Oli eile vast tore päev!
Mul sõna otseses mõttes joppas eile õhtul, nagu surnud seal!
Ärge õrnakõrvalised nüüd undama hakake, see on Muti sõnavarast laenatud ütlemine.
Ja Mutile ei meeldi, kui keegi hakkab tema sõnavara peale kassimammat mängima - kohe tõmbab piduri peale ja ei näita enam minu tegemisi.
Aga, see selleks!
Tahtsin ju hoopis rääkida, et joppas mul makrapulgaga nimelt!
Me oleme ju Mitškiniga teadupärast lumevangis juba iidamast-aadamast saati.
No nii kaua, et ma kipun juba unustama, mis moodi roheline muru välja näeb.
Muti ohkab kah iga päev numbriraamatut seina peal vaadates, et kevad ei tule vist enam kunagi.
Valget jama aina kühveldatakse ülevalt alla.
Suusakeskuse rajamisest meie hoovile on Muti ka loobunud, ei jõudvat neid laskumisradu lahti hoida.
Ühel lumelabidal sai ka siiber ja ta võttis kätte, ning pragunes ära.
Muti muidugi - kangekael, nagu ta on, teatas, et tal pole kavatsustki uut osta. Enne upub hangedesse.
Aga lumelabidat pensionile veel ei lase, kraapigu aga lume sulamiseni välja.
Eile sai aga Mutil lumest tõeliselt villand, ning ta otsustas mõned päevad konserviraha mitte teha, vaid olla kodus meiega.
See tähendab, et tal selgus ootamatult, et ta pole eelmisel aastal jõudnud nii palju puhata, kui nõutakse, ja ta peab nüüd natuke järgi puhkama.
Jesssss!
Kui mitte mõelda sellele, et seda kuuldes otsustas see Muti laps oma poisinaaskli meie poole teele panna.
Pidi see naaskel mõne päeva pärast maanduma.
Ah olgu, vähemalt on miski vaheldus lumele.
Tuli siis Muti eile sealt konserviraha kohast õhtul koju puhkust pidama, ning meile tervelt nädala jagu terved päevad seltskonda pakkuma, tuuseldas ahjud triiki puid täis, viskas meile peoga maiusi kaussi, riidles Jänkspoisiga, kes oli oma pabulad suure toa kõikidele vaipadele laotanud (me päeval aitasime Mitskiniga tal nendega toimetada), mopsutas neid tobedaid koerakonni ja kimas siis lollnokkade varjendisse.
Selle sahmerdamise aegu jõudis Peremees kah oma tööposti otsast koju.
Sa Püha Kassijumal, kus meie koerakonnad võivad sellest saabumisest alati rõõmu tunda.
Toas oli selline tuuletõmbus sabavehkimisest, et ma kartsin juba kopsupõletiku saavat.
Kellykonna puhul on veel alati selline tunne, et see oma tagumiku nüüd ära nikastab sabaga kaheksaid joonistades.
Ok!
Selline nägu teeb mu pererahva härdaks alati.
Ning tark kassiplika, nagu ma olen, tegin koheselt seda õnnelik-õnnetut tsohmulõusta.
LOOMULIKULT tohtisin ma pätsupandud makrapulgakesega lõpuni maiustada.
Oli ikka maitsev küll.
Ikkagi ise välja "varastatud" .
Isegi Mitškin ütles pärast, et sellisel palakesel on kohe magusam maitse küljes.
Täna hommikul üritasin sama võtet teha Muti kalasaiaga, aga Peremehe kotkapilk tabas asja ära ja lõikelaud hakkas mind Peremehe käe abil lauanurgalt pähe kukkumisega ähvardama, nii, et täna suud magusaks ei saanud.
Aga pole hullu, homme on uus päev!
Nii, et tervitused kõigile sellele vännklaabile ja jätkakem kõik koos lumevangis lolluste välja mõtlemisega!
Kurrnjäuhhhh!!!
Väga tore lugemine!
VastaKustutaOo, ma võin kohe paar uut trikki õpetada, lähebki teil seal muidu liiga ühetooniliseks kõigi nende konnade ja nokkade ja jänesepabulate keskel (ok, see oli nali :) ). Esimene "Auftritt": Nimelt tuleb võtta umbes tosin või kaks eri suuruses lõngakera ja mõned poolikud sokid varrastel ja peita need tõmblukuga padjapüüri sisse. Püür panna ühte voodi nurka ja jätta lukk umbes cm laiuselt lahti. Ise minna teise tuppa ja uks ka jätta praokile. Umbes poole tunni pärast minna tagasi, siis avaneb suurepärane vaade sürrealistlikule installatsioonile, kus püür on keset segisuusatatud voodit tiritud, lukk lahti kistud ja "soolikad" välja lastud. Voodi ja põrand on maitsekalt kaunistatud laialipillutud ja narmendama kakutud lõngakeradega, sokivardad siin ja seal lääbakil või püsti, kuidas juhtub. Kogu komplott näeb laias laastus välja umbes nagu see napakas taldrikumäärimise trend, et keset taldrikut ehitatakse munasuurustest toidutükikestest nö "ahvi hunnik", st kõige pisem kõige all, ja siis torgatakse sinna veel mingeid kõrsi, ja ümberringi tilgutatakse sõrmkübaratäis kastet ja raputatakse purusid ja mõnes kohas kraapsitakse need veel laiali ka, nagu vanasti räpastes maapeldikutes tehti, ja siis küstakse selle eest hingehinda.
VastaKustuta"Auftritt" numero kaksi, seda annab tegelikult varieerida: a) varastada ära nõudepesusvammide pakk ja hekseldada see põrmandule peeneks pudiks, sekka veel vana svamm ka, võimalikult märg. See sobiks kenasti kokku nende nimetet allüürilisepabulatega.
VastaKustutab) oodata, kuni Muti koristama hakkab ja prahi kokku pühib, siis minna ja heita keset seda kokkukaapsitud sodi ja end selle sees võimalikult õerutada. Pikakarvalistel artistidel tuleb see eriti "kujunduslik" välja.
c) koristamiste vaheaegadel närida kõik mopid nudiks ja kiila ning vedada need narmad taas keskpõrmandut.
d) kunagi oli selline käsitööliik nagu perforeerimine, et võeti plekist purk, lõigati küljed lahti ja servad siledaks ja keerati pahempidi, seejärel toksiti naela ja haamriga sinna mingi muster või kujund. Siis sai sellest kas seinapilt või uuesti rullikeeratuna nt lambikuppel või pliiatsite hoiupurk vmt. Praegusajal võib seda tehnikat harrastada kõikide paksemast tsellofaanist pakendite peal (või mis materjal see on) - kohvipakid, makaronipakid, riivsai, peentangud, kassikrõbinapakid, tärklis, kuivpärm, hirss ja manna, ja kui õnnestub, siis võib augustada ka õlipudeleid, vedelseebipudeleid ja limonaadipudeleid, piimapakke ja sulajuustutopse, Muti varvastest rääkimata :)
Seda kõike ja veel palju muudki teostab mu isiklik sokiassistent ja surimuri-kilakola insener ja narkokontrolör Moisha oma kasuema Nufiku hoolitseva käpa all (tema on ka pikakarvaline), ja et mutt ei röögiks tema tupsununnukese peale, kui too jälle "rivitult" laseb.
Loodetavasti saite mõne vihje või veidike inspiratsiooni XD.
Das dritte "Auftritt": Kui kõik need eelmised asjad on juba läbi proovitud, siis aeg-ajalt võib koduse õhkkonna elavdamiseks ja igavuse peletamiseks võtta ette tavaline pappkarp, soovitavalt paksemast ja jäigemast materjalist, ning seda metoodiliselt 2-sendise mündi suurusteks tükikesteks hekseldada. Eriti virgutav on seda teha kas õhtul, kui pererahvas magama jääb, käib unelaulu eest, või siis varahommikul äratuskella eest, sest sellise ragina sees küll keegi magada ei saa.
VastaKustuta