhhhhhhtsauhhhpakaaaaaa!

 Pean taaskord kaeblema oma kasina kassielu üle!

 Kord meil majapidamises nii käest ära, et õpi või kräunuma!

 Muti on meil terve kuu kodus maarutanud.

No keeldub tööle minemast vist!

Muudkui mõõdab endal hommikuti miskit rõhumist käe pealt ja vehib inimeste arsti vahet käia.

Ühe sõnaga - paneb täiega loodrit.

Ma saaks veel aru, et tal see popp haigus, aga ei!

Sonib midagi verest, rõhumisest ja liigestest.

Püha Kassijumal! Võtku end kokku ometi, endal kari kaaskondlasi toita-katta!

Konservivarud on pea olematuks juba kahanenud!

See kanalasell õgib ka ju nagu oleks oma pere loom.

Muti vedas Jänksi tuppa elama talvehooajaks, ning illegaalist mustlasepoiss kolis kohe Jänksi suvilasse.

Ma kaebasin Jänksile ära, mis toimub.

Aga see reetur teatas, et üüriski Mirrikule oma suvila välja, sest Mirr olla teda terve suve oma seltskonnaga lõbustanud sel ajal, kui meie Mitškiniga polevat kanala poole vaadanudki.

Kuramuse valevorst!

Ma panin talle selle jutu peale sellise käpatou, et tal läks juuksetukk krussi nagu Muti kolm karva, kui Muti hommikul oma pesast välja uimleb.

Ega mina süüdi pole, et see must molu on kanala vallutanud.

Pluss veel Kellykonn!

Muti õpetas ju terve suve, et koerakonnad peavad kõik tulnukad kanaaiast minema kihutama.

Postonikonn sai asjale pihta, ning tuldud teed tagasi metsa lähevad need ilusad koheva sabaga rebsid, mingid nohisevad mägarlikud ja muudki elukad.

Aga Kellykonn tegi näo, et valvuri koha pealt on tema targem, ning kehtestas omad reeglid.

Passib päevad otsa lollnokkade värava ees, ning peab korda.

Isegi kastanilehed ei tohi lollnokkade juurde maanduda.

Ma juba hakkasin harakalarakatega koostöö peale mõtlema, sest ka need on Kellykonna peale jummala tigedad.

Nokkadel pudrukausid aias triiki head-paremat pläusti täis, aga keegi peale kanade, ja Kelly sinna maiustama ei saa.

"Väike Venelane" teeb tuule alla kõigile!

Mirrikul muidugi vedas - Jänksil ju eraldi sissekäiguga majake. Sinna see koerakonn ei saa. 

Aga mina  pean selleks, et lauta pääseda, pool päeva matkama.

Esiteks pean tegema näo, et kanamaja mind üldse ei huvita, ning võtan suuna Naabri-Miisu poole. 

Siis hiilin vaiksemalt kui hiir, (sest sel Kellyl on eriliselt teravad lokaatorid kõrvade asemel) võsa  äärt

mööda selle osmikuni, kus Muti ja Peremees neid roikaid, mida talvel ahju ajada, hoiavad. 

Sealt teen juba kiirsööstu kanala nurgani. Kui veab, saan ühe hoobiga ajaaugust sisse.

Siis algab luureka kõige raskem osa.

Tuleb end hästi porivärviliseks teha, ning lollnokkade varjendi ees oleva putka ukse alt sisse libistada.

No aga kujutage ette, mis sõnadega Muti mind iga kord peale seda tervitab, kui toa juurde oma varjevärvides ilmun.

Sest ega siis mul ainult varjevärv pole.

Ma riputan end ikka igatsugu muud luuramise asjandust kah täis. Nagu tõelisel luurajal on ka mul kassipüksid takjanuppe täis, Oksad peas ja pees, ning käpavahed sõnnikused.

Tulen küll alati hästi tähtsa näoga ukse juurde saba uhkelt püsti, ning tervitan Mutit Mitškinilt õpitud lausega:" Maie nei mis Simba, Kõldukaak Simba!", aga Muti ei pea seda miskiks.

Ega ma ise ka ei tea mis see tähendab, ning, mis see keegi Maie minusse puutub, aga vinge on väljamaa keeles ikka kurruda.

No on ju raske elu?

Ja siis veel Jänks ütleb, et me ei käinud tal külas.

Aga muide, Mitš kinist rääkides - hakkab vist mu õpetaja ja kaaskasslane vanaks jääma.

Läks täna hommikul ise ja vabatahtlikult aknast õue. 

Saate aru!!!

Meie Minni, kes isegi pisema pori, või uduvihmaga magab toas nagu karu, võttis kätte ja tegi ümber veranda tiiru.

Õues olek kestis küll vaid paar minutit, ja Minni ise väitis, et tegi vaid kontrollreidi, vaatamaks, kas Muti on juba rasvarullide toidumaja välja riputanud, aga ma ei usu teda.

Mutil on see toidumaja juba nädal tagasi maja külge pandud, ning seda näeb ka köögilaual istudes väägagi hästi.

Mitškin on kas vananema hakanud, või on tal miskit teoksil, mida ta minu eest varjata üritab.

Praegugi hakkab tagaaknast õuele hiilima. Pean ruttu järgi kihutama, et asjasse selgust tuua.

Sellepärast olen sunnitud ka jutule kiirkokkuvõtte tegema ja teile seekord sabaga lehvitama.

Kihutan juba Minnile järgi, nii, et tsauhh-kurnäuhhh kõigile!

Meie Muti on sel sügisel ikka puhta sassis!

Majandab ainult teiste loomadega, ning mind on täiesti omapäi jäetud.

Hea, kui paar korda päevas konservivaagnat täidab, ning õhtul küsib, kas Kõldukaak ka tuppa on suvatsenud ilmuda.

Selle trahviks ööbisin ma ühel ööl naabri-Miisu juures kaevumajas.

Eks ma ju oleks ikka oma koju kah tulnud, kuid õues oli nii suur tuul ja ma ei kuulnud ilmselt Muti huilgamist.

Ega seal Miisu juures ka midagi viga magada polnud. 

Miisu Peremees on selle kaevumaja teinud vägagi kassisõbralikuks. Ilus-puhas palkmaja, koos pehme küljealusega. No sooja ahju küll sees veel pole, aga õnneks ei ole veel õues külm kah.

Hommikuks oli tuul minema lennanud, ning kui ikka Muti juba eriliselt kilava häälega sireenitas meie õuel, siis lontsisin kodu poole.

Ära sa märgi - Mutil oli täitsa hea meel kui mind nägi. 

Aga nagu ta hakkas jaurama mingist karupükstesse takerdunud pusadest, tegin uuesti sääred.

Harutagu oma pükse - minu omad on minu jagu.

Või võtku Mitškini siidisukad ette.

Neid ta ei puutu!

Ja ega esteedil pole mingeid putsakaid ka loomulikult. 

Tal on terve suvitushooaja vaid kolm puuki isegi vaid olnud.

Püha Kassijumal - mul on iga päev neid kolmkümmend.

Mitškinist rääkides - siis Mitškinil oli hiljuti tähtpäev!

Mitte nagu tõeline sünnipäev, aga sellele ligilähedane.

Minni nimelt sündis kuskil peiduurkas, kust üks tädi ta leidis. Ja sel tädil oli nii palju kasse hoida, et tal polnud ruumi enam. Ja siis Muti võttis imepisikese Minni omale.

Söötis, ning poputas teda, sest Minni olla usse nii täis olnud, et meie aia õunapabulad oma ussidega lausa kahvatuvad selle kõrval.

Ja tasuks kasvas Mitskinist siis selline printsess herneteral.

Valib sööki, õueskäimise ilma, jalutuskohti, sülle tuleku aega jne jne.

Igatahes, Mitskin on tähtsat tädi mänginud meil kümme aastat!

Eeldasin, et selle puhul Muti käib välja miskit erilist konservi näol, aga.....

Muti läks ja ostis hoopis suure koti miskeid kalarajakaid.

Sa jeerum!

Vähe sellest, et mina olin pettunud, Minnil olid silmad lausa kuulis peas, kui sellist "torti"nägi!

Mutil muidugi nägu peeretas õnnest peas, ning Peremees käskis panni laulma panna!

Ma ei saanud mitte mõhkugi aru!

Õhtuks pidi miskit praeräime saama.

Midaaaaaa!!! Aga tort???

Tegelikult aga, kui siis köögist hakkas immitsema sellist mõnus-magusat praelõhna läksid meie kõigil neljajalgsetel ninasõõrmed paari numbri võrra laiemaks.

Oli ikka väärt kala küll, tühja sest konservtordist.

Vot, aga siis tegi Muti miskit sellist, mis mul kopsu le maksa keeras.

Ta viis sellele mustale illegaalselt meil elavale kassivolaskile kah sünnipäevarooga.

Mida paganat!

Kas sel Mutil on meist kahest veel vähe või?

Pluss veel on tal koerakonnad ja lollnokad.

Mis sest, et kanakull ja miski tundmatu tõbi on Muti lollnokkade ridu kahandanud sel sügisel tunduvalt.

Meid koerakonnadega ei võta miski Mutilt ära.

Pealegi on Kellykonn oma vene elu unustanud pea-aegu ja tunneb end juba täitsa kodukoerana.

Isegi Muti voodi hõivab ööseks omale.

Aga herneaju on ta ikkagi edasi.

Suure tuulega, kui puud metsas kohisevad ja kriuksuvad, arvab koerakonn, et kogu kodumets on vaenlaste poolt vallutatud. Seepärast kulub tal kogu aeg energia metsa ja toaesise vahet jooksmise, ning klähvimise peale. Ja viimasel ajal juhtub seda tuult sageli. Sellepärastpole ka imestada, et kui koerakonnad õhtul end tuppa smuugeldavad, siis nad ka koheselt Muti voodis lõõska tõmbavad. Sest kui Kelly lärmi lööb, koon metsa poole, ega siis Postonikonn kah vait ole. Igaks juhuks kisab kaasa ja julgustab tagalat kuudikatusel.

Väsitab ära muidugi ju!

Pealegi üritab Muti neid vist lendama õpetada. 

Senini edutult!

Kuid iga kord, kui see kanakull (suur nagu helikoperdaja) nähtavale ilmub, hakkab Muti kriiskama, ning käsi plaksutades oma kõvera näpuga taevasse sihtima. Koerakonnad loomulikult üritavad siis Muti meeleheaks hüppetireleid tehes seda kulli kõrgustest alla tuua.

Lollnokad see-eest oskavad selle Muti kullikriiske peale mingi nipiga nii ära kaduda, et neil on endil ka tegu, et endid pärast üles leida.

No see selleks!

Tegelikult ju tahtsin teile rääkida sellest, mida siis meie Muti tegi nende praeräimedega lauda juures täpsemalt.

Ta pani sellele ühesilmsele mustlasele terve hunniku kalakesi ilusti tükkideks tehtuna toidukaussi.

Saate aru!

Meile viskas niisama kalad ette - et sööge, aga sellele tehti tükkideks.

No mis see meie asi on, et sellel ülbelt sissekolinud tegelasel pole hambaid ja üks silm vaatab võid ja teine leiba.

Tal on oma toidukauss, omad krõbud, ning Muti kutsub teda isegi nime pidi juba Mirrukaks.

Ja see niinimetatud Mirrukas!

See kisab nagu ratta peal, kui Mutit näeb, lööb nurru, nagu Rutja ranna poole kihutav sõjameeste toruga masin, ning mis kõige hullem - ta nühib end juba vastu Muti karupükse, viskab end Muti nina alla selili ja sahmib käppadega rõõmsalt.

Uskuge mind - pole kaugel see aeg, kui ta meie!!!!!!Mutile sülle ka veel ronib!

Mitskin muidugist naerab kõige selle peale - tal olla ükskõik ja mina olevat Mitškini meelest sama kade, nagu Postonikonn.

See ka sätib oma tagumiku alati Muti nina alla, kui Muti mõne teise loomaga tegeleb.

No ma ei tea!?

Milleks Mutil on vaja seda vanurit hooldada ja poputada.

Pealegi ei taha see kõuts meiega üldse kontakteeruda (ossa kus sai sõna!).

Nagu meid näeb, nii lippab kuuri alla peitu. Ta võiks ju seletada, mis asjus ta meie Mutit üritab meilt üle lüüa.

Vot sellised lood siis meil!

Nüüd aga tuleb mul minna ja Kellykonnast kord üle teha, sest Muti märkas just aknast, et koerakonn käis lollnokkade tagant seapead pätsamas.

Vargaplika kombed on tal ikka veel küljes - aga küll me ta ümber kskord õpetame!

Seniks kena lehesajust sügist kõigile kassidele, näeme jälle!

Kurrnjäuhhhh!

 

Ilusat sügisest hommikupoolikut kallid kaaskassid!

See sügisevärk jõudis kohale nii ootamatult, et meie Muti on oma aiandusega puhta jännis.

Eks ta ole ise süüdi kah!

Hulkus siin terve augusti kuu koos Peremehe ja naabri-Miisu perega mööda ilma ringi.

Meie, neljajalgsed ja sulelised olime ilma hooleks jäetud.

Päris ise me muidugi süüa tegema-otsima ei pidanud ikka.

Meie õnneks on naabri-Miisul tüdruk Mari, ja tema käis koos venna, ning väikese õega meid vaatamas ja hoolitsemas selle eest, et kausid täis  oleksid. 

Muti, koos peremehega olid kohe mitu päeva miskis Dubrovnikulinnas.

Muti vedas sealt hunniku juustu koju, mis haiseb hullumeelselt nende habeme ja sarvedega loomade järgi, keda kitseks kutsutakse.

Peremees sellest kraamist ei hooli, aga Mutil, ning koerakonnadel on keeled kogu aeg kõrva taga, kui Muti toidukapi ukse paotab ja see hais sealt välja tuleb.

Oi-oi  kurnjäuh! Tulin praegu selle peale oma targa kassiaruga, et mõned uustulnukad ju ei teagi kuidas  minu Muti välja näeb!

Põhimõtteliselt näeb ta muidugist välja aknast, aga tegelikult on meie Mutil peegli välimus kah. Ja see on selline - 

Ja see asjandus Muti õlal olen mina.  :)

Aga mul jäi hulkurluse jutt pooleli!

Tulid Muti ja Peremees sealt kaugelt maalt koju, pesid, kusid, kammisid, vahetasid oma karvkatte asendajad puhtamate vastu, ning panid uuesti ajama koos naabritega.

Ja seda muide Peremehe pisikese taburett-autoga.

Muti tõld on terve kuu pealinnas remondis. vedelenud. 

Ta juhtus otsad andma täpselt sel hommikul, kui Muti ja teised kiirustasid sellesse kohta, kust suured metallist vareste moodi lennumasinad lendu tõusevad.

Olla olnud õnnelik juhus, et see juhtus vahetult enne lennumasinate jaama.  Muti sai jätta tõlla kuskile tee äärde, ning Muti vend viis  selle enda juurde parandamisse.

No, mis õnn!? Oleks ikka kodus audu katki läinud, poleks seda hullumeelset hulkurlust ka olnud.

Aga olgu. Las käivad ja tuulutavad endid.

Sellelt viimaselt ringi tuuritamiselt saabusid nad tagasi sibulakoti, kalade(njämmkurrnjäu), ning miskite küünelaugudega, mis pidid eriti tõusad olema maailma popima haiguse vastu. Õnneks, seda kraami meie sööma ei pea, isegi koerakonnadele ei pakuta, ning keeled püsivad neil ka kenasti suus.

Nüüd siis natkuke meie koduelust ka.

Ega suurt erilist pole, aga üht-teist ikka on ka.

Laka peal on jaheduse saabudes elavnenud hiid-erilised.

Kahjuks tähendab see meile seda, et enne pimeduse saabumist peame Mitškiniga kiired kassid olema, ning tuppa lippama. Muidu on uks klõmpsti kinni, ning Muti ei ava seda ka kõige härdama kräunumise peale.

Ja seda selle pärast, et nagu õues pimeneb ja Muti toas tule põlema paneb, hakkavad need hiid-erilised ka tuppa tahtma. Muti kardab neid, nagu vanakurat välku (laen Muti sõnavarast).

Mina eriti ei karda, aga suvel sai Kellykonn ühelt selliselt susata vist, ning tal oli kael suur, nagu jões elaval hobusel. See võrdlus on Minnilt. Mina ise pole veel sellist hobust näinud, kes jões elab.

Minni muidugi nüüd kräunus selle peale, et see polegi päris hobune, ning ma olevat loll Kõldukaak.

Küll ma talle selle lolli tagasi veel teen.

Selle toas olemisega õhtuks on muidugi see eelis, et tegelikult on Mutil ikka selle toa aken vahel lahti ka, kus nad lõõska tõmbavad. Ning selle toa aknast teen ma äkksööste ööpimedusse.

Muidugi pean alati ettevaatlik olema, sest Kellykonn armastab ka nüüd toas mõnuleda, ning ta lemmikkoht on seal toas akna all. Ja hoidku Püha Kassijummal mul talle selga maandumast.

See jänespüks laseks Muti triibuvaibad ilmselgelt seda peenikest pruuni asja täis, kui ehmatusest põhi alt läheb.

Ta on mu ajusid juba viis kuud komposteerinud, aga ikka kardab mõningaid asju jubedalt.

Ainult seda illegaal-kassi, kes meil lollnokkade varjendi all elab, teda ta ei karda, vaid üritab tal kogu aeg kasukat seljast eemaldada. Õnneks on lollnokkade aed enamus aega koerakindel.

Muti on selle illegaal-kassi pärast tibake murelik.

Talv tuleb varsti, õues läheb külmaks, ning siis ei tea, mis tast saab.

Mutil on õnnestunud teda paar korda paitada, kuid kassimurjam teeb sellist susinat, et kinni võtta Muti teda ei riski. Pealegi on tal seljas enamus meie metsas elavatest puukidest, ning viimased neli hammast on ka nagu nõelad suus.

Muti peab juba plaani kuskilt varjualusest püügikast muretseda, ning illegaal kinni püüda. Seda enam, et üleeile avastas Muti sellel illegaalil ka poisssõbra.

Ja Muti teatas Peremehele, et mingit kassikasvandust ta lollnokkade kasvandusele kõrvale ei taha.

No vaatame, mis edasi sünnib selle asjaga.

Aga, nüüd lippan ma koos koerakonnadega õue, sest vihma veel ei saja, ning Muti on otsustanud pärast jälle koos Miisu-Mutiga hulgerdama  minna. Tuleb juhust kasutada, et uksest saab vabalt edasi-tagasi voorida.

Olge siis ikka mõnusad, hakake juba karvu ajama, sest see on suvelõpu kõõõõige popim tegevus)meie Postonikonnaga juba ajame agaralt), ning kohtume taas!

Kurrnjäuhh ja nägens!!

 Vännklaabi tungival soovil, ning nõudmisel kangutasin lõpuks Muti pooleldi kinni sulanud interneediumi kaane irvakile, et anda lühiülevaade sellest, kuidas meil on läänerindel muutusteta kõik.

See tähendab seda, et nagu see kuumapahvakas nüüd natuke koomale end tõmbas, tuli kõikidel mu pereliikmetel eluvaim tagasi, ning loomulikult ka vanad hullused.

Eriti Mutil!

See tolvan sai kuskilt käpa vahele mingile vanale mööblihunnikule, mis oli teel prügimäkke. Ja loomulikult päästis ta selle vana kola ära. 

Vedeles see hunnik meil selle palavaga õuel ja segas minu piirivalve trajektoori kogu aeg.

Eile siis, olles kuumarabandamisest klaariks saanud, hakkas Muti majandama. Kõiksepealt peksis fernanda (krt, jälle vale sõna -Mitškin kräunatas, et see koht on veranda) mõtetust-vajalikust kraamist lagedaks.

Ja asemele pani vaid mingi hiiglasliku koletooli, mis pidi talvel ilusaks tehtama.

Minni muidugi ilustab seda juba nüüd ja kohe.

Ta on ju tibin!

Ning vist ka meie majas ainuke, kes ilma jahenedes hakkas vigisema, ja ahjukütet igatsema.

Nüüd siis bossab (ossa, kus tuli mul sõna nüüd) Muti pleedikuhjas.

Teiseks viis Muti katusealusest minema tuleroaks (Muti sõnavara, mul tuleb muidugist välja uurida hiljem, mis roog see on) plahvatanud diivani.

Ja-jaaa, meil ikka diivanid, mis on katuse all koerakonnadele küljealuseks mõeldud, plahvatavad, kui Kellykonn seal kaua pikutab.

Rekord oligi vana nurkliku diivaniosa käes, mis nüüd lõkkeplatsil grillvesti ootab. 

See plahvatas tunni möödudes peale kohale asetamist.

Üldse on koerakonnad vist juba tosin diivanit õhku lasknud. 

Muti juba ammu ähvardas selle koeraparadiisi lõpetada, sest isegi Muti sõbraanjedel hakkavat vanad diivanid kuuride alt otsa lõppema, ning konnad oma kuutidesse kupatada.

Me ei uskunud küll, et ta nii südametu on, sest Mitškinil on ju ühes kuudis suvekodu sisse seatud, ning teise katusel on koerakonnade endi vaatlustorn.

Aga.....

Koos selle kolumööbliga päästis Muti ka mingi koiku.

Ma tükk aega arutlesin omaette, et kes, või mis see koiku on.

Eile siis saabus selgus!

Kõikse suuremal mööblitükil tõmmati kate maha, ning koiku tuligi nähtavale.

Ähhh, tavaline voodikökats.!

Muti taris selle koiku katuse alla ja sättis paika. Lubas muidugi ka jälle talvel selle kenaks ja kasutuskõlblikuks ka teha.

Postonikonn ja Kellukas vahtisid seda puust monstrumit küll päris pikkade koonudega.

No olgem ausad, kui nad selle ka suudavad  plahvatama panna nii, et juppe on terve õu täis, siis on koerakonnad küll sel alal maailmameistrid.

Täna siis Muti jätkab oma hulluse korda tegemisega, sest eile tuli tal täiesti ootamatult keset seda segadust meelde, et meie Peremees saab aasta vanemaks.

Selle puhul orgunnis Muti kohe Peremehe õed-vennad kohale, ning tegi Peremehele üllatuse, kui kogu kambaga talle konserviraha teenimise paika kohale läks, ning head-paremat süüa nõudis.

Ah jaaa,  kes veel mäletab, siis mõned päevad tagasi küsisin nõu, et kuidas oleks parem vannisuplust teha.

Et kas peakat, või pommi?

Kahetsusega pean teatama, et tol päeval ei õnnestunud mul kumbki.

Kuniks ma sobivat hüppepoosi sättisin, tuli Postonikonn, ning torkas oma nina mulle ette hoiatamata karupükstesse.

Nii ma sel korral vannis külgkrooli ujusingi.

Minni ja ülejäänud seltskond ergutas loomulikult tugeva naeruaplausiga kaasa.

Tegin sel päeval tõelise veest väljakarge rekordi.

Muti pärast ütles, et kassiplika oli veest  väljunud nagu pudrukuul.

Mulle endale küll tundus, et pigem nagu  ameerikamaa miljonimehe kosmosesüst, aga....

kui pudrukuul, siis olgu. 

Mutil ju nagunii alati õigus

Naeru eest sai karma otse loomulikult koerakonnad kätte taas.

Nagu eile üle mitme tuhande päeva äike esimest raksu kõmatas, olid koerad Muti ja Peremehe voodi all, nagu keravälgud. Majanurgad joosti kabuhirmus lausa ümmargusteks, ning Muti oli nagu keerukuju, sest jäi koerakonnade madalstardi rajale ette.

Pissitilga rajad olid ka taga ja Mutil tuli põrandamopeediga vehkida.

Koerakonnad ei tulnud isegi pasteedisaia lubamise peale  välja voodialusest varjendist.

Mina küll tulin koheselt, aga Muti mulle saia ei pakkunud.

Ütles, et mina olevat niigi paks nagu rasvatihane.

Ei ole meie majas kassidel head elu, ma ütlen!

Kuid no mis teha, ega iga kord ei saa ju kodu valida, pean selle hullumajaga leppima, mis pakuti kunagi.

Praeguseks aga tõmban taas trükiotsad koomale, ja lähen vaatan, ega Kellykonn pole pisikesi raisakotkaid päästma taas asunud.

Raisakotkaste emps saatis nad mõned päevad tagasi laia ilma oma elu peale, ning Muti meisterdas neile suurte lollnokkade kõrvale tiba tillema aediku.

Seal nad siis teevadki harjutusi iseseisvaks lollnokaeluks.

Kellyle vist meenutab see aedik varjupaika ja ta käib pidevalt neid raisakotkaid sealt välja aitamas.

Läheb tõstab ninaga aedikuserva üles, ning Muti õuduseks on lollnokalapsed taas tema silokasvatamise maadel.

Praegu kostub ka piiksumine natuke liiga  lähedal. nii, et saab taas lõbus olema.

Kümmet lollnokatibinat korraga varjupaika tagasi trantsportida- see olla kõrgem pilotaaž. nagu Muti teatas.

Ma siis lippan nüüd Mutimoorile kannule piloteerima. Pärast uurin Mitškinilt, mis see täpselt tähendab, aga seniks kurnjäuhhhhhh ja nägens!!

Ilusad tulikuumad tervitused sääskederikkalt sooservalt!

Kuumusest ja sääskedest ma loomulikult kirjutamata jätta ei saa, sest  esimene neist meeldib meie Mutile väga, muudkui aeleb päikse käes, endal tagumik vaevu kaetud. Vahepeal käib hiigelkausis end jahutamas ka (aga sellest kirjutan eraldi :) ). Sääsed Mutile aga ei meeldi. Kisab ja plaksutab kogu aeg nende pinina peale. Minul on vastupidi. Kuumus mulle ei meeldi, aga sääseraisad (Muti sõnavara) ei pääse ei minu, ega Mitskini karvakasukast läbi lihtalt. Koerakonnadel on rohkem jama. 

Neile ei meeldi kumbki. Palavus teeb liiga, ning sääsekuhi on kogu aeg nina peal.

Lõõskavad vaesed konnad ainult puude vilus horisontaalasendis. 

Kellykonn läks meil veel ühel päeval lõua alt paiste kah. Tuli selline rippuv kott lõua alla nagu lollnokkadel on.

Muti ehmatas nii ära, et suutis Kellykonna ühe hetkega kinni püüda, autosse toppida, ning arsti juurde jõuda.

Arsti juurde muidugi hetkega ei jõudnud, see suur linn, mille nimi on Rakvere, see olla teede ehitamisest nii lukus, nagu Läti riik koroona ajal. Sisse saavat sõita, aga ainult konservipoodi. Ülejäänud teed olla suurte massinatega kinni pandud. Muti olla mässanud majade vahel, nagu poolemeelne, enne kui sinna loomade haiglasse sai.

Kellykonn pandi mitmeks tunniks tilkuma. Muti tuli koju sihitult mööda aeda tammuma, Postonikonn kiunudes kannul. See tobu ei saanud aru, miks teda sõitma ei oldud võetud.

Mina ainsana nautisin rahu ja vaikust, sest keegi ei ajanud mind taga. ega üritanud nina saba alla toppida. Õhtuks muidugi toodi Kellykonn koju tagasi. Hunnik tablette oli kaasas, ning Muti rahakotis olevat nüüd nii suur auk, et meil Mitškiniga tuleb omal konservitehas avada. Poe omasid ei pidavat Muti rahakoti auk enam võimaldama.

Ähh, kebigu siis tööle ja nõelugu see auk kinni. Passib siin kodus, tolku tast suurt pole, sest ta olla haige.

Nõelumisest niipalju, et arstitädi arvates olla Kellykonna ka keegi nõelunud. Muti arvas, et maduuss, kuid arsti arvates külastasid koerakonnad mõnda maamummude pesa. Ning need otsustasid koeri vaktsiiniga  kostitada.

Muide, selle vaktsiini pärast meie Muti kodus konutabki.

Ta sai teise sutsaka, aga ta lollakas läks seda sutsakat tegema kohe peale seda, kui oli oma mitmenädalase ninaluristamise lõpetanud. 

Ja muidu nii julge Muti ei julgenud arstile öelda, et tal nina märg.

Vot, ja kohe kui oma pilsneripritsi oli ära lasknud teha, läks Mutil kõrv lukku ja enam lahti ei tulnud.

Küll Muti kratsis ja raputas teda, aga asi läks aina hullemaks, ning Muti on nüüd natuke aega juba kodus oma ühe kõrvaga. 

No see teine on tal ka ikka alles, kuid lehvib nii sama kasutult pea küljes. Vahepeal pidi krudisema ka, nagu Muti ütles.

Nii see Muti siis nüüd Kellykonnaga koos tablette krõbistabki. Kellyil on lõuaalune natuke tagasi endisesse asendisse tõmmanud, ning Muti arvas ka, et hakkab end juba kakskõrvalisena taas tundma ja läheb vaatab, mis tal teised loomad töö juures teevad.

Mingu jah. 

Hakkas kodus tasahilju vasakule ära juba keerama.

Ükspäev näiteks arvas, et tal on selle vaktsiini asemel hoopis mingi plaat sees.

Et, mis nagu loeb Muti mõtteid.

LOLLAKAS ikka ju!

Muti sättis end kella nelja ajal lõunanurru laskma. Kobis juba oma voodi, kui hakkas peale rünnak õhust.

Meil on teadupärast hästi lähedal üks suur veevann. See pidi olema miljon kassi suurem, kui Muti supluskauss õuel. Ja selle suure vanni nimi olla Meeri.

Eiiii!

Mitskin ütles, et ikka meri.

Olgu, olgu!

Selle Meeri-mere ääres on suur plats, kus laiguliste riietega onklid käivad  sõdimist mängimas ja saluuti tegemas. Nagu kogu aeg tuleks uus aasta, või nii.

Ja neil onudel on sellised suurte põrnikate moodi lendamise masinad, mida helikoperdajateks kutsutakse.

Vot, ja sai meie Muti vaevu silma looja, kui onklid hakkasid maja kohal nende koperdajatega lendlema.

Muti prõmsatas akna nii kõvasti kinni, et nüüd käib aken lahti sisse poole.

Kuid onklid hakkasid vastukaaluks saluuti laskma.

Ja see nende saluuditamine on ikka selline, et meie kodu hüppab iga põmsakaga sentimeetri maast lahti.

Ossa Püha Kassijummal!

Kus Mutil tuli karvaseid sealt august, kust ta oma silo sisse kühveldab.

Ei aidanud midagi, Mutil tuli lõunanurr pooleli jätta.

Aga......

Järgmisel päeval, just samuti siis, kui Muti õues oma suitsu õhku puhus (sääsepeletus, nagu ta ise seda nimetab nüüd) ja mõtles, et teeb ühe väikse uinaku, hakkas mürin metsa tagant.

Koperdajad olid kohal, nagu naksti.

Siis Muti ütleski kõva häälega, et temal on küll nüüd miski jälgija naha vahel, kus kurjam need laigulised koperdajad muidu teavad, millal Muti plaanib laiselda.

Kuigi, ega eriti ei saa öelda, et Muti nüüd väga looder oleks. Meie magame ikka rohkem.

Eriti koerakonnad!

Mutil rabab natuke aias kah peale päikese  käes praadimise miskit kraapida.

Ja kui kraapamine üle viskab, siis ronib oma vanni.

See on küll rohkem Peremehele sünnipäevaks ette ostetud kingitus, aga .....

Nagu tavaliselt, Muti võtab asju suurelt ette.

Tellis enda arust Peremehele kena pisikese solberdamiskausi, kui see sinna Meeri juurde sõita ei viitsi, aga kohale jõudis selline lähker, et terve tagahoov on seda täis.

Isegi lollnokkade aed ei paista selle tagant enam hästi välja. Ometigi on see aed suur ja kõrge.

Ise nimetab mu pererahvas seda kaussi baasseinaks. 

Ähh, jälle panin mööda!

Mitškinilt sain käpaga, et ma meeles peaks, see kauss on bassein.

Nunurrnuhh!

Põhiline on see, et kuna meil on kodus hästi palju kive, siis pidid Muti ja Peremees mitu korda oma kausiga aias ringi liduma, et õiget kohta leida.

Peremees ütles, et enne kui kausi kindlasse paika saame, on lumi maas, ning supelusekausil kaan peal.

Aga eksis.

Muti paigutass hiidkausi oma tomatimaja kõrvale, ning nüüd liguneb seal iga päev, ning vahib, kuidas ta tomaatikud kasvavad.

Ja kui sellest tüdineb, siis keerab teise külje ja luurab oma uusi pisikesi lollnokalapsi.

Ja-jaaa!

Lugesite õieti!

Mutil jälle pesakond pudilasi siblimas.

Kaks neist kahjuks, või meie õnneks eesaias eraldi.

Seekord ei olnud tibutootjaks mitte paks-Berta, nagu Muti algselt arvas, vaid matsakas-Marta.

Need Berta ja Marta on nii sarnased, nagu kaks tilka vett. Ainult iseloomud on erinevad. Berta lepib kõigega, pane talle või siilipojad saba alla. 

Marta on aga tark ja tigedik.

Luges enne hautamist oma munad saba all üle ja kui Muti tahtis talle veel kaks "käopoega" juurde sokutada, praakis välja.

Nii kasvavadki kaks sulelollnokka eraldi aiakes.

Postonikonn ja Kellykonn on neile lapsehoidjateks.

Kellykonn küll rohkem tahaks neid veeretada, kui hoida, aga kuna aed on ees, siis piirdub ta vaid ninaga vastu aeda tagumisega.

Ega väiksed nokad teda karda ka. Nokkavad vastu, kui vaja on.

Mitskin pakkus end loomulikult ka koheselt kasuemaks, kuid Muti ei võtnud tema kandideerimist tõsiselt.

Kuigi, ka Mitškin käib meil ajaga kaasas, ja on vaikselt kapist välja hakanud imbuma.

See tähendab, et Mitškin tunneb end rohkem koera, kui kassina.

Hõivas isegi kadunud Tobiasekonna kuudi, ning tegi endale suvekodu sinna.

Eile tahtsid kaks lollnokka ka seda kuuti oma suvekoduks, ning kaagutasid end sinna sisse, teadmata, et seal juba kasskoer Mitškin ees elab.

Püha kassi-koera-kanajummal!

Kus kuudis läks põrgumöll lahti!

Keegi kolmest ei leidnud nii kiirelt välisust üles, kui vaja. 

Muti arvas, et kohe lendab kuudikatus minema selle  kisa ja kaagutamise peale. Kuid õnneks sai Mitškin ikka lollnokad uksest välja kihutatud.

Mitškin ise oli pärast tükk aega tige nagu hiidherilane.

No selline, kes ilmselt Kellykonna üritas nõelaga maa külge nõeluda.

Aga teate mis, nüüd mu armsad karvased vännid - Muti valmistub taas oma vanni ronima, ning ma lippan teda turvama. Sest olgu kuidas on, selle vanni suurusega. Selle pani Muti kokku mõne minutiga, aga see taevatrepp, millega nad sinna vanni peavad ronima - seda monteeritas Muti mitu tundi, vandudes kõiki juhendamispabereid vannipõhja.

Ning ikka on see trepp selline ökitis (Muti sõnavara), et ilma julgestuseta on sellel turnimine vägagi kahtlane. Ma lähen ja olen moraalseks toeks Mutile vähemalt.

Nii, et kena kuuma suve jätku mu kallid sõbrad!!

Kui mahti on, siis ikka vajutan käpa klahvidele taas!

No ja kui uudiseid ka ikka on!

"Kuramuse kliimanaatorid", : vandus Muti varahommikul, kui tuul läbi tubade tuhises ja ta oma hommikuhõlsti lehvides kuuri poole kappas, puukorv hambus, koerakonnad sabas.

Väljas peaks olema suur suve algus, kus see kliimasoojendus nüüd on, et tuleb hammaste plagisedes ahju kütta?

Nii see Muti kobises, kui elamises ahjudele tuled alla tegi.

Mina olin seekord Mutiga täiesti ühel nõul, ning sättisin end kiirelt magalasse külili. Õuetuurile ei isutanud kuidagi.

Mitškin hõivas kiirelt teise padja.

Meie majas on nüüd see jama, et kui kiire kass pole, siis see Kellykonn lösutab Muti-Peremehe voodis koheselt.

Endal õuest tulles käpad nagu söekaevuril, ning karvkate nagu vettinud svamm.

Aa jaa, 

Pildil on koerakonnal kõrvad kikkis, aga nii olid nad ainult nädal aega. Siis ta tüdines sellest ära, või sai dressid, kui Muti tööle läks ja lasi oma kõrvad taas longu.

Kuid mis veel hullem, Muti ei hoia teda enam trossi otsas.

Kellykonn töllab koos Postonikonnaga nüüd mööda territooriumi (kurr, kui keeruline sõna) koduvalvet tehes. Ja kuulab isegi valikuliselt juba Muti sõna.

See muidugi pole miski ime. Muti sõna maksab majas. Seda teavad meil isegi sääsed ja kärbsed.

Kui Muti käratab, lendavad kohe kuulekalt aknast välja.

Oh sa Püha Kassijumal!

On see vast koduvalvur trehvanud!

Kiljub haukudes, nii, et küla kajab kui keegi majale läheneb. Endal sapsud võdisevad, ning  haukumine ja urin kostuvad kuskilt kivi tagant tavaliselt.

Eriline argpüks inimloomade suhtes!

Aga õnneks ei luba ta ühelgi metsaloomal meile õue uudistama tulla. Kohe teeb tuule saba alla.

Nii, et me Mitškiniga saame taas vabamalt hingata. Postonikonnal oli ju pohhui (Muti sõnavara), kui rebaste ja muude mugulate armee läbi õue marssis. Tema valvas ja valvab ka senini, et keegi tema toidukausi kallale ei kipu.

Mis meil siis veel sooservas uut on?

Kanamamma kükitab jälle pesal. Seekord õnneks oma varjendis, ning väiksed lollnokad peaks munast välja hüppama järgmise nädala lõpus. 

Kui hüppavad!

Muti lihtsalt ei ole seekord nii hoolas ja ei piilu pimedas taskulambiga Lollnoka-mamma mune.

Muti ütles, et vaadaku ise seekord, kuidas oma tibutittedega hakkama saab. Muidu läheb lohakaks, Meisterdab tibud valmis, aga lastekasvatuse jätab Muti kaela.

Nagu see lind kes kogu aeg kuhugi kukub.

See pidi kah oma lapsed alati teistele lindudele sokutama.

Meie Muti muidugi lind  pole, kuigi vehib oma lapatsitega mõnikord sedasi, nagu tahaks ka lendu minna.

Aga need kukulinnud -  ma pidasin parasjagu harakavalvet, kui lepavõsast kaks tuvi nägu lindu välja laperdasid. 

Koledad, nagu Muti elulugu!

Lendasid ükssteise järel meil üle õue, ja esimene muudkui röökis, et kukun, kukun! Teine tänitas takkaotsa, et kuku kuku.

Ma  seadsin kohe sammu neile kannule, et  kui emb-kumb paksmagu nüüd alla prantsatabki, saan suutäie värsket linnuliha.

Aga, kus kurat!

Kisasid küll, et  kukuvad, aga ei miskit. Laperdasid edasi teineteise kannul.

Mitskinil olid muidugi seda nähes-kuuldes naerukrambid.

Need pakstuvid pidid olema hoopis käod, kes niiviisi valetades, et kukun alla, laulvat. No nagu lollnokade mehed kirevad.

Meil on ju Lembitu asemel nüüd Lucy. Ja ei kire, vaid kriiskab .Ta olla miskit paberitega poisslind, nagu Brhams. Ainult, et kui Brhams on pirakas braama, siis Lucy on miski lakenwelt või midagi sinna poole. Välja näeb nagu Brhamsi väiksem väljaanne, ainult puhvpükse pole ja saledam on ka.

Aga tagasi tibulasse!

Mutil on muidugi väike mure küll nende uute tulijate pärast.

Nimelt on meid kasse nüüd kogemata kolm.

Muti avastas juba paar nädalat tagasi, et heinaküüni põranda all passib üks must kass, kes käib lollnokkade putru noolimas.

Muti veel imestas, et kelle kassipoiss siis nüüd nii rumal on, et Otto-Triinudele kosja kipub.

Aga, kui see kassipoiss ikka järjepidevalt heinaküüni räästa all kükitas, ja Mutile mjäu tegi, siis Muti sai aru, et kiskin on koduta.

Nüüd on siis nii, et Muti viib kaks korda päevas sellele Mustlasele kah krõbusid, või lihaollust. Sest ega kanapudru pole kassitoit, nagu ta ütles. Ning kui pisinokad peaksid ilmuma, siis vast see heinaküüni elanik ei pista neid nahka kohe.

Mustlane on muidugi veel rohkem argpüks, kui Kelly.

Muti on teda vaid paar korda lähedalt näinud. Aga meie juba teame, et keegi ei hooli temast, ning üks silm on tal ka hall. Seal on mingi  kate peal.

Muti kuulutas interneedumis ka, et kelle kass on teema heinaküüni hõivanud, kuid kõik panid vaid naerunägusid, kassi järgi igatsust ei tuntud.

Nüüd Muti loodab, et suudab elle Mustlase ikka sügiseks julgemaks muuta, sest ega külmaga pole tühjas küünis tore elada. Pealegi on lollnokade varjendi uks ju ka külmal ajal kinni.

Ma ei tea!

On meil seda hulkurist muidusööjat siis vaja?

Aga - Mutit teades!

Ta võtab selle poisi nagunii oma tiiva alla.

Olgu!

Ma nüüd lippan kööki hoopis vaatama, mida see Muti seal kilkab.

Eelmisel korral kilkas ta nii karvaselt, kui oli endale mingit võililleollust varvaste vahele kogemata kallanud.

Siis ta tegi tantsu kah kilgetega koos, ning kraapas tantsutaktis sokke jalast rumalate sõnade saatel.

Seda oli lõbus laua alt vaadata, kahju, et plaksutada ei tohtinud.

Täna tahtis Muti oma lilleilu kõpitseda, kuid - perset Roosi, nagu ta aknast nukralt välja vaadates tõdes.

Ja kõpitsemise asemel pani hoopis rbabakate kiiseli tulele. Eks ta selle siis nüüd endale kuhugi krae- või varba vahele valaski. Oh jah, see olla hoopis rabarberikisell, nagu tarkurMinni teatas.

Lähen kontrollima,mis värk on, ning kas Muti juba vihub tantsu. Aga teie olge ikka terved, ning mõnusad.

Ja kui ilmajaam lubab, siis kriblan taas meie tegemistest lähemalt.

Ikka Teie Kassipliks!

 

Oh, jessssssss!

Muti puhkus saab ometi läbi ja ta ei töllerda  meil kogu päev selle uue koerakonna ninnu-nännutamisega nina all. Saab koerakonn rahu ja Muti on ka nagu valge inimene - tuleb konserviraha tegemast, õiendab kõigiga ja keerab magama. Ja vabadel hetkedel kraabib oma silokaste.

Ta üritas neid puhkuse ajal kah juba korda saada. Kuid Muti meelehärmiks oli igal hommikul lumi maas, ning lilleilu istub siiamaani toas karpides. 

Poisinaaskel toodi ka Mutile appi. 

Enam ma seda naasklit eriti ei kardagi. Ma olen ju juba täiskasvanud tibin. Pealegi on poisinaaskel enamus ajast naabriplikaga ninapidi koos, ning kassidest on neil suva.

Selle eest huvitub see uus koerakonn minust vägagi.

Kui me toas kokku saame, üritab ta vägisi mulle tagumiku kaudu pähe istuda. See tähendab, et igal võimalusel torkab ta oma mullase ninanööbi mulle saba alla. 

Püha Kassijummal!

Mis,  on ta mingi persevest või?

Aa ei, Mitškin näugus, et see sõna olla hoopis pervert!

No vahet pole!

Mulle ei meeldi, kui pean toas ringi liikuma, või krõbukausis parimaid palasi valima, koeranina silmini kannikate vahele surutult.

Nii me Mitškiniga seda lollakat uhmerdamegi nii, kuis jaksame.

Aga  ega ta aru saa. Tal ka vist herneaju, nagu Postonikonnal.

Muti võib Postonikonna kiita, või riielda, palju tahab, sellel käib saba ikka vinta-vänta ühte moodi.

No vot, nii see uus tohman ka.

Üks päev pani Muti käest plehku.

Jooksis metsa, ning klähvis seal kaks ööd-päeva.

Peremees arvas, et küll tühi kõht ta koju ajab, aga kus kurat.

Kavalpea käis öösel kodus, ning korjas õuelt kokku kõik Postonikonna õhtusöökide jäägid.

Me Mitškiniga üritasime talle suunda kätte näidata, kuhupoole võiks rauast teejaam jääda.

Et siis ta saab kodumaale tagasi sõita. 

Aga kuna me ei tea ise ka, kus see  teejaam täpselt asub, siis klähvis koerakonn metsas edasi.

Ega ta vist tahtnudki sinna venede maale tagasi. Ta hoopis proovis, kas Mutil on närvikava korras.

Ning, kui selgus, et Muti ei ajagi teda mööda võsavahet huilates taga. Ühel ööl, kui Peremees õuediivanil vetsust tulles jalga puhkas, maandus Kellykonn kah diivanil.

Nii luhtus me lootus tast lahti saada.

Ja nüüd peale seda võsajooksu Muti teda ninnu-nännutabki.

Koerakonn loomulikult kasutab seda ära ja teeb mis tahab. Nii leiab Muti ärgates  patju, mis on hommikuks plahvatanud, nagu see aatomikude maja, millest Muti ja Peremees filmi vaatasid.

Muti pärast vilmi rääkis, et tal oli sada aastat olnud otsaesine päikesepruuni vaba selle aatomike plahvatuse pärast vist. Peremees arvas küll, et küllap Muti ei märganud päevitades tukka otsaeest ära lükata, kuid Muti arvas, et Peremees on lollakas nüüd peale seda, kui sai vaksiini.Pealegi ei saa ju Muti ometi olla saja aastane. Ta võib olla pigem sajajalgne, sest sibab kogu aeg mööda kodu ringi.

Aga vilmi vahtis ta küll huviga ja meenutas seda aega, kui ta noor ja ilus oli.

Praegu olla Muti oma sõnade järgi ainult elus.

On jah. 

Ma ju öösiti ikka kontrollin neid nuusutades.

Mul Peremees ja Muti nimelt on nüüd kah koroona vastu pritsitud.

Peremees lõõskas peale pritsimist terve päeva nurru lasta, ise ütles, et on Modernselt unine.

Ma Minnilt uurisin, et mida see modernselt unine peaks tähendama. Kuid meie tarkur ei osanud vastata.

Mutit pritsiti miski Pilsneriga, või sarnase asjaga. Ja Muti küll ei maganud. Muti hoopis hakkas ruigama. Ja iga tund aina hullemini.

Ruigamise põhitekst oli, et käsi ei taha üldse enam valutamist ära lõpetada, vaid keerab aina valule vunki juurde.

Igatahes valutas Muti käsi õhtuks nii palju, et ta ei suutnud Peremehele isegi vakki näidata, kui see Mutit noris.

Vakk on muide see, kui Muti oma ühe konkssõrme eriliselt uljalt püsti pressib, endal selline nägu ees, nagu oleks hiire kätte saanud.

Hiirtest nii palju, et meil on Mitškiniga sel kevadel uus trend.

Hiired on nii tavalised juba, tänu lollnokkadele, et me sel kevadel asusime hoopis mutijahiga tegelema.

Et te valesti aru ei saaks, siis me ei jahi mitte meie Mutit, vaid neid mutte, kes meil aeda püramiide ehitavad, ning keda meie Muti ka ei armasta.

Need mutid elavad maa sees, mitte toas ja aiamaal, nagu päris Muti.

Loomulikult ei söö me neid labidakäpalisi - maitsevad nagu vihmaussid.

Aga me sätime nad lollnokkade aeda päevitama.

Ja siis nooremad  nokad käivad neid uudistamas sädistades.

Noored nokad on ka täitsa kana nägu juba läinud. Välja arvatud Turbotibin. Tema ei läinud kana nägu - läks hoopis sinna, kus Tobias ja Ralfikonn juba ees on.

Muti ja Peremees olid kurvad küll, kuid Muti arvas, et küllap nii oligi pisinokal parem. Tal olid ju igatsugu vead küljes ja Muti poleks teda kunagi teiste hulka saanud lubada.

Suurte lollnokkade hulgas tegi Muti ka harvendust, ning üks kukerajakas ja kaks kananokka vahetasid kodu, ning sõitsid minema. Nüüd ootab Muti, et kes tahab ühte eriliselt uudishimulikku musta kukenokka omale. Supiks ei raatsi Muti teda teha, sest lollnokk on liiga asjalik.

Ah jaa, põhiuudis oleks praegu küll ununenud täiesti!

Meil on kevad käes!

Lillepeenardel enam asjal käia ei tohi, need pikad vaod, kuhu Muti oma kardulad peitis, neid ka ei tohi ümber disainida.

Aga selle eest on mets juba pruunikasroheline, putukad sumisevad, ning need muidusööjad, keda Muti tihasteks kutsub, on akna tagant tiiba lasknud.

Mina veedan loomulikult ka aega rohkem õues, kui toas. 

Nii, et palun juba ette oma vännklubilt vabandust, kui mõni postitus peaks liigelt hilinema.

Tänaseks lõpetan ka uudiste jagamise ära, kuna  nägin silmanurgast, et Mitškin on mu lemmikpuul lemmikoksa omale hõivanud.

Lähen teen talle vabalangemise õppetunni!

Kurrnjäuhh ja nägens kõigile!

Ma võtsin kätte ja muutsin orientatsiooni!

Oh sa Püha Kassijumal milline sõna!

Ma sellepärast ei kirjutanudki mitu nädalat.

Õppisin seda imelikku sõna, kuigi oleks ju lihtsam olnud öelda, et mul sai Kõldu Kaagiks olemisest kõrini, ning hakkasin lollnokaks.

Aga Mitškin ütles, et sel kevadel olla eriliselt popp õppida uusi asju ja sõnu.

Nii ma siis sellega tegelema sättisingi.

Ja tulemus tasus end ära.

Ega selles lollnokaks ümberõppimisega raskusi mul eriti ju polnud.

Me Mitskiniga võiksime isegi kaagutada juba, sest oleme seda tubast Turbonokka piisavalt jälginud.

Ainus, millega me hakkama ei saaks, oleks munameisterdus.

Vot selle proovimisega mu lollnokaelu õppimine algaski.

Ilmad juba soojad, ning Mutil nüüd nokad jälle kanaaias lohakil.

Turvamaja uks ka muidugi täiesti lahti. 

Kuna olen seal terve talve illegaalidele säru teinud, siis tean loomulikult kuidas ilma selle uksetagi sinna saaks. Aga uksest ikka soliidsem ja kergem.

Nii ma ennast pesale sättisin.

Mõnulesin, mis ma mõnulesin, aga see pisikeste lollnokkade, kes nüüdseks on kasvanud raisakotkasteks, nende ema, lollnokk Berta, avastas mind.

Ja kus tõstis kisa!

Röökis nagu poolemeelne, endal ometi mitu tühja pesa olemas. Valigu mõni välja ja hakkaku munameistriks. 

Ei!

Temal vaja just seda pesa, kus mina end sisse seadsin.

Berta huilgas ikka niiiiiii kõvasti, et Muti kimas läbi mudaaukude kohale.

Et lollnokk oli õue Mutile vastu jooksnud kaeblema, siis ei saanud Muti loomulikult midagi aru. 

Berta sai esiti veel peatäie riielda paanika eest.

Mina võtsin vabalt, ning nurrusin pesas edasi.

Kuid siis......

Muti nimelt arvas, et kuna ta eluga riskides on läbi pori kanalani sõudnud, siis korjab ka munad kokku.

Ja ega me Muti - va juhm inimeseloom - tema ju pessa ei vaata.

Lükkab ainult oma karvuti käpa sinna küünarnukini sisse.

No olgem ausad, seda, mis edasi juhtuma hakkas, seda juhtub muidu ainult nendes poisinaaskli filmides, mida ta vaatab, silmad kuulis peas.

Muti lükkas käpa minu pesasse ja.......

Lendas selg ees, käed-jalad kolm meetrit kehast eemal, seljaga vastu teise seina pesasid.

Lennates tuli tal suust selline susin, nagu ta oleks kiirkeedu poti, millega ta oma juurikaid hautab, alla neelanud, ja poti auruklapp lahti põrunud.

Kuna vastasseina pesadel istusid kah mõned lollnokad, siis need laperdasid sealt, munad pepus pooles vinnas, Mutile kisaga kallale.

Mina pistsin ka oma pea pesast välja, et vaadata, kuidas Mutil võitlus lollnokkadega edasi läheb.

Kus Mutil kukkusid silmad suureks, kui mind nägi!

Ja siis ma lendasin sealt laudast nagu harakalarakas välja, Muti selliste sõnade saatel, mis trükimusta ei kannata.

Ma ei jõudnud neid meeldegi jätta.

Ainult eda kuulsin hiljem, kui Muti juhtunust Peremehele rääkis, et meil olla nüüd uus lollnokk - kassnokk nimelt.

See pidin mina olema.

Olgu, olgu!

Munemisest midagi mul välja ei tulnud kahjuks.

Arvasin siis ühel õhtul, et proovin õrrel magamist vähemalt.

Toas on naguni meil hullumaja lahti ja õiget kassielu ei toimu.

Meile saabus nädal tagasi nimelt Kellykonn.

Ja kogu elu keerleb nüüd ümber tema.

Peksta käppadega teda ei tohi, sisiseda ta peale ka ei tohi.

Aga tema võib ise kõike teha.

Või noh, pea aegu kõike, sest tal oli olnud raske lapsepõlv Muti jutu järgi.

Ma ei tea!

Mul ju oli ka, aga ikka saan tohlakaid Minnilt, ning Mutilt õiendada.

Kellykonnal aga pidi teistmoodi olema.

Ta olla meile sõitnud lausa mitu päeva puuris olles, Ning enne elanud veel mingi suure linna prügikastides kust head inimesed ta kätte said ja hoiule võtsid.

Muti siis nägigi ta pilti interneedumis, ning, kuna Postonikonn tahtis nii väga
sõpra, siis Muti selle Kellykonna omale küsiski.

Ja sai kah!

Ja nüüd siis sotsialiseerutakse meil.

See tähendab, et õpitakse kodukoeraks, nii nagu mina õpin lollnokaks.

Aga tagasi minu õpingute juurde.

Õhtul, kui Muti oli selle Kellykonnaga õues pissitiirul, mille käigus Muti võib ise püksi lasta, sest Kellyl on nii palju vaja nuuserdada ringi, sättisin mina end kanaturvamajja sisse.

Algul muidugi peitsin end ikka ära Muti kotkapilgu eest.

Aga Mutil oli selle Kellykonnaga nii palju tegemist, et ei lugenud isegi lollnokki üle. Lõi uksed lukku klõmaki ja korras.

Ma ronisin siis õrrele kohe.

Õnneks on lollnokkadel pimedas nägemisega probleeme ja nad ei saanud kisakoori teha. Ainult torisesid natuke.

Aru ma ei saa!

Mis paganama nipiga need nokad seal kaika peal terve öö püsivad.

Ma sadasin iga paari minuti tagant alla kanakakasse.

Kuulsin ka muidugi mitu korda, kui Muti mind Simbatas, kuid ega ta siis ju kanamajja mind otsima ei suvatsenud tulla.

Ma oleks hea meelega selle kanaks õppimise sel ööl lõpetanud, ning Muti pehme voodi vastu selle õrrekaika vahetanud.

Kuna õrrel magamise õppimine edu ei toonud, läksin uuesti pessa munema-magama.

Sealt Muti mu hommikul taas avastaski ja nüüd olen ametlikult siidikanakass.

Nii, et kaak-kaak-kurnjäuhh teile kõigile mu vännid!

Näeme mõni päev jälle, äkki näitan teile siis ka Kellykonna lähemalt!

Ilusat udust kassikevadehommikut kõigile mu truudele ja natuke vähem truudele vännidele.

Ma esiti ei saanud arugi, kui Muti ütles, et mul olla oma vännklubi, mida see tähendab, ning milliseid kohustusi mu igapäevaellu lisab.

Aga loomulikult tegi Mitškin mulle selle käpahoobiga selgeks.

Mitskin on üldse sel kevadel kuidagi õhku täis läinud. 

See tähendab, et ülbeks!

Esiteks on ta toas kogu aeg minu lemmikaknal Muti silokastide all. 

 Teiseks on ta hakanud iseseisvalt-vabatahtlikult õues käima.

Mutil olid silmad imestusest kuulis peas, kui Minni ukse juures seistes enda õue laskmist küsis.

Muti päris talt ikka mitu korda üle, et oled sa Minnikene kindel õue mineku suhtes?

Õues on selline pori, ja vesi, et isegi Muti ise ei armasta seal palju olla. Aga Minni jäi endale kindlaks ja läks õue. Ma kuulsin veel kõrvaotsaga, kui Muti teatas Peremehele, et meie Mitškinil on üks kahest, kas keskea kriis, või vanadusnõtrus, ning siis põrutasin Minnile tulistvalu kannule.

No tahtsin ju näha, kuidas esteet tagurpidi käigu sisse lööb ja tagasi tuppa tormab.

Aga pidin pettuma!

 Minni kahistas läbi pori oma suure kivi otsa, nagu vana kalamees.

Isegi tagasi ei vaadanud, kas ma ikka teen seda pardi saani mängu ta kannul.

Muidugi tegin!

Ah jaa, need pardi saanid, kelle mängu me ikka armastame teha, need on ühed paksude jopedega onud, kes susiseva keelega, vanades filmides televiisoris on ja mööda võsa hiilivad, endal on tähtsad näod ees, ning mingid suured kepid rihmaga seljas. Ja siis nad vahepeal jooksevad ja karjuvad hurrrraaaaaaaa!

Minu ei karju, ma hiilin tasakesi Mitskinile külje alla, ning siis hüppan talle äkisti turja.

Ossa Püha Kassijummal, kuidas meie  Mitskin siis ise kisab hurraaaaa, kui ehmatab.

Tore mäng! Onju?

Meie toas elav lollnokatibi Turbo on ka selle mängu peaaegu selgeks saanud.

Ta hiilib niimoodi Postonikonnale ligi ja siis nokkab teda kuskilt.

Postonikonn on täitsa hädas selle tibiga. See on endale võtnud pähe, et koer on tema ema ja jookseb nüüd kogu aeg Postonil sabas. 

Või, mis jookseb!

Lendama õppis hiljuti ja nüüd liugleb koera kannul, nagu tõeline raisakotkas.

Isegi magavad ninad, või tagumikud koos.

Mul ei õnnestu sellepärast isegi mitte lähedalt seda lollnokka nuusutada.

Postonikonn valvab teda nagu mingi turvamees.

Täna hommikul õpetas lollnokale uue mängugi selgeks.

Lollnokk nimelt ronib ta saba peale, nagu teised nokad laudas õrrele. ja siis Postonikonn hakkab ägedasti sabaga vehkima ja Turbotibin saab karuselli. 

See on niimoodi, et ta hoiab oma konksjalgadega viimse võimaluseni sabast kinni. Postonikonn keerab sabal vindi põhja ja siis Turbo võtab tuule alla kui hoog suureks läheb, ning lendab laperdades ja kisades kuhugi suvalisse nurka. 

Kahjuks ei lenda ta kunagi sellesse nurka kus mina ootan.

Muti ikka vaatab neid imelikke mänge pealt ja teatab alati siis, et koerakonnale on sõpra vaja, see, et koerakonn ja lollnokk on sõbrad, see pidi olema natuke ebanormaalne.

No ma ei tea!

Minu poolest võib meil küll olla ainult üks koerakonn, kuigi temast erilist koduvaalvurit pole. 

Norskab öösiti diivanil, kõht kuu poole, nii, et majaseinad kõmisevad. Meie küll askeldame ikka öösel ka ringi ja otsime illegaale sahvrist.

Need hakkavad ju nüüd tasahilju suvilatesse ümber kolima.

Kohe rada läheb sahvri poolt lepavõsa poole.

ja eile tegi Muti nende pärast Jaanitule mängu lausa.

See tähendab, et hüppas ilma hoovõtuta üle lõkke.

Muti nimelt arvas, et kuniks kogu õuepealne on veel märg, siis on paras aeg igatsugu sodi ära põletada.

Ja seoses sellega tassis ta lõkkesse ka oma mingid katkised kodinad, mis suures kotis kasvuhoones seisid.

Assa Kassijummal, kus sealt kotist hakkas neid illegaale metsa poole vudima.

Nemad plagasid metsa poole - mina kannul, aga Muti hakkas koheselt lõkkehüppeid harrastama.

Peremees õnneks ei näinud. Mine tea, mis tema veel ette oleks võtnud.

No nii, aga nüüd võtan mina küll ette ja lähen köögiaknast välja õue vaatama, mis uut on lume alt välja sulanud.

Seniks ikka kurrnjäuhh kõigile vännidele!