Kuna minu vännklaab kartis juba, 

et olen koos "Birgitiga" mõnda naaberriiki lennutatud, siis annan teada, et minuga on kõik kõikse paremas korras.

Või noh? Mis korras?

Aga hakkan parem otsast nurruma teile.

Esialgu polnud meie aastalõpu kuul miskit viga.

Muti sai konserviraha kohast nädalakese puhkust ja tuustis kodus koristada.  See tähendas seda, et meie Mitškiniga proovisime end hoida ohutus kauguses.

Mina õues ja Minni sahvris.

Vaat Muti koristab mõnikord nii sama kah, aga aasta lõpus proovib kogu eelneva aasta essu majast välja saada, ning ühtlasi uue asemele tekitada.

Või kuidas seda nimetada, et nagu põrand puhas, nii veetakse ühte nurka kuusk, riputatakse pulinaid täis, ning meie poole viibutatakse rusikat. kui julgeme neid pulinaid kas või silmanurgast piiluda.

No ja nii see kuusk seal nurgas siis üksi nukralt konutab ja ajab okkaid maha.

Ega ta tegelikult niiväga ei ajakski, aga kui Muti kotkapilk on mujale (koerakonnadele, lollnokkadele, Peremehele) suunatud, siis me Mitškiniga ikkagi natsa sahistame seal okste vahel.

Nõnda ka sel aastal!

Ainult, et Muti tõi kuuse juba kuu algusel tuppa, sest ta kuulis, et tuleb "Birgit" ja siis ta enam ei leia oma sügisel valmis vaadatud puukest üles.

Minul lõi silm särama, kui kuulsin, et Birgit tuleb.

Ma polnud seda Muti venna tütart kunagi näinud.

Mitskin oli ja ütles, et ei miskit erilist, pidi olema tavaline harkjalg, kes kasse kõvasti armastab.

No seda enam ma ootele end sättisin.

Muti muidugi suutis end "kalli külalise" tulekuks haiguslehele istutada.

Nimelt võtsid koerakonnad kätte ja otsustasid kärna minna.

Esiti krõhvisid end niisama, ja Muti kogu aeg keelas neid, ning käskis pesema minna.

Aga krõhvitsemine kogus aina tuure juurde, ning kui Muti leidis koerakonnade karvades inventuuri läbi viies kirpude asemel kärnad - oli asi selge.

Muti, kui meie maja turva-, koja-, jahimees, aiatraktor, meditsiinispetsialist, toitumisnõustaja ja ainult Kassijumal teab, kes veel, pani kiirnoosi (ähhhh, diagnoosi) ja kimas oma tuttava arstionkli juurde.

Sai sellelt mingid eriti kallid ja eriti suured pruunid rohujurakad, mida nähes Kellykonn oli minestamise äärel kui Muti käsi koos tabletiga talle kurku sukeldus. Aga, et Muti käes on ülemvõim, siis alla ta selle neelas.

Postonikonn, see on nii loll, et talle anna mida tahes, kõik võtab vastu ja sööb ära. Nii ka seekord.

Rohud antud, läks Muti ahjupuid tuppa tooma - ja sinna tema jäi!

Peremees juba hakkas muretsema, et kas Muti läks kuskilt kaugemalt külast neid ahjupuid tooma-tegema, kui Muti tuppa lõpuks käpukil tuppa jõudis.

Ise tige nagu metsapull, nagu Peremees ütles!

Soohhh!

Sihukest looma ma polnud enne kuulnudki meil elavat!

Selgus, et Muti oli puulaadungiga üle pingutanud ja selg oli teise kohta läinud.

Kui ta oma jope seljast lõpuks oli maha raputanud, siis ma kohe lausa uurisin, et kas Mutil nüüd selg kõhu asemel, või kuidas,? Et, kui nüüd pussu laseb, kas hais kerkib otse ninna? Kui selg tagapool, siis teinekord sai lõhna hajutada mööda maja laiali, enne kui ta ise tundma hakkas :) . Aga - poleks Muti nii kööbakas olnud, oleks ma selle uuringu käigus ilmselgelt naha peale jalus tolknemise eest saanud.

UUringu tulemusel sain siiski selgeks, et Mutil selg ikka õigel poolel ja Muti ise paigast ära lihtsalt.

Konserviraha ta igatahes tegema minna ei saanud, vaid toppis endale mingeid kleepuvaid, ning hullusti lõhnavaid lehti selja peale 

Aga - siis tuligi mulle meelde, et Birgit ju külla tulemas!

Imelik, Muti ütles seda hilja õhtul, et Birgit kohe-kohe hakkab jõudma siia. 

Kes tuleb öösel külla?

Isegi Mitškin oli imestunud, aga sellest hoolimata sättisime end ootele.

Ootasime, mis me ootasime, aga õuest kostuva tuulevilina peale tuli uni ja jäime magama.

Hommikul, kui Muti imelikult ähkides, ning üleni lumisena lollnokkade varjendist tuli, sättisin end nagu tavaliselt õue uitama minema, aga Muti kihutas mind ukse juurest minema, öeldes, et kui praegu õue lähen, siis tagasi tulen kuu aja pärast.

?????

Kräunusin nii kaua, kuni Peremehel hing haledaks läks ja ta mind ikkagi õue lubas.

OH SA PÜHA KASSIJUMMAL!!!!!!!!

Miks need inimeseloomad ei hoiatanud mind, et Birgit pole mitte mingi vennatütar, vaid hoopis tuul ja lumi. Ning mitte ainult tuul ja lumi, vaid tuulelumi, hirmsa vilina ja suure hooga.

Tuul lennutas mind trepilt hoobilt Postonikonna kuudi ette. Suu, silmad ja sabaalune olid lund triiki täis hetkega.

Muti huilgas ukse vahelt tormiga võidu, et Simbake ikka kodutee uuesti üles leiaks.

Leidsin, aga peale seda traumat enam õue poole ei vaata. 

Mõnulen toas, ning jagan Mitskiniga tema vetsukasti.

Äkki kevadel lähen õue ehk!

See paganamase Birgit marutas meil terve öö ja terve päeva ja siis veel öösel natuke aega.

Lõpuks kihutas kuskile minema.

Aga meile jättis niiiiiiiii suured lumehanged, et Muti arvas end nendest läbi kaevavat alles järgmisteks jõuludeks.

Seda enam, et tal selg kah ei lubanud erilisi jõunumbreid lumelabidaga teha.

Kuid Muti, ja ka ülejäänud külarahva õnneks on meil olemas onu Taavi.

Ja sellel onu Taavil on selline hirmsuur murutraktor, millel on veel suurem lumelabidas nina otsas.

Muti murutraktor ja lumelabidas on nende kõrval päkapikud.

Ja kui see Birgit oli oma hoo maha võtnud, siis tuli see hiidtraktor meie õuele, ning lükkas Muti tõlla ümbert lume kohe päris minema.

Enne ikka muidugi küsis Mutilt, et kas võib üle lillepeenarde lund veeretada.

Mutil oli lumest nii kõrini, et lubas küll.

Ja kui meie ja naabri Miisu hoov kah olid lõpuks lumevabad, siis naabri Miisu perenaine ja meie Muti arutasid kohvilähkri taga istudes, et peab traktori-Taavile miskit toredat selle eest kinkima.

Et näiteks mõne napsu, arvas meie Muti.

Aga naabri Miisu perenaine ütles, et mõtleme veel, muidu tõmbab traktor nina viltu ja pärast on Muti õunapuud kah vana väetiseküüni juurde ümber istutatud.

Aga ma olen kindel, et miskit need perenaised ikka välja mõtlevad, pea asi, et minu konservid külmkapist Traktori-Taavi juurde ei kaoks.

Kuigi, ega sellest külmkapist meil ka Birgiti ajal suurt kasu polnud.

Nagu Birgit tuli, nii ta elektri omale võttis.

Selle pärast ka Miisu perenaine meil kohvitas,

Mutil nimelt oli tuli momendil pliidi all ja kannus vesi kees.

Muidu nad kohvitavad Miisu juures rohkem.

Seal on kohe vastav massin, mis pidi head kohvet vaaritama.

"Romantiline" küünla-, petrooliumilambivalguse õhtu kestis meil kohe mitu päeva.

Lollnokad passisid ka vaid jõulutulede valgel oma pudrukausse ja torisesid Muti kallal. Aga Muti käskis neil nokad vait keerata ja eluga rahul olla,  Ja kui hämarus ei meeldi, lennaku hange otsa.

Pärlanokad algul proovisidki seda, aga tulid kisades kanalasse tagasi.

Nüüdseks on muidugi asi õues tavalisse olekusse saanud ja valgus ka majas, aga mina ikka igaks juhuks veel ei lähe sinna õue.

Mine tea, äkki jäi jupike seda tuuletormi kuskile nurga taha veel passima ja ründab mind.

Koerakonnadel on muidugi nüüd tore.

Saavad oma koduvalvet ülevalt lumehunnikute otsast teha.

See tähendab, et isegi Kellykonn ulatub üle põllu rebaseid silmama.

Kuigi Muti käskis neil rebaserein rahule jätta. 

Peale neid kärnarohtusid pidi Muti rahakassas ka nüüd vaid Birgit puhuma.

Aga olgu, nüüd peab Muti minema Peremeest konserviraha tegema viima ja mina pean arvutist oma käpad koomale tõmbama, muidu lööb Muti selle kaane klõpsti kinni ja mu käpukesed jäävad vahele.

Olge siis taas tublid, ning pidage vastu!

Varsti paneb see vanaks läinud aasta jälle minema, ning uus hiilib asemele.

Küllap annan teada, kuidas mul selle aasta vahetamine õnnestub üle elada.

Seniks kurrnjäuhhhhhh ja nägens!!

 Meil majas puhta põrguvärk lahti!

Lumeläga ja  külmapoiss saabusid üheaegselt õue!

Ja täiesti ette teatamata ja hoiatuseta.

Muti muidugi vehkis ahjude all eurosid laiaks lüüa juba eelnevalt.

Tal kogu aeg, kui konserviraha tegemast tuleb, nahavahe temperatuur alla nulli, nagu ta ise ütleb.

Lehmamolud ja vasikatited ei pidada mitte grammigi oma eluaset soojendama.

No ega ma mäletan jah, et kui ikka kaelani põhuhunnikusse ei kaevunud, siis oli päris jahe seal kasvada.

Aga Muti on meil nii-nii pirakas, et põhuhunnikust jääks talle vist väheseks. Pealegi ei saavat ta seal tööd teha kui põhulaadung seljas on.

See selleks!

Külm igastahes tuli ja Muti pani ahjud kolm korda kiirema režiimi peale.

Aga - toas ikka kasinasti 10 kraadi.

Mitskin kukkus juba isegi hädakisa tegema, et temal käpukesed jääs puha.

Muti oli murelik, et kas tõesti on meie vanaldlasel majakesel kõik seinasoojus ühe suvega minema  kõndinud? 

Või on ahjudel miski jama.

Aga siis - ühel tuuleilmal saabus selgus!

Meie Muti on lihtsalt LOLL!

Ja mitte ainult loll, vaid laisk ja lohakas kah takkapihta.

Vahib oma Osmaane kael kõveras, aga seda ei mäleta, et kui rehe alt talveaknad tuppa tassis ja suveakendele seltsiks pani, siis ega ta neid talveaknaid kenasti ära ei tihendanud.

Meil on ju nimelt vana kodu ja aknad on ka vanad veel. Mutil aga kulub see paber, millega ta meilegi maiust ostab, igatsugu muu värgi peale, ning akendele veel ei jätku.

Nii tulebki tal iga sügis talveaknad kenasti tihendada, et sealt külm  sisse ei pääseks.

Aga, et nüüd pikalt sügisel soe oli, siis Muti ei viitsinud seda kohe teha.

Ma ütleks, et kui pea ei jaga, siis jagavad jalad, mis kuuri alla puude järgi pidid tihedalt lippama.

Muti muidugi ütles, et tal hoopis see sakslane külas, kes asju peidab - Hans Haimer, või keegi sarnane.

Mina pole tal küll ühtki  selle nimelist külalist märganud, aga .....

Noh, õnneks läks Muti oma lollnokkade varjendi piilumisava tihendama ja siis hakkaski mõtlema, et ta nagu ei mäleta, et oleks meie majal aknaid sel aastal tihendanud.

Ja toa juurde jõudes selguski, et akendel pöidlajämedused praod raamide vahel.

Oi-oi-oi, kus Muti loopis suust kuradeid siia ja sinna!

Tal  olevat nüüd kuur talvepuudest tühi oma hooletusest.

Suurustab, nagu alati!

Aga peale aknatihendust enam Mitškin külmast ei kräunu ja Muti viskas ka toas olles talvejope ikka nagisse.

Isegi Peremees tuli vatitehi seest välja, pani lühkarid jalga ja asus telekast mingit memme vaatama.

See memm pidi nüüd telekas olema tervelt mitu aega.

Ma sättisin siis ennast ka kohe korvi paika, et nüüd hea telkust vaadata memmesid , aga miskipärast on seal ainult kamp põlvikutes poisse, kes kogu aeg palli taga ajavad, nagu Postonikonn ja Kellykonn.

Ainult, et koerakonnade pallimängu peale Peremees ei hüppa kunagi diivanilt lae alla, ise rõõmsalt kisades ja ei vannu tulist kurja ka.

Kus siis lubatud memmed on????

Minni muidugi oli kohe targem, ning teadis, et peremehe jaoks algas kvaliteetaeg.

Ja see olevat isegi parem, kui Muti Osmaniaeg!

No taga targemaks!

Tegin oma kassisüdame kõvaks, ja riskides Mitškinilt käpaga vastu peapekki saada, pärisin täpsemalt järgi.

Selgus, et algas hoopis mitte memm, vaid emmemm.  ?????????????????

Ja peale seda emmi, pidi algama põmmsuusatamine!!!

Sa Püha Kassijumal!

Kesse asi see veel on???

Igatahes sain peale tarkuri peetud loengut teada, et emm ongi põlvikutesse ja naeltega sussidesse riietatult,  palli taga ajamine, mis peab iga kord sellega lõppema, et pall lendab ühte suurde lollnokkade aia moodi kohta.

Ja siis Peremees,  kas juhheitab, või vannub tulist kurja.

Oleneb, mis värvi põlvikud on palli kanaaeda sokutanud.

Ja põmmsuusatamine on see, kui inimesed kihutavad  ringi, lauajupid jala alla seotud, püss seljas, ning vahepeal viskavad end lume sisse külili, et pauku teha.

No ma ei tea??

Kas neil pole tõesti miskit targemat oma vaba ajaga peale hakata?

Püüdku hiiri, või tehku midagi asjalikku., Kasvõi sportigu näiteks.

Meie teeme igal õhtul Mitskiniga maadlemist, või mängime pätti ja politseid.

Või siis tegeleme linnuloendusega.

Külma saabudes hakkasid ju pekinokad ka meie vanu aknaid ründama,ning Muti oli kohustatud neile veranda seinale taas laua katma.

Pekikad möllavad seal varblastega võidu nüüd, ja meil Minniga ka lõbu laialt.

Nõndaks!

Muti teatas mulle nüüd, et tal vaja taas minna öösel konserviraha tegema, ning kui ma tema arvutist eemale ei saa, siis jätab mul käpukesed klahvide vahele.

Ohhhh, ei ole õiglust meil siin raasugi!

Pean nüüd teile jälle tsauhhkurnjäuhh ütlema ja kohtumiseni järgmisel korral!!!

  Muti hakkas täna hommikul varakult undama mu kallal, et juba kuu möödas, aga vännid ei tea minust ja meie tegudest tuhkagi.

Ajasin siis käpad kuumaks, ning ronisin arvutisse.

Tegelikult on Muti selles ise süüdi, et ma midagi kirjutada ei saa.

Muti nimelt kukkus juba eelmisel talvel mingite süsümüsü keelsete kinode otsa. Selliste, kus inimesed käivad ringi terve kapitäis riideid seljas ja meestel on rauast kasukad kah. Ise nad veel selle sügüsmügüsi kõrval muudkui vehivad hästi pikkade ja teravate nugadega. Ning kus lendab seal päid otsast.  Ikka mitu tükki korraga, siuhh ja viuhh.

Muti peaks mõne sihukese vehkija meile koju tellima, saaks kukepraadi. Muti ise ei raatsi kuidagi seda vehkimistööd ette võtta. 

Aga nendel sellidel seal vilmis asi käppas.

Peremees muidugist irvendab rõõmsalt kõrval selle Muti vana-aja huvi üle, telekas ju nüüd täiega tema päralt. Ainult siis, kui Muti unustab meile söögipoolise jagamise oma huviga  ära, siis ta tuletab Mutile illallah-allallah hüüdes meelde seda.

See illalah-allalah pidada hetkel olema ainus hüüe, millele Muti reageerib. 

Uurisime Mitškiniga lähemalt seda illaalla värki, ning selgus, et meite Muti ehitab koos miski Oskari, või Osmaniga parasjagu Türgi riiki üles.

No täistobu ma ütleks. 

Et ehitaks kõige pealt meile suuremad krõbukausid, seda ei ole. Aega ei pidavat jätkuma.

Aga arvuti ees tagumiku tankiakuks istumiseks jääb aega ülegi.

Noh, meie õnneks sai Mutil seal üks lemmikmees peast lahti ja nüüd polevat riigi ehitus enam nii põnev.

Jääb lootus, et Muti naaseb taas tavatoimetuste juurde tagasi.

Muidu läheb meil see viimanegi kord siin soo serval minema.

Lollnokkade varjendis on juba nagunii asjad käest läinud.

Kukeuputus kummitab, aga kuna kõik need poisid on niiiiiiiii ! ilusad, siis Muti ei suuda otsustada, kes neist jääb lollnokaeitesid lõbustama, kes läheb supipotti kaunistama.

Ning kuna see must illegaal, kes meil laudas elas, läks ära sinna, kus Tobiasekonn, ja Ralf koos Jänksiga ees juba, siis on rotiraisad (Muti  sõnavara) liialt ülbeks muutunud.

Veavad harakalarakatega võidu lollnokkade mune minema.

Muti ostis kuskilt kanapoest mitu kivimuna, need tassiti kah laiali.

Muti ütles, et tema tahaks kohe seda rottide, või harakate nägu näha, kui tunnise järamise järel munakoor veel ikka terve püsib, või kui harakad on oma nokad keerdu tagunud, nagu punnivinnid.

Ossa raks!!!!

Sõna punnivinn!!

Ma pidin kõrvad peast nikastama, kui kuulsin!

Nii hea kõlaga sõna peab küll miskit erilist tähendama!

Tormasin tulistvalu tarkurilt aru pärima, et mis see punnivinn on.

Ähhhhhh!!! Selgus, et see on see keerdus vidin, millega Muti teeb mõnikord  hapuks läinud mahlapudelit lahti, kuukab selle pudeli tühjaks, ning seejärel tuterdab tobe naeratus näol, mööda tube ringi. Pärast magab pool päeva, ning ärgates armastab hirmsasti vett juua.

Hea küll, punnivinn punniks, aga Muti arvas, et kuna neil seal konserviraha tegemise kohas, kust minagi pärit ju, on igatsugu kasse veel, siis ta toob mõne meile lauta rottide üle korda pidama.

Selle peale pani Peremees sellise naeru maha, et koerakonnad lausa jooksid metsast kibekiirelt koju , arvates, et neid kutsutakse.

Peremees luksus läbi naeru, et kas Muti ise ka usub, mida suust välja ajab?

Et kui meil isegi koerakonnad magavad toas ahju taga, siis Muti jätab mingi kassipoja lauta.

Räägib ja lubab küll, aga tegelikkuses näeb asi lõpuks välja selline, et Muti istub laudas taskulamp ühes ja kaigas teises käes, ning loomaaed, see tähendab meie, magame toas õndsat und. :)

Nii, et peremees käskis Mutil koheselt see variant maha matta.

Nüüd siis Muti oma Türgiriigi loomise vahelt loodab, et kellegi kurja poolt maha jäetud illegaal meile tee leiab ja end laudas sisse seab.

Vot sellised lood siis siin pool sood.

Nüüd pean aga taaskord otsad koomale veama, sest Muti sügeleb jälle oma osmanite juurde :)

Nii, et armsad vännid, katsuge vastu pidada. Mitškin ütles, et see riik ikka saab valmis, sest Muti isegi olla seal kunagi käinud ringi tuuseldamas.

Jääme siis ootama, ning lootma!

Kurrnjäuhh ja mõnusat sügist kõigile karvastele!!!!!

"...pilvi rebides vilistab tuul, kari on väljas veel Mihklikuul...."

Muti teadis rääkida, et keegi Liiva Juss olla sellise ilusa sügise luuletuse paberile pannud, kus kõik tuuled-tormid, ning vihma käes ligunevad loomad-lapsed kenasti kirjas.

Talle olevat vanaema selle luuletuse õpetanud ja Muti teadvat seda nüüd une pealt ka ette lugeda ilmekalt.

Oot-oot, homme proovin!

Täna enam ei saa, sest Muti ajas oma  essuaugule juba varavalges kargud alla.

Ja põhjus selleks üsna lihtne - eilne tormituul võttis kätte ja tekitas aias õunasõja!

Kerged eellahingud on muidugi juba paar nädalat kestnud, aga eilsega algas pealetung!

Meil on nimelt keset aeda  hiigelsuur ja Muti meelest vaid kevadel ennast ära tasuv vana õunapuu.

Just nimelt seesama, mille ladvas me Mitskiniga naabrivalve järgi valvame.

Kogu aeg on selle puu otsas olnud pisikesed maitsetud pabulad. Nii oli ka sel suvel.

Muti juba rääkis puu maha võtmisest, sest see varjab pool lilleilu ära.

Ning, kujutate ette!

See puu võttis end kokku ja......

terve puu on täis suuri, punaseid õunu.

Mitte mingeid pabulaid!

Ja muutus toimus üleöö!

Õigemini, peale seda, kui Muti oli avastanud, et tal on aianurgas arooniad valmis, ning need tuleks siirupiks teha.

Koperdas Muti siis tuppa, tegi tule pliidi alla, tossutas hoovõtuks veel oma sigarillot ja haaras korvi!

Aega kogu selle toimetuse jaoks kulus vast veerand tunnikest.

Haaras Muti siis oma korvi ja......

PÕÕSAS POLNUD ÜHTEGI MARJAPOEGA KA!!!!

Muti nühkis tükk aega prille ja sügas kukalt, aga marju nähtavale ei ilmunudki.

Musträstad aga olid vait nagu kuldid rukkis! 

Kuniks avastasid õunapuu ja oleks äärepealt südari saanud, kui peale Muti arooniapõõsa välkpuhastust sellise varasalve leidsid.

Neil käivad nüüd puu otsas sellised õunalöömingud, et isegi Mitškin hoiab puust kaugemale.

No, sügisilmade tulles hoiab ta muidugi üldse õuepealsega parajat distantsi, ning nõudis Mutilt oma vetsu tuppa toomist juba paar nädalat tagasi.

Muti näitas Minnile seepeale ehituse poe hinnakirja, ning käskis puidukraanulid unustada. 

Ma irvitasin vurrudesse, kuid, olgem ausad, egas ennast kah kisu märja mustsõstra põõsa alla asjale.

Õunalahingud aga toimuvad nii, et nagu õues valgemaks läheb, on rästad kohal. Ning miskipärast tahavad nad kõik just seda  ühte õuna, mille esimene saabuja on endale välja valinud. 

No ja siis nad röögivad seal ladvas, nagu hullumeelsed, kuni kogu linnukobar koos õunaga maha prantsatab.

Algul olid koerakonnad vägagi agarad õunapuu all korda pidama, 

Aga, kui Kellykonn oli mõned korrad õunapommiga otsetabamuse saanud, ning Postonikonn ka, siis loobuti.

Muti - "loomasõber", nagu ta on, otsustas koerad päästa, ning taris rehe alt välja auramismassina.

See on selline suur plekktünn, mis ümber ajades kolinal neljaks väiksemaks tünniks muutub (proovitud värk, rohkem ei taha).

No ja nüüd siis on Muti juba mitu aega seda tünni pliidi peal õuntega täitnud ja talvepuid korstnasse lennutanud.

Algul oli kõik kena, aga eilsega läks õunasadu lappama.

Muti jõudis korvitäiega köögini vaevu, kui tuulepoiss uuesti puud raputas.

Ning tundub, et täna jätkub sama teema.

Õunu aina tulistatakse maha.

Isegi lollnokkadel on sellest õunapudrust südamed pahad.Nagu Muti neile hunniku aeda siblamiseks kärutab, nii hakkavad oksehäält tegema. No nagu Mitskin, kui tal karvane pall tahab kõhust välja saada. 

Ok, mina ka vahete vahel teen seesugust konna häält.

Aga lollnokad - need on üleüldse sel sügisel segi väheke.

Terve suve üritasid nad üksteise võidu tibuemadeks saada (mutil oli tegu, et neid korrale kutsuda), nüüd aga otsustasid nad kleite vahetama hakata. Ajasid oma vanad hilbud seljast ja kõnnivad juba tükk aega trussikute väel ringi. Kukk Eedugi on puhta segaduses - eided kõik nudistideks hakanud.

Muti isegi korra arvas, et praegu oleks hea kanavanaprouad doktor Kirve juurde juhatada, pole vaja sulgi pärast rookida. Aga, ega ta seda tee. Ta vaid mõne kukehakatise peale on niimoodi vihastanud, et ....

Peremees arvas kah, et jätku Muti oma lollnokad rahule, las tuleb talv, siis kena vaadata,  kui nokad külmasiniste kintsudega ringi lendlevad.

No see selleks!

Aga kuna siin paljud minu vännklaabi liikmed on küsinud, et miks Muti mulle arvutikeelu on pannud, siis lohutan neid natuke.

Mutil lihtsalt pole aega olnud arvuti juurde minna ja nuppu vajutada.

Tal tuli taaskord hulluhoog peale. Ja seda kohe suve alguses.

Meil oli sissesõidu tee ääres vana autotõlla kuur. 

See, mille katuse alt me Mitskiniga alati peidupaiga leidsime, kui koerakonnad meiega pätti ja politseid mängida tahtsid.

Uks sellel tõllakuuril oli nii viltu, et isegi Muti tankiakust tagumine ots kiilus tihtilugu selle ukse vahele kinni.

Aga, kui Muti sealt enam muruniitmise tõlda kätte ei saanud, siis sai tal siiber sellest kuurist.

Ja nüüd on ta terve suve igal vabal hetkel oma hullu projekti ellu viinud.

Ühe sõnaga - kuuri, mille alla peitu pugeda, enam pole!

Selle tegi Muti kõikvõimalikust varandusest puhtaks, ning nüüd on ukse asemel aknad. Põrand on ka uus, ning koerakonnad saavad lahtise seina kaudu meid igal ajal üles otsida.

Samas on muidugi tore, et saame seal vihmavarjus kõik käia.

Muti ütles, et seal saab isegi rahulikult liha praadida, kui vihma kallab.

Talveks pidi ta küll miski lahenduse sellele lahtisele seinale ette mõtlema, et me seal lumesõda teha ei saaks, aga ikka sellise, et ta ise sinna sisse pääseks.

Vot, mille pärast meie Muti pole terve suve toas olnud!

Nüüd aga tuleb mul taaskord minna, ning Mutit turvata, sest ta otsustas veelkord korvi hambusse võtta, ning õunapuu alla hiilida. Hiilida selle pärast, et kui seal all isegi kogemata kõvemini hingata, tabab hingajat selline õunapommi rahe, et hoia alt!

Ilusat sügist teile vännklaab, ning küllap kohtume peagi!

"Loll, kes lubadusi usub!" (Muti vanasõna :) )

Kurrrrnjäuhhhhh kõigile!!

 

Meil nüüd kõik sünnitavad!

Ah kurjam, juba tuli Mitškinilt käpaplähmakas vastu minu peapekki!

Ei sünnita!

Sünnipäevatavad hoopis!

Lollnokamamma tegi alguse, nagu eelmises kirjatükis lubasin.

Munadest toksisid end välja kuus lollnokatitte, kes täna saavad nädalaseks!

Juhhuuuu!

Pilti ma teile nendest ei hakka näitama. Nad on nii ühesugused alati alguses, et ma ei taipa, kuidas see mamma Bertha neil vahet teeb. 

Ok, kaks on mustad ja ühel kollasel must triip, aga ülejäänud??

Aias nad igal juhul siutsuvad, ning siblivad nagu poolemeelsed ja ootavad, et halli kana alt neile nädala pärast veel siutsusõpru tuleb.

Rebaserein ootas kah, aga eile tuli ülejõe onkel oma hiigelmurutraktoriga ja tõmbas Reinu maja ümbert heinamaa paljaks nagu poisi pepu.

Kellykonn pidi end hingetuks haukuma.

Korrapealt olid ju nähtaval silmapiiril vuravad autod, teisel heinamaal üürgavad sookured ja Reinujuurde viis nüüd otsetee.

Koertel oli selle viimase üle nii hea meel, et traktorile liputati lausa saba ja sörgiti kannul koos kurgedega.

No, et konni otsida ikka!

Kured sõid neid konni, aga Kelly ja Poston proovisid oma konnanime õigustada ja kalpsasid nii sama nendega võidu.

Poisinaaskelja naabriplika vehkisid ka heinamaa ääres nagu tuuleveskid käteringe teha.

Ma esiti arvasin, et võimlevad, aga Muti teatas, et lapsenaasklid loodavad pera  peale saada.

Püha Kassijumal!

Mis asi see pera veel on???

Mutilt vastust saamata, kimasin tarkurMinnilt aru pärima.

Selgus, et naasklid tahavad traktoriga sõita.

Aga, et meil maa kohe kole kivine ja künklik on (ega ilma asjata meie kodu Kivirägaks kutsuta), siis ülejõe onu ei hakanud sellega riskima, et naasklitel viimased piimahambad suust loksuvad enne kooli.

Jaa-jaaa!

Lugesite nüüd küll päris pommuudist!

Need ratastega poe kõrval passivad naasklid on tänaseks kolm korda suuremad ja targemad.

Ning nagu lehed hakkavad puudelt langema, hakkavad nad koolis käima.

Muti vedas poisinaaskli meile juba nädal tagasi, ning vemmeldab Rakvere linna vahet käia ja ostab naasklile kooliträni kokku.

Meile muidugi ei tule selle eest konservi kaantki koju.

Ebaõiglus taas!

Eile aga vedas Muti koos poisinaaskliga koju hiidkarbi.

No niiiiiiiiii suure, et naaskel istus Muti tõllas esiistmel, nina lõmmis vastu aknaklaasi.

Muidu poleks karp tõlda mahtunud.

Õhtu jooksul selgus, et täna saab meie Peremees taaskord aasta nooremaks, ning Muti tõi talle ja ka endale (looooomulikult ikka küüned enda poole ju) kingituse.

Kingitus pandi kohe üles kah. NaabriMiisu Peremees ja poiss Kusta panid.

Muti kädistas niisama kõrval.

Peremees ise pole seda kinki veel trehvanud.

Ta tuli nii hilja konserviraha tegemast, et õues oli juba puhta pime.

Eks nüüd päeva jooksul selgub, kas Muti saab ka lolluste tegemise eest vastu peapekki, või pääseb suulise hoiatusega.

Aga!

Nagu aru saite, siis Muti on meil kohe järgmine, kes natuke nooremaks hakkab saama ja siis tema järgi juba suures linnas elav Reedutädi, kellel vares parim sõber olla. (no ma eitea??????, see ju kraaksub?? Vares, mitte Reedutädi).

No ja siis juba Muti noorem tütar, see naaskli ema ja naaskel ise kah.

Ok Reedutädi tordile Muti ei jõua, aga kujutage ette, milline ta istumisalune võib  peale ülejäänud sünnipäevatamisi välja näha!

Hahahaaaa, !!!!!

Peab vist paluma Peremehel miskeid toolitugevdusi välja mõtlema hakata.

Lähengi ja kratsin selle Peremehe üles, poisinaaskel nagunii juba trambib mööda majapidamist ringi ja ei anna mulle asu.

Ja, et, teil ka nagunii mõnel Mutil või Peremehel sünnipäevatamised ees - soovin siis omalt poolt õhukest torti ja palju silo sinna kõrvale!!

Olge siis mõnusad, ning laske neil rahulikult tordiga liialdada, las kägisevad mõnust, sünna ju vaid üks kord aastas!

Teiega, mu karvane vännklaab kohtume siis, kui miskit jälle toimumas on!!

Tsauhhhkurnjäuhhhhh!!!!

 Suur ja soe suvi on selleks korraks vist seljatatud ja

õues saab tavapäraselt ringi liikuda.

Mitte nii, nagu vahepeal, et roomasime Mitskiniga vaid ühest varjualusest teiseni, vastavalt päikese asendile.

Muti imbus õuele vaid varahommikul, ja õhtuhämaruses. Toimetas oma põllumajanduslikke äpardusi rohida ja kasta taskulambi särades, nagu jaaniussike.

Koerakonnad olid vahetanud valvuri elukutse kaevuri oma vastu, ning kogu vana garaazi seinaäär oli täis kaevanduse sissekäike ja lahtisi karjääre.

Lollnokad nokki õue ei pistnud, seisid kõik kambas oma varjendis veelähkri ääres ja harjutasid tummvilmi tarvis laulmist.

See käis nii, et nokad olid kõigil kenasti pärani, tiivad laiali, aga kellelgi ei tulnud nokast piiksugi.

Vana kukk ainult ähkis nii, nagu oleks tal prunt pepus ja kanakakatamisega probleeme.

Ja siis - keset seda suurt kuuma otsustasid Muti ja Peremees hakata koroonat mängima.

Esiti mängis Peremees paar päeva diivanil pahaolla olemist. Siis otsustas Muti temaga liituda, aga Mutil läks pahaollatamisega väheke lappama.

Esiteks arvas ta läbi une, et on sattunud kuhugi Antarktikasse. Muti oli ju juba harjunud, et väljas on niiiii soe, ning nüüd korraga, kui tal see pissikasti tung tuli keset ööd kallale, oli keski, või miski toad nii külmaks teinud, et Muti ainult hüples teki all ja ei suutnud kuidagi läbi värisemise vetsuni saada.

Aga, et pissihäda on edasiviiv jõud, siis hammaste klõbinal ta vetsukülastuse ikka teoks tegi.

Hommikul vedas Muti ikka klõbisedes Peremehe konserviraha tegema, ning toppis endale ühe pulga kaenlaauku. See hakkas piiksuma koheselt, Muti vandus karvaseid ja neelas tabletti. 

Terve päeva oli voodi Muti parim sõber.

Õhtul tuli naabriMiisu perenaine ja andis Mutile ühe pulga, mille Muti kohe endale ninna lükkas.

Me Mitskiniga vahtisime seda nagu ilmaimet, aga Mitškin arvas, et küllap Muti on palavuse ja värinatega natsa mõistuse paigast loksutanud.

Ei olnud ühtegi, Muti tegi hoopis testimist, et kas on kõlblik koroonamänguks, või mitte.

Oli küll!

No loomulikult andis ta tulemusest ka Peremehele teada.

Viimane torkas endale ka tiku ninna, ning ütles, et tema ka kahe triibu poiss.

Me ei saanud sellest muud aru, kui et meie olime üsna lohakile jäetud ja pererahvas pahaollatas.

Järgmisel päeval oli Peremehel õnneks silmad selged, ning me saime taas süüa.

Mutil polnud kah enam pahaollatamist, oli hoopis radikuliit. Ja peale seda tuli reuma ja siis tuli kõrvavalu ja siis nohu ja nii edasi ja tagasi.

Ühesõnaga oli seis selline, et Peremehel mitte muhvigi ja Muti võttis joonelt nädalaga läbi kõik saadaolevad haigused. Ahvide rõngasteni veel ei jõudnud, need leiutati hiljem kahjuks.

Ning, mis kõikse hullem!

Muti ei vaadanud enne koroonamängu kokakolli poolegi, aga nüüd on nii, et kui seda pruuni jooki kuskil näeb, nii on suu vett täis nagu Postonikonnal konti nähes.

No ütle siis imehaigust!

Me Mitškiniga hoidsime end Mutist tükk aega kaugemale.

Mõelge ise - tuleb see koroonamängu värk peale ja peale seda enam hiiri ei tahagi, hakkame hoopis salatit sööma.

Ei-eiiiii!! Parem karta, kui kahetseda.

Aga egas siis selle korontsiga meil jamad lõppenud!

See oli alles algus!

Järgmisena võttis Peremees kätte ja astus oma konserviraha kohas valesti trepist alla. No kohe nii valesti, et jalg läks vinklisse põlvest.

Nüüd on ta juba tükk aega kodus, ning vehib lisajalgadega.

Mitskin teadis öelda, et need olla kargutised.

Muti muidugi arvas, et kuna Peremehel see jalg nagunii juba mädavõitu ja mitu korda parandatud, siis võiks hoopis maha võtta, ning õunapuuoksa asemele panna. Kevadel oleks õiteilu ja sügisel suislepaubinaid.

Peremees tahtis selle jutu peale Mutile üle küüru anda, aga ei jõudnud kargeldes nii kiiresti, Muti sai naeru lõkerdades eest ära.

Aga minu meelest oleks see Muti mõte ju igavesti vahva. Kõvasti ma seda muidugi ei nurru, muidu ei lasta mind voodisse Peremehe juurde enam.

Peremees oli meie jaoks mõnusalt diivaniline, Mutil koroonalahing peetud ja tundus, et elu läheb tavaliseks.

Aga siis kadus meil Taku ära!

Tiku ja Taku olid Muti kevadised lollnokalapsed. Taku must ja Tiku valge.

Muti otsis kõik kohad läbi, kuni leidis vaid sulepuntra. Keegi oli Taku pihta pannud. Tiku otsis sõpra veel mitu päeva, enne kui rahunes.

Paar päeva hiljem oli keegi teinud ühele vanale lollnokale nii haiget, et see läks järgmiseks hommikuks lollnokapilve peale.

Muti oli päris kuri juba, kuna ei saanud asjale pihta, mis toimub ja kes toimetab. Kahtlustas aina meie naabruses elavat lendurkulli. Kuigi lendurit polnud ammu näha olnud.

Ja siis .....

Meil on kohe köögiakna all suur põõsas, mille õied lõhnavad nii kõvasti, et kui ta õitseb, hoiab Muti selle põõsa poolse akna kinni, muidu läheb ta peast jaburaks täiesti.

(hahahaaa kurnäuhh, ta  on ilma  nende õitetagi ju jabur).

Vot ja selle põõsa juurde jooksid lollnokad alati peitu, kui lendurkull ilmus. Või lendlesid ümber põõsa, kui Muti neile köögiaknast teri viskas.

Nii ka sel päeval.

Koerakonnad olid palavuse eest köögilaua alla varjunud, meie Minniga sirakil voodi all ja lollnokad vahtisid vaarikapõõsastes.

Muti võttis suure peotäie kanakrõbinaid, ning tibutas nokad nokkima.

Ja kujutage ette!!!!

Koos nokkadega tuli nokkima jasmiini alt ka rebaserein.

Aga ta ei nokkinud kruupe, vaid nokkis Muti nina alt ära ühe pruuni vana kanaproua.

Sa pühade kassijumalate pealik!!!!!

Seda sireeni, mis tuli Muti kõrist, vot seda saaks kasutada vabalt igatsuguste jamade teada andmiseks kogu meie maale.

Ma olen täiesti kindel, et see huilgamine kostis ka sinna setude maale, kus Muti üks lastest end on sisse seadnud koos poisinaaskliga.

Igatahes - Kelly läks aknast, hea, et mitte koos aknaga, Postonikonn oleks äärepealt koos verandaga metsa reinuvaderile järgi põrutanud.

Kätte nad aga kanavarast kahjuks ei saanud.

Aga küll nad saavad!

Sest sellest päevast saati elavad lollnokad kahekordse võrkaia sees, ning õues lahtiselt laperdamist ei toimu. Postonikonn ja Kellukakonn magavad kordamööda üks silm ärkvel ja kõrv kikkis metsa poole.

Välktormlemised lepavõssa toimuvad igal pooltunnil praktiliselt.

Lollnokad on saanud koerakonnadelt sellise kiirreageerimis väljaõppe, et nagu harakalarakaas kõvemini võsas kätsatab, on nokad varjendis ja koerakonnad teevad haarangut vaenlasele kahelt poolt aeda.

Täitsa huvitav oleks teada, kas neil Muti sünnaks õnnestub talle kingituseks jopejupatsile krae hankida.

Talveks ju vaja valmistuda, Muti teadis rääkida juba, et sel aastal meil küttematerjal, mida ahju uhada kulla hinnaga ja tema hakkab soojatarbimist meil piirama.

Et kasvatagu me oma pulstunud ja takjanuppe täis kasukate asemel miskit tõhusamat selga.

Karmid ajad ootavad meid ees!

Mutit tundes hakkab ta meil krõbusid ka ükshaaval ette andma.

Seda enam, et tal tõld ka jälle turtsumis tuules ja Muti veeretas selle just täna hommikul oma autotarkurist venna juurde, et see tõllale ilusti sõitmist õpetaks.

Ja uued veeremisvärgid pani ka tõllale alla, meie krõbude arvelt.

Ohh jahhh! Ei ole õiglust siin sooserval sugugi. Enda eest kannavad hoolt, aga meie Mitskiniga vaadaku ise, kuidas hakkama saame.

Kuid olgu, egas ma kurda, mul kõik Kellykonna lihapeidukad ju teada. Kui väga hätta jään, küll ma siis sealt  peidukatest  endale miskit näpistan.

Nüüd aga lippan õue ja püüan aru saada, kas koerakonnad teevad metsas lihtsalt hääleharjutusi, või on rebaserein taas nokkade varjendit nuusutama tulnud. 

Meil ju kuumalainetusest saati aknad avali ja saame Mitskiniga öösel ka õues mõnuleda.

Ning kuna koerakonnad nii rebasehuvilised on, siis oleme me rohkem koduõuesed, et mitte neile jooksurajal ette jääda.

Pealegi on päris suislepapuu ladvast (mitte selle oksa, mis Muti tahaks Peremehele alla torgata)kogu möllu hea vaadata.

Nii, et kallis vännklaab, kui on aega, siis annan mõnikord teada, mis meil edasi on juhtunud.

Praeguse seisuga saab juhtuda veel vaid, et paari päeva pärast peaks end munast välja toksima mõned uued lollnokatited ja siis veel paari nädala pärast järgmised.

Muti otsustas sel aastal kanalasteaeda pidada.

Juhmakas, ma ütlen ja seda ilma selle jasmiinipõõsata - juhmakas!!

Kurrnjäuhh ja nägens nüüd!

Muidu jään koerakonnade öölaulupeost metas ilma. :)

Nohhhhhhh!

Alustan kähku kurbade uudiste rääkimisega ära, pärast lajatan miskit lõbusamat ka, muidu jääb terveks päevaks tuju kehvaks.

Jänkspoiss võttis kätte ja tegi Mutist selgelt nägija!

Küsis Muti käest õue, tegi tiiru oma pabulamaal, nuherdas meid Mitskiniga üle, aga taga ei ajanud. Siis tuierdas kõik toad läbi, ainult voodialuse jättis vahele, ronis magamiskasti, viskas pikali ja läkski minema.

Muti pani ta kenasti laualinasse, ning peale lahkumiskurrnmäusid potsatas Jänks Tobiasekonna ja Ralfi juurde.

Muti istutas talle lillekimbu ka künka peale, ning veeretas suure kivi ka sinna. Muidu hakkavad Kellykonn ja Postonikonn äkki ümbermatmist korraldama Muti selja taga.

Nad tolgused Muti mingid lilled istutasid kõik ümber. Ühe maltsa juurikat pole Muti siiamaale avastanud veel tänaseni.

Eks üllatusmoment peab ju ka sügisel olema lilleõie näol.

Kuigi - mine neid koerakonni tea - viimasel ajal on nad laisemad kui kapsaussid.

Tegelevad vaid kibuvitsa põõsa all maja valvamisega. Õues toimuvast on neil suht ükskõik. Peaasi, et maja vari väga kiiresti edasi ei liiguks, ning päike neile peale paistma ei hakkaks.

Aga samal ajal teeb kanakull meil lollnokkade aia kohal kevadõppust "kotkasiil", ja olgem ausad, see, mis see kullirajakas õhus olles sooritab, annab silmad ette igale sellele robotlinnule, kelle nimi olla Paipai tatar, või miskit sellist.

Mitskin kah ei teadnud selle tulistajalinnu nime, ma küsisin, aga Muti teab, kuid ei ütle. 

Ütles hoopis, et olen lollakas Kõldu Kaak, kes kutsub Kurja välja.

Ei kutsu ma keskit Kurja. Meil polegi külas ühtki sellenimelist looma. Ja pealegi, ma tahaks seda Kurjat ise ka näha, kes selliseid õhupiruette teeb, nagu meie kanakullirajakas.

Nohh, igatahes suutis see rajakas omale taas õhtusöögi meie lollnokkade hulgast organiseerida.

Muti õnneks oli sellel korral ohvriks kolenoka kukehakatis, kes oleks hiljem nagunii doktor Kirvest pidanud külastama.

Mis ta nüüd nii suur õnn muidugi, meil jäi tänu sellele kukepuljongist oma osa saamata ja Mutil praelõuatäis samuti.

Aga lähme nüüd lõbusamate asjade kallale!

Meie Muti tõestas meile taaskord, milline jahupea ta on, ehk siis apteegiblond, nagu ta ise ütleb enda kohta.

Mäletate, Muti muretses eelmisel suvel endale ja Peremehele hiigelkausi, kus sooja ilmaga hea lobistada.

Talveks tassis ta selle kausi kõige tagumisse kuuri, mis meil õues leida on. 

Nüüd siis, kui ilm hakkas suvesignaale saatma, otsis Muti selle kausi, mida nad isekeskis passioniks nimetavad (sain taas Minni käest tutaka, see kauss on hoopistükis bassein) välja ja pani kokku.

Kauss sai kena koha peale metsa äärde. Muti ütles, et nüüd nad on koduspaa omanikud Peremehega ja hakkavad igal õhtul seal päevaessu maha loputama.

Lubadused-lubadused!!!!!!

Pilt on küll eelmisest suvest, ja pildil pole isegi poisinaaskel, vaid poisinaaskli sõbraanije - naabriMiisu plikatirts, Mirtsu. 

Aga kauss on ikka sama, teises kohas vaid, sest Mutile ei meeldinud Lollnokkadega vaade, tema tahtis metsa ja välivetsu vaadet seekord.

See selleks!

Kauss kokku monteeritud, pani Muti vee ka sinna sisse voolama.

Ise läks Lollnokkade varjendis suurt puhastamist tegema.

Paari tunni pärast läks siis oma spaad kontrollima. Vett oli veerandijagu tulnud spaasse.

Muti nohises natuke pahaselt, et paganama kaua tuleb oodata, kuni spaakauss täis saab, aga mis teha.

Ju ta hakkab vanaks jääma, et ei mäleta, mitu tundi eelmisel suvel vett tuli soristada kraanist.

Läks ja tegi veel paar tundi kodukasulikke töid, ning otsustas siis koffeepausi pidama hakata.

Vahepeal muidugi riidles koerakonnadega, et need jälle oja ääres oma käpad on märjaks ja essuseks suutnud teha, ning neid käppi tahavad ilmtingimata Muti lesilasse kuivatama minna.

Kurrmäu, aga koffeeevee saamiseks pidi Muti taas oma kausi juurde minema, sest see voolik, mis vett kaussi tassis, oli köögikraani külge pandud, ning  Muti pidi nüüd vee saamiseks seda voolikust võtma.

Kablutas Muti kausini!

Ja avastas!

Kausi all on veeloik!

Muti muidugi arvas, et küllap on kauss talvel kuurist mõne naela leidnud ja selle omale põhja alla torganud. Igas juhuks otsustas Muti oma kausile ring peale teha, et kontrollida, ega kauss päris läbi naelatanud ennast pole.

Ja siis!!!!!!!

Oh sa Püha Kassijummal!!!

Kus alles hakkas metsa ja välivetsu suunas igat masti huilgeid lendama.

Mitskin ütles, et Mutil olla nüüd uus nimi.

Ei mingit Mutit enam, on hoopis roppsuu-röökur.

Selgus, et meie röökur-Muti oli unustanud kausi äravoolule prundi ette keerata.

Ja metsa pool kaussi oli meil tekkinud uus veekogu - madalmetsajärv.

Seal need koerakonnad end kastmas käisidki ja said Mutilt ilma asjata sugeda.

Kahjuks on see järveke tänaseks juba kokku kuivanud, enne kui konnad ja kalad sinna oleksid jõudnud kodud leida.

Me Mitškiniga jälgisime kogu veemöllu suitsulepa otsast.

See on see hiiglaslik õunapuu, mille ladvast näeb nii kaugele, et ....... 

No igatahes vääääga-väääga kaugele!

Nüüd ma seangi suuna taas sinna puulatva, sest Muti on otsustanud selle kausi kõrvale vanast kuurist, mis muidu talle varsti selga kukuks, teha lihapraadimise katusealuse. 

See on väärt mõte Muti poolt - praeliha vastu pole meie peres kellelgi midagi!

Aga selleks, et seda praeliha seal teha, tuleb Mutil see kuur oma kasutust kraamist tühjaks teha.

Teadupärast kaasneb meie majas iga tühjendamise-koristamisega korralik hullumaja, ning selle vältimiseks on targem jalust eest ära olla. 

Nii, et, kohtume peale hullumajapäevi!!!!

Kurmäuhhhh-njäuhhhh!!!

 

"Tervitusi Teile ja te perele,

jutustan, kuis sattusin ma merele......."

Hahahaaaaa, ärge mitte lootkegi!

Sattunud olen ma kõige rohkem vaid elumerele, kuid see tervitustekst on Muti selle kevade lemmar!

(On ju tore sõna, mis me Mitskiniga välja mõtlesime?)

Mutil ja Peremehel on ühe selle läikiva  ketta, mida nad tavaliselt lollnokade aeda riputavad, et kanakullil ei tekkiks soovi sõjalenduriks hakata, selline lauluke.

Ja see pidi nende meelest olema niiiiiiiii mehkalt tobe, et isegi, kui sul on maailma sitem tuju, siis seda laulukest kuuldes saab tuju heaks.

Muti präuskas muide hetkel kööginurgast, et see laul olla mingi tuubi sees kah ja kes tahab, leiab üles, ning saab samuti hambad irvi ajada.

Aga, hammaste irevile ajamisest niipalju, et Muti unustas Mitskini ööseks verandale.

Meie Mitskini!

Kujutage ette, Esileedi ja Issi tiiger verandal ööd veetmas!!!!

Lihtsalt asi selles, et Muti tõstis kevade saabudes meie pissikasti verandale, et meil rohkem oleks omaette olemist, ning tema ei peaks seda kassipissi haisu kogu aeg ninas hoidma. 

Ähhhh, pangu need punnid, mida ta öökonservi raha tegemast tulles endale kõrva topib, ninna kah.

Mahuvad küll, tal suur nina, ma ju tean. Nuhib oma ninaga kõik mu puugipoisid koheselt isegi karvadest välja.

See selleks!

Hommikul, kui Muti hakkas lollnokkadele pudrulurri valmis sättima, tegi Mitškin igatahes kõva kolinat.

Tuppa ta sai, ja tormas nagu poolemeelne oma toidukausi kallale.

Ma ei saa aru, kuidas sel Minnil alati magades kõht tühjaks läheb?

Minul tekkib krõbuisu hoopis metsas hulkudes ja värsket õhku nuusutades.

Aga...... verandast veel!

Nagu ilm soojemaks kippus hakkama, tulid kaua kevadet oodanud lilledega koos välja ka sääsed.

Ossa, kus meil oli esimesel õhtul kena kontsert!

Sääsed muudkui laulsid ja Muti plaksutas.

Järgmiseks õhtuks olid  Mutil peopesad plaksutamisest ümmargused, ning ta teatas, et aitab küll kallil kevadisel külviajal  laulupidudest.

Krabistas oma põhjatutes kappides, ning taris välja ühe naljaka kardina.

Toppis selle veranda uksele ette ja imetles pool tundi käed puusas oma tööd.

Kuni kardin sirinal ukse küljest alla kukkus.

Muti lahmis igatsugu "ilusaid" sõnu kahte lehte, aga jonni ei jätnud. 

Läks tõi rehe alt pikad puupulgad ja kruvikeeramise massina, ning pani selle kardina ukse külge tagasi.

Ja siis algas kino!!!

Mina jagasin koos Postonikonnaga kohe ära, et kui nina vastu kardina küljes olevaid klõbisevaid klotsikesi lükata, saab kardina lahti ja saab ka tuppa-õue vabalt. Klotsid kukuvad iseenesest sinu järel klõbinal kinni.

Kuid Mitškin, kes ometi niiiiiiiii tark ja elukogenud on, passis kardina juures, jalad risti, nii kaua, kuni Muti oli kohustatud talle kardinad ise avama ja Esileedi vetsu laskma.

Kellykonn jäi peale Postoni tuppa tulemist samuti nõutu näoga kardina taha passima esiti, aga tal on seda vene verd ju sees, ja need on harjunud jõuga kõigest läbi murdma, nii, et tema hakkas lihtsalt pasteedihaisu tundes ennast kardinast läbi pressima. Suur oli koerakonna üllatus, kui kardin ise avanes, aga veel suurem oli ehmatus, kui see klõpsaki kinni kukkus, kui Kellykonn tuppa sai.

Kelly marrsis lausa mitu korda edasi tagasi, et veenduda kardinaklõbina ohutuses.

Kuid edasi siis Mitškinist!

Saanud tuppa, olin ma kindel, et kohe, kui tal kõht täis pugitud, hakkab ta Mutiga sõna võtma.

Ajasin juba kihvad mõnust irevile, mõeldes, kuis Muti saab nüüd sõimata, kuid võta käpast - 

Mitskin hakkas hoopis nurru lööma Mutile.

Kuramuse pugeja sihuke, rikkus mu hommiku ära!

Umbes nagu mingi pahalane, kes ühel hommikul Muti tuju ära rikkus.

Muti käis oma susiseva keelega uuele tuttavale vanalt tuttavalt telekat toomas ja tõi üksiti majapidamisse juurde kastitäie uusi lollnokki.

Pooled normaalsed, aga pooled dinosaurused.

Dinosaurused selle pärast, et neil pole kaelas sulgi. 

Ühesõnaga - koledad, nagu Muti elulugu!

Muti mõtles esiti, et müüb need koletised kellelegi maha ja pistis tittnokad kanaaeda eraldi puuri.

Puuril on ka muidugi aed ümber ja Muti kutsub seda ehitist lasteaiaks.

Kõik oli tore!

Muti ka harjus juba jubedikega.

Kuni ühel hommikul pudrutama minnes avastas, et dinosaurused on viiekesi ühes aianurgas koos hunnikus.

Muti küsis ilusti, et kus teie koledad õed-vennad on, kas magavad veel?

Ja siis avastas!

Pooled õed-vennad olid öösel pead kaotanud!

Sõna otseses mõttes teate!

Keegi oli lihtsalt neil pead otsast ära kaksanud ja tited parematele terakarjamaadele  saatnud.

Oi-oi-oi!!!!

oleks te siis vaid kuulnud, mis Muti suust tuli!!

Peale sellist kolesõnade hunnikut ei ole meil õunapuud siiani veel õitsele puhkenud ja ega vist ei puhke ka.

Muti enda lohakus oli see tapatöö loomulikult.

Muti jättis alati õhtul lollnokkade aiavärava lahti, et Poston ja Kelly saaks kahelt poolt kanaaias piirivalvureid mängida.

Aga sel korral oli kogemata vist värava kinni lükanud, ning koerakonnad ei saanud pahalasele ligi.

Alles jäänud kolenokad igatahes kasvasid hetkega suurteks,  ning kolisid päris varjendisse ööseks.

Ja maha neid koletisi Muti ka enam müüa ei raatsi.

Hoopis poputab igatsugu hea ja paremaga.

Ja üks raske teema on meid veel kahjuks ees ootamas!

Muti tõi paar päeva tagasi meie Jänkspoisi suvekodust uuesti tuppa.

Jänkspoiss on meil igivana ja paraku hakkab tema aeg meie juures otsa saama.

Meie poleks sellest miskit aru saanud, aga Muti ütles juba kevadel, et Jänkspoiss on taadustunud.

Ei kargle krapsakalt, pilk on hall, ning maailma uudiste vastu ei tunne erilist huvi.

Nüüdseks ei taha Jänkspoiss enam süüa-juua ka. 

No natuke veel joob, aga ei kalpsa ringi, ning reageerib vaid Muti häälele ja sellele, kui Muti teda sülle võtab.

Muti ikka võtab teda sülle kogu aeg, sest Jänks muidu konutab ühes nurgas ja ei liiguta.

Mitškin käis tal külas ja teatas, et Jänks valmistub lahkuma Jänkside pilvemaailma, sinna, kuhu Tobiasekonn ja Ralf läksid, ning koostab testamenti.

Ma küsisin, et mis imeasi see testament veel on, aga sain Mitskinilt käpaga plähmaka.

Jänks nimelt pidi mõttes kirja panema, et kellele ta oma puuri ja suvekodu ja toidunõud kingib, kui minek  tuleb.

Mul hakkas selle peale kurb, ning põgenesin aianurka suure kivi otsa.

Mõtlesin, et teen kah seda testa menti, aga järgi mõeldes sain aru, et peale Muti ja oma lolluste pole mul kellelegi midagi kinkida.

Hiired söön ma ju kohe ära, ning toidukauss on liiga päevi näinud, ning miskipärast pidevalt tühjust täis.

Põrutasin selle teadmisega kiirelt lepavõssa puuke koguma - on vähemalt miskitki varanatukest karvade küljes.

Nii, et sedakorda siis sellised lood siin sooserval.

Aaaaa, jajaaaa, veel üks hull asi tuli meelde.

Meie Muti pani tuhvleid maha!

Ma pidin seda kuuldes juba abi kutsuma lippama.

No nüüd on Muti hulluks oma kokkuhoiuga läinud.

Topib sussid maasse, selle asemel, et neid poest juurde osta, kui Kellykonn on vanad jalavarjud varbavaheplätudeks ehitanud ümber.

Aga, nagu tavaliselt jäin ma lolliks!

Tuli välja, et kui Muti oma kardulaseämbriga maad tuhnis, siis kasutas ta mingit murdmise sõna ja tuhvlite asemel tulevad meil sügisel ikka kartulid maast välja

No ma ütleks, et kõige selle tohuvabohu sees on meil siin elu ikka täitsa segi läinud.

Pean praegugi minema vaatama, miks pärlilollkukk kisab nagu oleks tal  häälevedru katki läinud. 

Nii, et seniks taas kurrnjäuhh ja tsauh-plauhhh!!

Ja tervitusi teile kõigile, kes nõnda igatsesid minu tegemiste järele..........

Ega te mind unustanud ometi pole????

See olen ikka mina - Kassiplika!! 

Ma oleks ikka vahepeal ka kirjutanud oma tegemistest, aga Muti teatas, et temal pole enne miskit naljasoont avatud, kui mingi muutinimehike on mättas otsapidi.

No ma ei tea!

Mis mul Muti naljasoontest. Ega ta  ei peagi ju minu kirjutisi lugema, ega oma kolmehambalist suud irevile ajama naeratuseks.

Igatahes otsustasin täna, et aitab jamast!

Mättad ammu lume alt väljas, Muti võib seda muutinit sinna mätta alla kihutada nagu jaksab,mina kuulutan interneedumikanalid avatuks.

Sellest on ikka päris-päris palju aega möödas, kui viimati meie tegemistest kurrusin. Ega enam ei mäletagi kõike, mis vahepeal juhtunud on, aga üks on kindel - lumi on läinud ja Mutil on jälle tibuuputus.

Kõigepealt sai üks punane paksmagu omale kolm titte, need luksusid terve märtsikuu  köögis suures plekkvannis, kuni Mutil sai kõrini sellest hommikusest kella viie kaagutamisest.

Punapea ei pidanud Muti hommikuund millekski. Aina räuskas ja kraapis oma konksküüntega vannist saepuru endale kukla peale.

Muti  igatahes kihutas hullukesed peale ühte järjekordset hommikust etteastet suurde kanavarjendisse.

Kohe peale seda otsustasid hallil lollnokal munad pragunema hakata.

Ah jaaa, kuna õues oli ikka veel külm, siis istus see hall meil suures toas vana kapi sahtlis oma munudega. Ja seal nad siis pragunesidki. 

Ning kuna vann oli köögis vabanenud, tõstis Muti selle halli, koos oma Tiku ja Takuga (õnneks ainult kaks lollnokalast) vanni.

Lollisti tegi, ma ütlen!

Juba esimesel hommikul äratas meid kõva plekikolin ja koputamine.

Muti oli kindel, et naabri Miisu peremees on õues ja tahab meie Peremehele külla saada. Tormaski juba uksele, et Miisu peremehele tuul alla teha, sest kell oli vaevu kolm öösel.

Aga sai pika nina.

Hall lollnokk hoopis disainis vanni ümber ja  nõudis lastele süüa.

Nädal aega olime kohustatud kell kolm öösel ärkama valju plekipõrina saatel.

Lõpuks, kui Peremees oli lubanud hallil noka kukla peale keerata, tassis Muti selle perekonna kasvuhoonesse vatitekist ja toolist ehitatud iglusse.

Ma proovisin ka selle imeehituse koheselt ära, aga Muti oli sinna terve koorma heinu toppinud küljealuseks, ning need kõditasid hirmsasti.

Pealegi oli see hall lollnokk väga mittekassisõbralik. Vehkis oma tiibadega minu poole ja tegi samasugust häält kui murutraktor.

Pähhh, hoidku oma Tiku ja Taku omale, ma ei tahagi nendega mängida.

Noh, sain tibake rahu oma kassimaailmas, kui Mutil otsustas kolmas hull tibutada.

Sellel ei tulnud aga miskit õieti välja, sest ta oli laudas omale terve munapüramiidi kokku kuhjanud. Ja kui oli õige aeg neil munadel praguneda, siis olid kõik tühjad. Muti ei saanud enne munadele läbivaatust kah teha, sest see tuttpütt oli pesas nagu draakon. sülitas sulepuru ja peksis Mutil käed katki.

Aga, et draakon kurb poleks 

 kimas Muti ühe oma tuttava juurde ja tõi sealt hunniku lollnokalapsi.

Kahjuks see kanamamma oli nii ohmu, et andis nendele lastele ka nokaga, nagu Mutile. Nüüdseks on draakonema laudas tagasi, aga orvud kalpsavad  kasvuhoones ringi. Hall neid oma iglusse ei luba, orvukestel on teises nurgas eraldi hurtsik. Aga koos elatud saavad küll.

Huvitav,  kuhu see Muti oma tomatsikud sel aastal mõtleb sättida, kui tal kasvumajast on kanala tehtud.

No ega see tegelikult minu mure polegi!

Tal nagunii kõik aknaääred toas seda maltsa juba täis laotud.

Täna , kui vihma sadas ja tuul Muti rehade ja ämbritega pätti ja politseid  mängis, ei saanud me Mitskiniga kuidagi aknal publikut teha tänu neile maltsakastidele.

Nii palju siis lollnoklemisest.

Jänks-poiss on ka juba teist nädalat suvekodus.

Muti proovis teda algul ikka ööseks tubaseks saada, aga Jänks põgenes oma maja kõige kaugemasse nurka. Mutil on aga selle talvega kena rasvapolster tankiaku ümber kogunenud, ning ta ei hakanud Jänksile järgi pugema. Risk jänesekuuti kinni jääda oli liiga suur.

Peremees arvas küll, et Muti võib ju seal paar nädalat söömata vastu pidada. Kulutabki vana rasva ära ja saab suveks saledaks.

Kuid Muti käskis selle jutu peale minna Peremehel sinna, kuhu üks laev läks. Oot, kui ma nüüd Mitškini abiga meelde tuletan, siis Muti saatis Peremehe nahuiasse vist. Või kuhugi sinna kanti!

See on see šušiseva keele sõna, mis mul meeles ei taha seista, aga mille peale meie Kellykonn äratundmisrõõmus kõrvad laksti pealaele kokku lööb.

Kujutage ette - ma olen Kellykonna talunud juba aasta otsa.

Konnast on tänaseks asi kaugel muidugi. Kelluke on tark ja julge koeratüdruk juba. Ainult võõrastel ennast silitada ei luba. Meiega möllab küll nii, et vaibad rullis.

Ja minumasti koduloom on ta ka.

Nagu esimesed puugid olid talveunest ärganud, hakkas meil Kellyga rabamine, et kumma küljest Muti suurema saagi õhtuti saab. Seni on edetabelit koerakonn juhtinud. Eile korjas Muti tal karvadest  lausa lihaprae jagu neid tegelasi välja. Homme pean vist end kokku võtma ja vihmaga metsa minema. Ei saa ju olla, et koerakonn on puugipüüdmises osavam kui mina.

Muti ähvardas eile loomulikult meil elle võistluse kihva keerata. Lubas tõllale hääled sisse lüüa ja kõigile arsti käest tilka tuua.

Seda me veel vaatame!

Praegu igatahes pean end  taas pliidi ette Muti põlvedele pikaks venitama, et ta saaks mu kasukas inventeerida. Pean seda taluma, sest muidu ei lubata mind ju voodisse. Aga kuskil toolil ma kah öö otsa kügeleda ei kavatse.

Olgu, Muti juba kissitab mind, tõmban siis jälle otsad kokku, ja ......

Ning kui arvutit juhtun taas kohtama, siis annan endast ikka elumärki!!!

Kurnjäuhhh ja rahulikku taevast kõigile, nagu ütleb Muti ukraina sõbranje!

Meie Muti sai eile rõõmsa üllatuse osaliseks,

mis meile Mitškiniga kohe sugugi meeldida ei tahtnud.

Meil juhtus siin mõned nädalad tagasi selline jama, et Muti, va jahupea, unustas meile konserve hankima minnes oma lollnokkade varjendi ukse lahti.

No ta ikka teeb neil selle ukse lahti talvel kah, et lollnokad saaksid lund näha ja pussuhais ka välja lendaks neil ruumist.

Sel hommikul oli ka kena päikesepaiste ja Muti lõi kanala väravad valla.

Siis aga hakkas Permees poodi kippuma, ning nii see uks ununeski.

Koerakonnad nokkade maja siis ei valva, kui Mutit pole.

Nad istuvad hoopis lumevalli otsas, ning loendavad kauguses mööda kimavaid tõldu. 

Koduvalvamisest on neil siis täiesti ükskõik.

Seda hetke kasutas meie lähedal resideeruv rebaserein, ehk, nagu Muti ütleb - Rebaserajakas.

Tõttas teine tulistvalu kohe oma külmkapi sisu täiendama meie lollnokkadega.

Paraku on Mutil ju nokkadega koos need kisakõridest pärlinokad.

Ja siis veel mustlane-illegaal.

Igatahes tehti lollnokkade majas kiirelt üldmobilisatsioon (see on nüüd see uus sõna, mis paraku tuli ära õppida) ja asuti vasturünnakule. 

Õnneks loperdas pärlikukk laudast välja ja andis häiret õunapuu ladvast.

Koerakonnad kappasid koju, ning rebane sunniti taanduma.

Muti ei teadnud koju jõudes sellest trallist, mis aset leidis midagi.

Krabistas kanalasse munamasinate toodangut kokku korjama rahulikult.

Ise veel imestas, et mida see harakas kuuri taga lõugab.

Aga, kui pärlieit ka mööda kanalat edasi-tagasi närviliselt loperdas, siis Muti märkas, et pärlivanamees on kuhugi kadunud.

Läks siis rinnuni lumes sumades kuuri taha ja avastaski pärli õunapuu ladvast.

Ikka tükk aega möllas teda kinni püüdes, aga kätte ta selle poolemeelse sai, ning kanalasse tagasi transportis.

Rahu majja saadud, avastas Muti, et ka Kissimirri pole.

Ja polnudki!!

Ei õhtul, ega järgmisel hommikul!

Muti pani pisara põske, kissitas mitu päeva, aga ei miskit.

Vandus rebaseraisa maa põhja, et see tema kanala kaitsja omale kõhutäieks vedas, jagas Mirrist järgi jäänud krõbud meie vahel ära ja oli lihtsalt nukker. 

Rohkem pole ta varjendiväravat lahti unustanud.

AGA!!!!

Paar päeva tagasi, just lippude lehvitamise päeva ees, tuli Muti õhtul konserviraha tegemast ja läks oma lollnokke üle lugema ja magama kirema.

Tuli sealt ähkat-puhkat tagasi ja nõudis Peremehelt aru, et kas see Kõldu-kaak on täna õues käinud?

Mina noh!

Muidugi tegin ma päeval väikse tuulutustiiru, mis siis sellest halba on.


 Muti oli lumel jälgi märganud - kassijälgi!!!!

Jäljed tulid heinaküüni alt, kus Mirr suvel elas, läksid lauda ukseni ja tagasi.

Muti oli Mirritanud kah, aga vaikus oli vastuseks vaid.

Peremees arvas, et ju ikka mina see olin, kes seal tuuri tegi ja Muti rahunes maha.

Eile hommikul läks Muti oma kanaroka pottide-pannidega taas nokkadele hommikueinet serveerima.

Ja siis hakkas seal koristustööd tegema. 

Ning - oh imet!

Nagu ta oma saepurukotiga kohale jõudis - kimas miski must keravälk tal kahe jala vahelt läbi õue.

Muti sai nagu  infrakti, või miskit sellist.

Ja kui ta oma tankiaku uuesti põrandalt üles sai, sest ta oli ehmatusest essu sisse kukkunud, kihutas ta keravälgule järgi.

Mirr oli tagasi!!! 

Vahtis heinaküüni all, nagu tõeline pagulane.

Kõhn ja metsik.

Muti viis talle kiirelt konservihunniku kuuri ette, aga Mirru oli miski pärast nii hirmunud, et ainult urises.

Muti vandus jälle rebaseraiska, (aga sedakorda rõõmsa häälega) et see ta terve talvise kassitaltsutamise töö olla ära nullinud, ning jättis Mirruka rahulikult oma ette mugima. 

Mis mugima!

Mirr neelas konservi sisse, nagu mingis meres olev kolmnurk, kes pidi laevu neelama.

Ossa Püha Kassijummal!

Hea, et meil metsas ainult oja on, see vist laevast jagu ei saaks.

Kadunud Tobiasekonna tahtis küll kunagi ju neelata, aga Peremees jõudis tookord jaole.

Muti käis muidugist terve päeva sellise õndsa ja lollaka naeratusega ringi, nagu oleks eriliselt palju konserviraha võitnud.

Peremehele saadeti ka kohe telefooniga rõõmusõnum, et meil mustlane tagasi.

Meie Mitškiniga istusime solvunult aknalaual ja ootasime, et meie ka Mutile meelde tuleksime.

Ega ei tulnud küll!

Suure lunimise peale visati meie kausikestesse õhtul peotäis krõbusid ja kamandati mind vait, kui juurde nõudsin.

Aga ma vihastasin ja tegin Mutile selle tagasi.

Nagu ta köögiakent praotas, nii ma õue kimasin hämaras.

Las otsib!!

Ootasin ja ootasin - mitte keegi ei otsinud.

Mida paganat!

Lõpuks hakkas külm ka ja tahtsin juba väga tuppa, agaMuti oli akna kinni tõmmanud.

Käisin siis kolm tiiru ümber maja, kuni leidsin Muti vastu metsa, tagumise akna all interneediumis uudiseid jõllimas.

Aken muidugi kinni ebasõbralikult.

Viimases hädas võtsin kätte ja hüppasin vastu aknaraami.

Assa Püha Kassijummal!

Oleks te Muti silmi näinud!

Need olid prilludest suuremad - no nagu tõllarattad!

Imekärmelt suunati valgus aknast välja ja hetk hiljem kilkas Muti juba välisuksel.

Sama kiirelt olin ka mina ukse vahelt toas ja ahju ääres.

Ohhhhh!

Oma kodu on ikka oma kindlus!

Hea, et kõik hästi lõppes.

Aga nüüd, mu armas vännklaab lõpetan ma jutustamise ära, sest meil on uus jama kaelas ja ma pean minema Mutiga korda majja tegema.

Nimelt otsustas see lollakas pärlikukats täna taas lennutunde teha ja nagu Muti hommikul lollnokad päikese kätte lubas, lendas see tegelane kanala katusele.

Ja seal ta siis nüüd röögibki juba kolmandat tundi, nii, et kogu küla kajab.

Harakalarakad käivad teda seal vahepeal õpetamas, kuidas alla lennata, kuid kukehakatis on põikpea ja ei võta neid kuulda.

Muti lubas minna vaatama kauaks see poolemeelne sinna jääda kavatseb ja ma lippan ka kaasa.

Nii, et tsauhhkurnjäuhh selleks korraks!!!

Oli eile vast tore päev!

Mul sõna otseses mõttes joppas eile õhtul, nagu surnud seal!

Ärge õrnakõrvalised nüüd undama hakake, see on Muti sõnavarast laenatud ütlemine.

Ja Mutile ei meeldi, kui keegi hakkab tema sõnavara peale kassimammat mängima - kohe tõmbab piduri peale ja ei näita enam minu tegemisi. 

See tähendab, et kui me ikka pahandust teeme, oleme me Mitškini ja koertega koos nii kassi-, kui koeraraisad, mitte emme tibulinnukesed  :) !

Aga, see selleks!

Tahtsin ju hoopis rääkida,  et joppas mul makrapulgaga nimelt!

Me oleme ju Mitškiniga teadupärast lumevangis juba iidamast-aadamast saati.

No nii kaua, et ma kipun juba unustama, mis moodi roheline muru välja näeb.

Muti ohkab kah iga  päev numbriraamatut seina peal vaadates, et kevad ei tule vist enam kunagi.

Valget jama aina kühveldatakse ülevalt alla. 

Suusakeskuse rajamisest meie hoovile on Muti ka loobunud, ei jõudvat neid laskumisradu lahti hoida.

Ühel lumelabidal sai ka siiber ja ta võttis kätte, ning pragunes ära.

Muti muidugi - kangekael, nagu ta on, teatas, et tal pole kavatsustki uut osta. Enne upub hangedesse.

Aga lumelabidat pensionile veel ei lase, kraapigu aga lume sulamiseni välja. 

Eile sai aga Mutil lumest tõeliselt villand, ning ta otsustas mõned päevad konserviraha mitte teha, vaid olla kodus meiega.

See tähendab, et tal selgus ootamatult, et ta pole eelmisel aastal jõudnud nii palju puhata, kui nõutakse, ja ta peab nüüd natuke järgi puhkama.

Jesssss!

Kui mitte mõelda sellele, et seda kuuldes  otsustas see Muti laps oma poisinaaskli meie poole teele panna.

Pidi see naaskel mõne päeva pärast maanduma.

Ah olgu, vähemalt on miski vaheldus lumele.

Tuli siis Muti eile sealt konserviraha kohast õhtul koju puhkust pidama, ning meile tervelt nädala jagu terved päevad seltskonda pakkuma, tuuseldas ahjud triiki puid täis, viskas meile peoga maiusi kaussi, riidles Jänkspoisiga, kes oli oma pabulad suure toa kõikidele vaipadele laotanud (me päeval aitasime Mitskiniga tal nendega toimetada), mopsutas neid tobedaid koerakonni ja kimas siis lollnokkade varjendisse.

Selle sahmerdamise aegu jõudis Peremees kah oma tööposti otsast koju.

Sa Püha Kassijumal, kus meie koerakonnad võivad sellest saabumisest alati rõõmu tunda.

Toas oli selline tuuletõmbus sabavehkimisest, et ma kartsin juba kopsupõletiku saavat.

Kellykonna puhul on veel alati selline tunne, et see oma tagumiku nüüd ära nikastab sabaga kaheksaid joonistades.

Ok!

Peremees sai siis lõpuks läbi koerakonnade kadalipu tuppa, vahetas oma töökarvastiku koduse vastu, ning, kuna Mutil olid pannil vaid need taina sees liha tükid, mida ta ise pelmentšikuteks kutsub, siis asus ta nende kõrvale võikusid meisterdama.

Ooooooo!

Võrreldes nende pelmentšikute lõhnaga, oli Peremehe võikudel hoopis parem lõhn!

Mul läks nina kohe päris puhevile!

Ja kui Peremees jäi liialt kauaks külmkapi sisuga tutvust tegema, ei pidanud mu käpp vastu ja kuidagi iseenesest haakis üks makrapulk end mulle küüntesse.

Paganas küll!

Ma ei jõudnud nii kiiresti kihvadel käia lasta, et mitte vahele jääda!

Peremees avastas end külmkapist välja vinnates mind poole sööma aja pealt.

Assa raks!

Mul pidi makrapulk äärepealt hammaste vahelt Postonikonna nina ette pudenema selle röögatuse peale, mis Peremees kuuldavale tõi. Nimelt oli Postonikonn ka laua all lõuad laiali ootamas laualt pudenevaid hõrgutisi.

Poleks mitte uskunudki, et Peremehel selline pasun kurgus peidus on!

Igal juhul sain ma paraja ehmatuse osaliseks ja kuulsin taas, kuidas olen üks paras Kõldu Kaak.

Muti lasi mu ehmumise peale, ning Peremehe võikumeisterdamise äparduse peale laia naeru, nii, et vats värises.

Koerakonnadel ja Mitskinilgi oli lõbu laialt.

Õnneks oskan ma kehva mängu juurde teha ütlemata armast kassilõusta.

Selle ma õppisin Kellykonnalt.

Ta teeb alati sellise ülitsohmaka näo ette, kui on mõne diivani, või muu mööblitüki oma koonu järgi ümber ehitanud.

Selline nägu teeb mu pererahva härdaks alati.

Ning tark kassiplika, nagu ma olen, tegin koheselt seda õnnelik-õnnetut tsohmulõusta.

LOOMULIKULT  tohtisin ma pätsupandud makrapulgakesega lõpuni maiustada.

Oli ikka maitsev küll.

Ikkagi ise välja "varastatud" .

Isegi Mitškin ütles pärast, et sellisel palakesel on kohe magusam maitse küljes.

Täna hommikul üritasin sama võtet teha Muti kalasaiaga, aga Peremehe kotkapilk tabas asja ära ja lõikelaud hakkas mind Peremehe käe abil lauanurgalt pähe kukkumisega ähvardama, nii, et täna suud magusaks ei saanud.

Aga pole hullu, homme on uus päev!

Nii, et tervitused kõigile sellele vännklaabile ja jätkakem kõik koos lumevangis lolluste välja mõtlemisega!

Kurrnjäuhhhh!!!