Eile teatas Muti,

et nädala pärast hakkab taas see aisakellade helistamise jama pihta! Et kõik raadiod ja muud mölakrapid hakkavad tsingelpelli üürgama.

Aru ma ei saa, kuidas see aeg nii kiiresti lipanud on?

Täitsa sama kiirelt, kui naabri Voltsraiskmidasajälleteinudoled, meile kihutab, kui naabri Miisu Perenaine ta toast, või ketist päästab. Muti ei viitsi Voltsist enam korda ülegi teha, sest Voltsil on valikkuulmine. 

Ma proovin mõnel päeval sellest Voltsist, keda Muti muide juba mitu päeva Raipekakuks kutsub votosessiooni teha, siis saate näha, mis nägu ta on.

Aga see selleks!

Meil muidu uudiseid igasuguseid, halvemaid ja paremaid!

Halb on see, et väljas läks jälle lögaseks ja tuuliseks. Ma istun taaskord nukra näoga köögiaknal, ning teen pekinokkade loendust. Muti mind eriti õue ei lase, sest ma pidavat ta tudula poriseks tegema, kui sinna end kuivatama lähen.

Huvitav on see, et Postonikonn ja Kellykonn tohivad küll seal tudulas aeleda käpad laiali lae poole.

Siis Muti ainult patsutab neid ja teatab, et selliste koerakonna ilmadega on ikka hea küll, kui soe tuba on.Ei ole korda meie majas, peale tolmukorra.

Ja tolmu meil praegu jätkub!

 Aga sellest nüüd järgemööda.

Kõiksepealt oli ikka nii, et ma istusin köögiaknal, ja kuna õue ei saanud, siis jorisesin seda pastoraalilaulu, et ikka vihma ju valab küll pilvede vinas, taevas ja maa sügisudude tinas.....

Mitskiniproua ronis ka selle jorina peale lauale, aga mitte pekinokkasid loendama, vaid mulle käpaga koputama, et olgu ma vait, või õppigu mõni uus luulerida pähe.

Et nagu peaksin kooli õppima minema või?

Ma naiivne ju arvasin, kui Muti kobedamaks jälle sai ja söögile uuesti mõtlema hakkas, et Muti on ka suvi läbi koolis käinud, ning nüüd jätkab oma hariduse teed. Suvi läbi käis ta ju aina keemias, nüüd vehib bioloogia vahet käia. No, et nagu koolitunnid ju.

Aga sain Mitškinilt selle eest ka vastu peapekki, nii, et kolises.

Mutil pidi see olema puuküürniku väljatõstmise ekseem, skeem, või miski selline. Ja Muti pidada alles mõne aasta pärast meile teada andma, kas see ekseem-skeem õnnestus.

Igatahes tundub, et miskid tulemused on näha.

Söögi maitse on tagasi, Peremees on juba oma seljasauna kätte saanud suviste hoidiste eest. Maitseelamused pidid olema seinast-seina, nagu Muti teatas.

No sel ajal Mutil ju endal maitsetest oli tunda ainult essu- ja mädamuna omad. Ise muudkui vaaritas, kuid Peremees maitsestas, ja loomulikult omale suupäraseks :).

Kisama ja kamandama on Muti ka uuesti hakanud, ainult õnneks ei saa ta eriti ringi vehkida veel, sest p...se ei jõua peale nii kiirelt järgi, kui Muti tahaks. Jalad jäävad tal kogu aeg üksteise taha kinni veel ja parem käsi ei taha kah eriti suuri viibutusi teha. 

Kuid mis eriti hull lugu - me ei saa enam Mutit Udumunaks kutsuda, sest udu asemel on Mutile karvkate ilmuma hakanud. Kulmud näevad küll välja nagu iinamaa ennemuistekomöödia peenikese häälega lauljal - sellised kriipsud, aga ikkagi on kulmud. Ning pealagi ei läigi, vaid on tume nagu lepavõsa, kui vihma sajab.

Ühesõnaga - Muti hakkab ilmet taas võtma!

Uuest aastast tahab isegi konserviraha tegema minna!

Las läheb, ongi juba kaua kodus seanahka vedanud (Muti sõnavara).

Aga nüüd siis tolmukorrast!

Nagu aru olete saanud, siis on Muti jälle pea-aegu vinks-vonks!

Ja see tähendab, et kõiksepealt tegi ta Poisikonna emale selgeks, et meie elamise sein tuleks enne talve siiski korda teha. 

Posoikonna ema ja kasuisa on sellest tööst, mida nad suvel juba teha lubasid, igasuguste põhjendustega ära viilinud.

No ja ega nad nüüd ka ei suutnud ennast kohale meile vedada.

Tuli hoopis naabri Miisu Peremees, kellel vist Mutist hale hakkas, ning toksis vär vilised lauad poole päevaga seina.

Nüüd näeb meie maja suure tee poolt vaadates välja nagu lehetäi - selline tore heleroheline.

Ning koos selle tööga tuli meile ka naabri Miisu Perenaise vend ja rikkus ära minu ja Mitškini hiirepüüdmisala.

Nimelt hakkas see vend laamendama sahvris.

Tiris kõik põranda üles, toppis hiirepoiste sissepääsuavad kinni, ning pani Mutile ja Peremehele veel pissikasti kah sinna.

Varsti pidi tulema, ning mingi spaa ka veel nurka püsti panema, et Muti saaks seeni seljast maha kraapida.

No püha Kassijummal!

'Kus meie siis jahti nüüd pidama hakkame?

Õueskäimine on ju ka talvel raskendatud, ning ega talvel peale pekinokkade õuest liha saada polegi.

Tõsi küll - eile läks mul hästi!

Sain ühe hiirepoisi lausa köögist kätte!

Oli vahva tegelane - laulis kõva häälega (vist arvas, et sattus näosaatesse), ning tegi tantsusamme ka.

Kuna Mitškin tuli ka seda musikaalset tegelast vaatama, otsustasime talle õpetada selgeks ühe vanaaegse laste laulumängu nimega "Kes aias...."

Aga mängust ei tulnud kahjuks eriti miskit välja, sest Minni tahtis, et hiir oleks kogu aeg aias, hiir ei tahtnud aga, ja lõpuks põgenes õpetaja Minni eest köögikapi alla.

Muti istus seda tralli vaadates varbaidpidi klaviatuuril arvutilaua taga ja tegi äraütlemata kõrge tooniga kriiskeid.

Rahunes alles siis, kui oli veendunud, et hiirepoiss köögikapi alt lahkumisega ei kiirusta.

Ma arvan, et see hiireke on seal kapi all siiani, sest Mitškin patruleerib kogu aeg kapi ees, ning vahepeal üritab ennast lausa põranda ja kapi vahelisse prakku ära mahutada.

Ma ütleks, et vana kass, aga kassipoja aru. Isegi mina taipan, et sellesse prakku ükski normaalkass ei mahu.

Aga noh, las möllab!

Mina tõmban ka tänaseks arvutiotsad koomale, sest Muti tahab oma iinavilmi jõllima hakata, ning, ega siis mulle enam ruumi ei jätku.

Nii, et taaskord nägens ja kurnjäuhh uue kirjatükini!!!!

 

Tere taas mu lemmikvännklaab!

Nägin poole silmaga, et vännidest kiskinid juba küsivad mu järele, ning kraapisin Muti kõhetuid kintse nii kaua, kuni ta interneediumi siise lülitas.

Või nohh, mis kõhetuid kintse!

Meie Mutil nüüdseks ju see va keemiline tilkumine selja taga juba poolteist kuud ja toidumaitse ka taastumas.

Ei jõua me Peremehega seda poe vahet nii tihedalt uhada käia, kui Muti külmkappi tühjendab.

Läkski tegelikult nii, nagu Muti ise ähvardas, kui ta 40 kilone oli, et nagu jälle toit kurgust alla normaalse mekiga läheb, nii ta söömisralliga pihta hakkab.

Ja hakkaski!

Tagumik on taas nagu tankiaku ja poisinaaskli voodi alt kohvrist väljas tuuldumas käinud teksad on taas kohvris tagasi, sest Mutile nad taas jalga ei mahu.

Aga eks ta ole selle õgimise täiega välja ka teeninud.

Tal ju läks see viimane keemiline olemine täitsa lappama. Püsti ta suurt ei seisnud ja kui oli vähe tugevam tuuleiil, oli Muti matsti käpuli. Lõpuks viis see sireenidega kirju tõld Muti hoopis kodust minema turgutusele.

No ja seal siis otsustati, et aitab naljast, lõpetavad selle tilkumise natuke enne ära, sest muidu pole kellelegi tilgutada enam, ning lähenevad Muti puuküürnikule hoopistükis noa ja kirvega.

Ja kujutate ette, nii nad tegidki.

Muti olla tõmmatud lauale sirakile, antud nuuskida miskit healõhnalist rohtu ja......

Kui Muti silmaluugid lõpuks lahti sai olla sõraline välja kougitud olnud.

Ma kujutan ette, seda Muti kisa, et asi tehti niimoodi ära, et tema ei saanud kõrvalt õpetada, ega kobiseda.

Tegelikult ütles Muti, et ta kobises vaid selle pärast, et oli olnud taas terve ööpäeva söömata ja nagu silmad oli avanud, olla lõunane toidukäru mööda kimanud.

Muti olla süüa küsinud kohe, aga see valvur-õde oli nii õel, et palus Mutil selle sooviga p...sse minna.

Muti muidugi, va kavalpea, nagu õde oli korra kuhugi hulkuma läinud, kamandas mingit muud koristaja moodi tüdrukut, et see ühe toiduportsu kõrvale nihverdaks ja paari tunni pärast Mutile öökapile sokutaks.

See oli kuulekas tüdruk olnud, ning nii sai Muti juba õhtuks jalad kõhu alt välja ja mööda haiglakoridore kooserdama.

Aga, et Muti oskab olla paras tüütus, siis saadeti ta juba järgmisel päeval koju kobisema

No ja nii ta nüüd siis juba kolmas nädal meil siin jalus tolkneb.

Teha ta suurt midagi ei tohi, sest tal jookseb suur triip ühe kaenlaaugu alt teiseni.

Algul Muti ikka üritas koduellu sekkuda, aga siis tulid tal niidid õmblusest lahti ja Muti vajus irvakile.

Nüüd ta siis proovib neid auke kinni kasvatada.

Arsti käest sai muidugi rohkem õiendada, kui mina tema käest kokku olen saanud elu jooksul.

Paras, ma ütlen!!!!!!!

Aga muidu on meil tore elu, mis sest et kohutavalt porine ja vihmane.

Ühel hommikul oli meil muide üllatuskülaline hoovil.

Naabri Miisu Perenaine hakkas tööposti otsa oma tõllaga sõudma vara-vara pimedas ja helistas Mutile äkki.

Muti mõtles, et Miisu Perenaisel juhtus miski õnnetus, aga ei. Miisu Perenaine hoopis teatas, et mööda meie sissesõiduteed kappab üks üksik hobusepoiss.

Muti, vana kauboi, ajas käppelt suled selga, ning kimas õuele seda imet vaatama.

Mina takkajärgi, ja Postonikonn, ning Kelly ka.

Ja te kujutage ette. Muti tõlla kõrval sõi rohtu täiesti elus hobune!!!!

Hirnatas ka veel Mutile, umbes, et tere, mina tulin külla.

Muti hirnatas vastu, tõi verandalt mägiveiste leivakoti ja kõndis koos hobusepoisi, ning leivaga rehe alla.

Hobusepoiss oli täiega üllatunud, et Muti ei hakanud kilkama suurest hirmust, vaid hoopis silitas teda, söötis maiusega ja pani köie päitsete külge.

Ukse pani Muti ka muidugi kinni, et hobusepoiss uuesti kuhugi kappama ei pääseks.

Tükk aega seda hobust uurinud, tuvastas Muti ka ta päritolu ja telehvoneeris hobuse omanikule, et kas viimane ei taaks oma hulkurit kell seitse hommikul kuidagi kodukoplisse toimetada.

Tahtis küll!

Tulidki eritõllaga, millega hulgustest hobuseid veetakse, kappajale järgi.

No ja siis selguski, et hobune oli täiega ämbrisse astunud.

Kodust ära joostes oli ta ilmselt vaadanud kõige metsaäärsema talu kuhu peitu minna, aga ei teinud taustauuringut.

Meie Muti on nimelt lapsest saati hobustega koos kasvanud, ning Muti juurde tulek tähendas hulgusele vihma käest räästa alla sattumist. (tarkur Minni vanasõna).

See tähendas seda, et Muti lihtsalt teab mida jooksvate hobusepoistega teha tuleb.

Koerakonnad olid muidugi õnnetud, et hobune minema viidi.

Need lollpead lootsid, et saavad väheke välejalgsema tegelase koplisse, kui need sarvilised on.

Vot selline seiklus meil siis vahepeal oli, kui Muti oli veel lõikamata, aga juba natuke ilma keemiliste lisanditega.

Aga nüüd ma selleks korraks teen kiirlõpetamise, sest Muti läheb lükkab lollnoka varjendi ukse kinni ja kimab naabri Miisu Perenaise juurde pläkutama.

Ta ju poolteist kuud ei jaksanud sinna ka kõndida, ning nüüd teeb kõik tagasi, nii nagu söömisegagi.

Aga, et meil hakkab elu normaliseeruma, siis loodan, et tuleb lõbusaid jamasid rohkem ja saan teile teada anda. 

Seiniks taas nägens ja kurnjäuhhhhhhh!!!

 

No tere vännklaab üle pika aja!

Kasutan juhust, et Muti on interneediumi avali jätnnud ja teem kiirpostituse veel ööhakul.

Võib ju juhtuda, et mõni teist on ka öökulliks saamas nagu meie Muti, ja siis saab essana meie hullariuudiseid lugeda.

 Kindlasti tahate ju teada, et kuidas meil siis nüüd läheb.

Oh,jahhhhh!

Raskesti läheb, väääääääääga raskesti!!!

Nagu te teate, sai meie Muti endale kevadel puuküürniku, ja tegeleb tjuba terve suve selle korterist eemaldamisega. Arstitädi jutu järgi pidi üü rnik end küll natsa koomale olema tõmmanud, aga.. mine sa tea.

Iga tahes on Mutil käes miski juuksekasvatusprogramm praegu ja ta loodab oma helkiva munu asemel saada pikki musti patse.

No unistada ju võib. Ei tea, kuhu ta nende patsidega patseerima läheks, oma mägiveiste aeda või`

Neil endal ilusad patsid, ei nemad Mutit sinna taha lehvima.

Olgu, igastahes selle patsikasvatusega keerati Muti eluke pea peale-

Mutil hakkas hoopis mingi puravik suhu kasvama, mis mattis Muti maitsemeele ja õgarlusevõime kuhugi maha. Seen seeneks, ongi hea, Nuti ei pea metsast seeni koju kraapama, kõnnib kogu aeg ringi sirmikumaitse kihva vahel, on ju.

Aga see kuramuse sirmikumaitse lõpetas Mutil hoopis söömise ära. 

Muti ei saanud vaat et paar nädalat mitte miskit endale alla kühveldada.

Sa Püha Kassjummal, ma pole tigedamat looma näinid kui Muti.

Meie õnneks oli ta selle dieediga nii nõrgaks muutunud, et ei jaksanud meild taga ajada, ega kolkida.

Igatahes on tänaseks Muti tankiakust saanud jalgratta raam. Teksatorud, mis enne olid vist 46, on nüüd kindlalt 36. Ise nägin, kui Mutil vanad teksad lupsti üle puusa maha kukkusid ja ta pea aegu tussunäitust meile tegi.

 Ka Peremees on jube mures, sest Muti upub oma riidekuhilasse lihtsalt ära, need on niiiiii suured.

Kuid, mis veel hull on, on see, et Mutil sai unematiga ka leping läbi.

Läheb õhtul uttu, paarti tunni pärast ärkab nagu ufonaut ja siis hakkab öösel askeldama. Permees kutsub seda askeldamist nõiaköögiks muide.

Sest Mutil on nälg ja igav ja õues on igatsugu silouputus ka.

Ja Muti lihtsalt puhtsportlikust huvist teeb selle silo kõik purkidesse talvel õgimiseks. Et siis tal hea patsiotsaga moosipurgi puhtaks limpsida.

Kes kurjam tal selle purgimere küll tühjaks  sööb?

Peremees on muidugi natsa pehmo kah, silitas mul pead selle küsimuse peale ja ütles, et las Muti möllab, see on teraapia tal - et elab end välja ja segada ri tohtivat. las vaaritab parem.

Mina oma aruga paneks küll selle asjale keelu peale, kuid mina pole Peremees ju.

Nii on meil siis nüüd rehe all terve seina riiul täis silopurke.

Ja neid tuleb veel, ma tean!

Aga!!!!!

Mutil ju pole maitset!

Ja kõik peab Peremees hoopis maitsestama!

Kuid!!!!

Peremehe toidumaitse Muti omaga ilmselgelt ühte ei lange.

Te kujutage siis nüüd ette, kui see Muti saab oma söömisõigused tagasi ja hakkab silo proovima prae kõrvale.

OIOIOIIIIIIäNäen ja tunnen juba ette, mis talvel meie hullarkodus toimuma hakkab.

Üks kahest mudugi - Muti, kas kiidab Peremehe maitse heaks (ebatõenäoline), või lendavad kõik need purgid madallennul Peremehe suunas nagu droonid.

Nõnda, et praegu siis seis selline - Muti näeb välja nagu   punnis silmadega kiilakas luuavars ja magab  ühe-kahe tunni kaupa,  Ülejäänud aja passib pliidi ees, või hakib silo. 

Aga ülejjäänud kodakondsed muidugi tunnevad end ikka mõnusalt, v.a.koerakonnad, need on kah  targemaks arenenud, ning eriti Kellykonn saab aru, et Mutil on miskit teist moodi. Passivad aina Muti kähedal ja Kelly käib Mutit selja tagant käpaga katsumas kogu aeg.

Mutil kints kriibuline tänu sellele.

Lendurkull tegi ka avastusretke meile õuele ning harvendas lollnokki natsa. 

Seekord on kahjuks õppinud piloot - võttis ainult pehme lihaga noori.

Muti oli nii kuri, et unustas oma head-vead ära ja öritas järgi lennata - aga.....

A jaaa, meil on nüüd majal uued aknad ja ja uus uks. Peremees pidi trepi ka tegema veel, et siis saame Mit,skiniga hommikupäikest seal nautida.

Ja noorema plika mees tuleb paneb mingid lauad seina, siis on rtalvel tuba soe.

'Asi areneb, ma ütleks.Aga nüüd on lühikokkuvõte tehtud, lõbusat midagi sündidnud pole ja ma lasen Muti taas oma siloretseptuuri kallale.

Teie olge tublid, ja ma proovin teid koheselt kurssi viia patsipikkusega, kui need peaks end muti muna peal ilmutama. Senis kurnjäuhhhhh ja edasi ........

Kuna  Muti on meil öökullistunud näljast, ning meeltesegaduses juba kell kuus hommikul moosimöginat keetes arvuti lahti unustab, siis kasutan juhust, et teil päev paremaks muuta!

Ega meil siin miskit lillepidu muidugi pole.

Loomade ahistamine  kulgeb ikka täie hooga.

 Söögiga on väga-väga pahasti viimasel ajal näiteks!

Muti ise mugida ei saa, tal hakati karvu pähe kasvatama ja see rohi, mis peaks nüüd Mutile maailmama ilusa karvamütsi talveks tegema,  teeb Muti suu seest nii katki, et ta ei saa isegi üle 6 sõna kobiseda.  No ja söök - Mutil metalli ja mädamuna maitse ainult veel eksisteerivad :). 

Aga, kuna ta on üks igavesti õel inimeseloom, siis ta otsustas, et kuna tema ei saa oma rasvu kasvatada hetkel, siis pole ka meil seda vaja. Ning meie saamegi nüüd krõbusid vaid hommikul, ning heal juhul ka õhtul, kui Mitškin on otsustanud nooruspõlve meelde tuletada ja mööda Muti säärekonti üles ronida.

Muti ütles, et Minni olla titena kogu aeg tal kintsu küljes niimoodi rippunud ja süüa nõudnud. Kuniks Muti ja Peremees ära Kambodiamaale olid kolinud, ning Muti noorem plika Minnil selle ronimiskombe oli välja juurinud.

Nüüd siis Mitškin võttis vanad tavad uuesti kasutusele  - no kaua võib!

Mee oleme keskelt peenikesed nagu kõhutuuled, ehk siis peenemad peerud juba.

Valisin kohe näiteks Mitskinist ühe eriliselt kurva pildi!

Sest nüüd käib isegi tema suure hädaga põlluserval hiiri püüdmas.

Ja teate, mis on selle kõige juures see kõikse ülekohtusem!

Kuramuse lollnokad!!!

Need on nagu rootsi lauas iga päev - nokaotsad igatsugu pudi täis ja rasvased tagumikud lohisevad mööda maad järgi nagu Muti kurgikäru, kui Muti kasvumajast köögi poole kimab.

Asi selles, et Muti muudkui isutab ju ikka millegi maitsva järgi.

Ja siis ta vanast harjumusest keedab endale süüa.

Õnneks on nüüd juba ära tabanud, et kilo pelmeenide asemel ajab asja ära ka viis pelmeeni.

Kuid - ega tal need viis tükki kah alla ju ei lähe, heal juhul pigistab kolm sisse. Ülejäänud aga viskab lollnokkade molli.

Mutil kohe pllidil suur silmapesukauss nokkade lobi jaoks, no ja ma ei valeta - õhtuks on see ikka head-paremat täis.

Eile vihastasin  kohe Muti peale. Sööb oma kolm pelmentsikut ära, ja kaks järele jäävat supsti jälle nokkadele.

Pagan, meil on poolsadatuhat nokka, need ei saa selllest  ju midagi. Aga meie Minniga oleks maiustanud mõnuga.

Ma ronisin pliidi peale pelmentsikule järgi lausa.

Kätte sain - oh sa Püha Kassijummal, kui hea oli, aga siis tuli Muti ja avastas mu.

Assa kus sain, nagu oleksin tuppa s....nud kogemata - et umbes nagu keegi Mutile kaasa ei tunne, tema süüa ei saa, aga minul käib keel mõnust kõrva taha. Oi-Oi-Oiiiiiii!

No olgu, mis ma ikka kurdan, Muti ise ütleb ka, et põrgu eeskoda hakkab varsti läbi saama, mõni trepiaste olla veel ronida. Tea, kas siis läheb päris põrgu või?

Jummal, mis see hullMuti siis veel võib tegema hakata!

Praegu näiteks on tal veel tekkinud uus Peremehe piinamise meetod.

Keedab Muti igatsugu silosid kokku, sest aiamaal on tekkinud juurikate ja vrukdide uputus.

Kuna ise tal on mädamuna suus, siis sunnib Permeest maitsma kõike. Peremees kööpab küll oma haige puusaga suurde tuppa peitu, aga Muti topib isegi öösel talle moosilusika läbi une hammaste vahele.

Tegelikult tundub Permehele see dieedituur meeldivat, sest ta ju valmistub agaralt oma teist  puusaluud vahetama. Arvas veel, et laseb paradiisiõuna oksa külge monteerida, et siis Mutile kena kevadel roosade õitega lille kinkida.

LOLLAKAD - ma ütleks. Viskavad oma tobedaid nalju, sel ajal kui meie hädas oleme.

olgu-olgu, pea-asi, et nad üksteist taldrikutega ei loobi!

Kuigi jahh, Mutil tuleb ka selliseid väljaelamisi ette. Kanapraad alles kihutas verandanurka koos panniga sellise hooga, nagu oleks kana veel elus seal peal. 

Õnneks, paistab peale selliseid tempe  mõne aja pärast taas päike Muti näol ja oinapealuu koristab oma kokku keeratud essu  ise ära. 

Me algul olime üsna ehmunud sellise asja üle Minniga, Peremees ka, aga siis Peremees torkis miskit teadmiku ja ütles meile, et kui Muti ei saa auru välja lasta võib tal kaane hoopis hullemini pealt maha lüüa. Ma mitu ööd otsisin Mutil kaant peast (kaaned on ju kõige ülemisel kohal), aga Minni ütles, et olen taas loll Kõldu Kaak, kes lihtsalt sellistest kõveratest juttudest aru ei saa.

Olgu-olgu, küll ma arenen.

No nii, mis meil siis veel muud uudist on?

Poisinaaskel viidi ka eelmisel nädalal minema.

Ma olin selle naaskliga juba täitsa harjunud, vahtis teine meil kohe kaks kuud ja aitas toimetada,

Muti parimad killud omastas ka eriti ruttu, ning kui ema talle nüüd järgi tuli, siis see pööritas vaid silmi - laps olla ära rikutud suuvärgiga.

Mutil oli selle üle hea meel, kolm viimast hammast särasid irvitades nagu kalliskivid kohe suus.

Nii, aga nüüd on aeg sealmaal, et Peremees hakkab tööle tahtma ja Muti valmistub lollnokkade varjendi poole traavima, pean kaasa liduma viimasesse, äkki nokad  ei pane mõnd singiviilu tähele ja saan omale.

Teie, mu kallis vännklaab tegutsega ikka oma rida edasi, keetke moose ja silo, ning nautige veel saadaolevat suve. 

Näeme taas, kui ma näljast nõrkenud pole!

Kurnjäuhhhhhhhh ja nägens!!

Vännklaabi ülitungival nõudmisel ajas Muti oma essuaugule hargid alla, ning

lülitas minu jaoks korraks tööle oma interneediumimassina.

Ehk, siis - et kuidas meil läheb!!!!

No läheb!!!

Suvi on läinud nii, et oleme Mutile toeks nagu üks suur ja sõbralik mõnusate ainete tarbijate pere.

Ikka doosist doosi.

Algul oli see päris tore tegevus, sest Muti tuli koju, pikutas paar tundi ja hakkas täie rauaga vägesid juhatama.

No näiteks käskis Poisinaaskli kasuisal terve majaseina lahti kakkuda.

Et sealt tihased-pekinokad kõik sooja hoidmise materjali endale pesavoodriks vedanud, ning Mutil pidid talvel juba juuksed (need udud, mis tal kunagi kupli peal olid :) ) padja külge külmuma.

Selle töö käigus tekkis Mutil idee, et peab meile uued väljavahtimise kohad kah laskma teha.

Kutsus portsu onkleid kohale, kes nüüd meile aknaid siis teevad. 

Ühesõnaga - Mutil lõi doos nii latva, et kukkus laiama.

Aga......

Ega pidu ju ei või kaua kesta!

Hakati Mutile nüüd uusi juukseid monteerima seal ornitoloogia, või onkotoloogia, või mis iganes kohas ja.....

Mutile see kokteil ei lähe mitte üks raas, mis nad kokku segasid.

Muti läks puhta puruks. Voodist lahti enam ei lase, tuigub ja kõigub nagu meie ühe jalaga  kana (sellest hiljem). Ning mis kõikse hullem - Muti ei saa õgida!!!!!!!!!!

Te kujutage ette - meie Muti, kellel suu kogu aeg miskit söödavat jahvatas, ei saa juba nädal aega isegi ühte võikut endale sisse pigistatud.

Ossa Püha Kassijummal!!

Te ei kujuta seda ettegi, kui tige Muti on!!!

Kõht koriseb nagu tühikäigul viljakombain, kes teri ei leia, et punkrit täita. (Muti enda võrdlus olukorrale). Mina ei tea kombainidest miskit, aga Mitškin on neid nooruses näinud korra ja kirjeldas mulle, millised massinad need on.

No ma arvan, et arvestades Minni kirjeldatut masinat ja sellist söömistempot, nagu meie Mutil on, ei ole tast küll kombainile väärilist nimekaimu. Pigem kannatab selliseks mängukastirehaks olemist rohkem. 

Peremees on muidugi lootusrikas ja arvab, et Muti on nii kangekaelne küll, et teeb selle juuksemonteerimise kah lõpuni, ning siis terve talve muud ei tee, kui kuukab pekki ja kardulat.

Elame - näeme!

Muidu on meil kõik nagu tavaliselt. 

Ühe jalaga kana on meil selle pärast, et naabri Voldemar üritas meie toas munemas harjunud kana last ümber kujundada.

Muti sai õnneks jaole, ning kanalaps päästeti.

Vollile määrati küll määramata ajaks meie õuele lähenemiskeeld, aga ta ikka vahete-vahel proovib piiririkkumisi korda saata.

Vot selle piiririkkumise valvamise koha pealt peab Mutile au andma.

Lollnokad lollnokkadeks, neid meil juba lugematul hulgal mu meelest, aga Volts suges sel päeval minu karvkatet kah väheke ja seda Muti ei kannata.

Omad loomad peavad olema sõbralikud!

Ja nüüd ongi, et kui Volts koplimulgust kaugemale tuleb, siis Muti lendab rehaga õue, hoolimata kõhukorinast, või pahaollatamisest.

Koplimulk!

Kui kõik kenasti läheb, siis peaks meil kevadel lisaks lollnokkade lastele ka lehmalapsi olema oodata.

Käis meil siin miski asjamees ja rõõmustas Mona-Liisat ja Lolitat. 

Vot seda lehmalaste ilmumist ma ootan küll põnevusega, sest praegune Mona "titt" Pätakas küll enam lapse mõõtu välja ei anna.

Ja selleks ajaks on Mutil ka juba "pikad mustad patsid" pähe kasvanud, ning meil elu jälle vinks-vonks - vohhhhh!

Aga nüüd lõpetan selleks korraks ära, sest Muti tahab oma Iina-poja laule kuulata ja proovida söömist selle taktis.

Nii, et nägens, kurnjäuhhhhhh ja tervitused kõigile taas!!!

 

Nonii-noniii, armas vännklaab!

Loodan, et olete kõik Jaanipäevase kõrge rohu seest puukide ja muude elukate otsimisega edukalt hakkama saanud, ning šašlikujärgne pohmelus (see on Muti sõnavarast laenatud) edukalt ära põetud.

Meie Muti lõi ka end koos naabri-Miisu Perenaisega lille, sidus puhtama köögirätiku risti oma udumuna otsa, ning lohistas end lõkke äärde.

Koju tuldi alles peale südaööd - kuramuse hulgused!

Me olime terve õhtu konservitud selle pärast - no polnud kedagi, kes oleks külmkapi ukse lahti saanud. Naabri-Miisu igatahes solvus nii tõsiselt oma Perenaise peale, et kolis kohe kaheks päevaks kodust minema. Perenaine huilgas vaat, et kõvemini  kui meie Muti, metsa ääres Miisutada, aga Miisu oli kangekaelne.

Ma teadsin küll, kus ta end peidab, aga pugema kah ei hakanud, olin ju ka solvunud.

Igatahes - mingil hetkel Miisu muidugi heldis ja tuli koju korraks sööma. Oleks te seda tema Perenaise nägu näinud - see lausa peeretas suurest rõõmust(jälle Muti sõnavara laen).

Päris Jaanipäev läks meil kah toredasti, hoolimata sellest, et Peremees oli põlvepõletikuga "Meeste varjupaigas" (see on meil õuepealne katusealune, kes veel kursis pole) külili, ning Muti, kes oli just enne Jaane saanud oma tasuta šnapsi kolmandat korda, oli väheke palju "rase".

Sellepärast siis kogunesimegi koos naabriperega meile liha kärsatama. 

Eriti koerakonnad!

Need võtsid kolmekesi juba poolest lõunast lihapanni juurde järjekorda. Aga Muti oli kaval, pani esiti lauale vaid vruktid ja morsivee.

Ühesõnaga - pidustused olid sooserva kombe kohaselt tasemel. Muti ja Miisu Perenaine lollitasid  ümber meie lõkke, ning tegid Muti iina-parukatega paraadi. Kellykonn oli lõpuks lausa hüsteerias, sest ei teinud enam vahet, kus on Muti ja kus  Miisu Perenaine.

 Naabri-Miisu Peremees ja meie sarviliste tüdrukute Peremees läksid veel öösel külaplatsile ka jalga keerutama, sest meie Mutist ja Miisu Perenaisest polnud erilisi tantsulõvisid. Nad tahtsid veel Muti aiakäruga meie Peremehe ka kaasa tirida, aga sellele tõmbas Muti kriipsu peale ja Peremees kärutati vaid tuppa diivanile.

Järgmisel päeval oli meie Mutil igatahes sellest hiigelkogusest sisse aetud lihast selline pohmeelius, et ......., tegi endale vaid mannaputru, ning ägises tugitoolis. 

Paras!!!!! 

Keegi ei sundinud arutult õgima!

No ja peale neid pidutsemisi läks meil lahti tibutsemine.

Saage tuttavaks!

Tema nimi on Laps!

Ja ta on kuu aega vana.

Tal on muidugi pärisema ka. Õde(vend) oli ka, aga kahjuks pätsas keegi pahalane õe(venna) kohe päev peale munast väljumist ära.

Ja et sellist asja rohkem ei juhtuks tõi Muti Lapse koos emmega tuppa ööbima. Ja nii kuu aega järjest.

Nüüd, peale Jaani otsustasid veel kolm lollnokka, et nende tited hakkavad ka end munadest välja toksima.

Õnneks oli Muti nii tark, et üle kolme muna kellelegi tibutamiseks ei andnud. Nii on meil siis hetkel üks mamma kahe lapseline, ning kaks mammat ühelapselised. (ja loomulikult ööbivad verandal pappkastides) ja peale selle siis veel Laps koos emaga.

No ja nende uute tegelaste ilmumisega hakkas kinu pihta.

Muti kolis Lapse koos ema-Lologa kanavarjendisse.

Aga...... Laps ja Lolo olid ju harjunud, et nemad on majakanad.

Nüüd on siis seis selline, et nagu Muti lollnokkade varjendi ukse lahti saab hommikul, nii tormavad Laps ja Lolo toa poole. Meie Mitskiniga hoiame targu nende teelt kõrvale, sest ma olen juba mitu korda neilt kere peale saanud.

Koerakonnad ikka proovisid neid algul takistada, aga nemadki põgenevad nüüd kahte lehte laiali, kui see kanatandem toa poole kihutab.

Muti on muidugi tarkur - köögivaibad on ammu maast kadunud ja magamistoa uks kinni.

Suure toa ust kinni panna pole võimalik, sest siis kaagutab mamma-Lolo end lolliks.

Ta nimelt avastas mingil ajal, et tema hakkab uuesti munele, ning munamiseks Lapse kõrvalt on kõige sobivam koht Muti käsitöökorv.

Ja nii ongi!

Käsitööga on Mutil ilmselgelt nüüd asjad ühel pool.

Kuigi jah, hetkel on ainus käsitöö, mida Muti hästi valdab on meile ja koerakonnadele kõrvakiilude jagamine sigaduste eest.

Põhirõhk sigaduste tegemisel on muidugi Volliraiskmidasajällekorraldad

ehk siis lihtsalt Volli kanda.

Viimane tore asi, millega Volts hakkama sai oli suplus Muti basseinis.

Mutil läks eelmine, hiigelbassein auklikuks ja ta tellis endale iinapoja maalt uue. Aga sellise tillukese, kuhu ei pea ronima redeliga.

Pumbati täis bassein, vesi sai ka sisse, ning koerakonnadele tehti (või vähemalt prooviti teha) selgeks, et see on inimeste ligunemisvann, mitte nende.

Kellykonn ja Postonikonn isegi vist said aru, aga....

Voldemar, kes saab ka tegelikult kõigest aru, kuid proovib kogu aeg risti vastupidist teha, ei pidanud seda selgeks tegemist miskiks.

Ja, et mitte järjepidevalt vastu peapekki kiilakaid Mutilt saada, nautis ta suvemõnusid kuni eilseni salaja.

Eile läks aga tal pahasti väheke.

Muti astus ootamatult toast välja just siis, kui Volli harjutusi sabale vees tegi.

Ossa püha Kassijummal!

Esiti pani Muti üürgama nagu õhutõrjuja.

Volts muidugi kalpsas bassust välja ja jooksis kohe Muti juurde. Seletas miskit Mutile oma koerakonna keeles ja lidus tulistvalu vette tagasi, et Mutile uusi trikke näidata.

Asi oli nii naljakas, et Muti unustas üürgamise sootuks, ning hakkas naerma.

Nii, et nüüd tundub on kõigil vaba voli veeprotseduure teha, mitte ainult inimeseloomadel.

Oh, jahh, Muti käskis mul nüüd jalad essuaugule alla ajada, ning ruttu õuetoimetused enne kuumalainetamist korda ajada.

Olen siis tubli, ning kuulan sõna.

Kurnjäihhh ja nägens taas mõnikord!!!!!

Teen ühe kiirpostituse ära, sest muidu läheb aeg edasi ja uued "julmad" Mutinaljad tulevad peale.

Meie Muti hakkas üleeilsest karva ajama!

No niiviisi, nagu Postonikonn ja Kellykonn.

Et nagu oma rehaga karvade kallal käis, nii peotäis oli olemas.

Kauaks tal neid peotäisi ei jätku muidugi, sest ta ju meil originaalis udujuuks. 

Nii, et seda toredat värki, nagu Postonikonna kammides, et kogu metsaäär on villa täis, ning tihased ja muud lollnokad kaklevad pesamaterjali pärast, ei hakka olema.

Ega praegu pole tegelikult vajagi pesasoojustusmaterjali, sest väljas nii palav, et koerakonnadki on ainult toas jahedas.

Lollnokad läksid kah kuumaga lolliks. Muti kahekümnest nokast tahavad nüüd kümme saada tibuemadeks. Muti pani kahele munud alla, ülejäänudele teatas, et võtku järjekorda.

Ja kujutaga ette - need  lollid võtsidki.

Kummagi pesakasti ees on järts sõna otseses mõttes. Nagu pesal istuv tibumamma läheb jalga sirutama, nii on järgmine lösakil munade peal.

Muti käib vähemalt 100 korda päevas kanavarjendis liiklust reguleerimas ja entusiastlike mammahakatisi pesast välja kupatamas.

No, aga Mutist siis ....

Ega meie Muti pole miski tavaline Muti!

Kuna oli ette teada, et Mutil karvad kaotsi võivad hakata minema siis......

Et halva asja juurde head ka miskit oleks, tellis Muti omale oma iinapoja maalt hunniku kunstjuukseid.

Ja loomulikult mitte tavalisi harjaseid, vaid ikka eriti vingeid. Esimene tuli juba ära - sihuke poole p....ni ulatuvate salkude kuhi. 

Sa jeerum ja Püha Kassijummal ühes koos!!!!!!

Ma ei julgenud isegi süüa küsida pool päeva selle peletise käest, kes Muti asemel autost välja ronis.

(Ta ju toppis selle tuustaka autos endale kupli otsa).

Peremees ehmatas oma kulunud puusa suisa sirgeks ja teatas, et Muti näeb välja nagu purjus briti poissmees.

Ma tormasin selle peale tulistvalu Mitškinilt selgitust saama, aga Minni teatas palavusest oimetult, et oma viie aastaga peaksin juba ise miskit olema kõrvade vahele kogunud, ning temal pole hetkel kõnetundi.

Tegelikult arvan, et ta oli lihtsalt Muti uuest immitsist, või mis asi see oligi, lihtsalt kõnevõime kaotanud.

Kellykonn oli ainus vapper, kes arvas, et juuksetuust on Muti alla neelanud, ja tormas turi turris, ning kihvad välkumas Mutit selle irmsa asja alt päästma.

Muti naeris nagu hobune, ainult et veel kõvemate hirnatustega.

Siis muidugi tundsid koerakonnad ikka Muti ära, aga Kelly vahib tagatoas rippuvat "briti poissmeest" siiani altkulmu.

Aga noh - täna tuli Mutile uus pakikutsung. Muti loodab, et saab seekord punapea. 

Siis on õhtul taas etendust oodata!

Peremees soovitas Mutil ühe tuusti tellida rohelise, kuid Muti sai kurjaks, ning ütles, et ega ta mingi Murueide tütar polevat.

Minu meelest oli Peremehel ju täitsa hea mõte. Iga päev võiks erinevat värvi tuust olla. 

Mõelge ise, igal hommikul uus Muti.

Vahva ju!

Mitskin aga teatas, et olen tobu. Juuksevärv ei pidavat Muti iseloomu grammigi muutma. Hoolimata sellest, jääb Muti ikka "loomavihkajast toidukoonerdajaks" .

Nii, aga nüüd torman taas Mutiga rehe alla, et seal Peremehe tööriistamajandusest kord üle teha. Peremees jättis selle unarusse, kui puusa asemel õunapuuoks istutati, ning, et Mutil hetkel aega laialt, ning õue peal liikuda ei saavat (ajuraasuke pidada keema minema igihalja kupli all), otsustas Muti seal rehetoas puhastuskampaania läbi viia.

Õnneks saabub ülehomsest taas nädalane koristusrahu. Muti läheb nimelt jälle päälinna, et kokteili saada ja hiljem ....teate isegi, eelmisel korral juba rääkisin sellest, et Muti on meil pärast kokteili natsa umpa-umpa.

Vohhh, sai päris pikk jutt, aga eks näeme jälle, kui nalja on saanud!

Seniks kõigile kurrnjäuhhhhhhhh!!!

 

Lugupeetud vännklaab!

Muti tungival soovitusel teen teile kiirelt-käppelt kerge postituse.

Kõigepealt toreuudised:

Naabri-Miisul ja meie Postonikonnal on nüüd uus sõber - krahv Waldemar, ehk Volli, või siis Volts-raisk-mida-sa-jälle-teinud-oled.

Volli on nimelt meie küla uus koerakonn!

Hiljem, kui aega saan ja võimalust on saab pildi ka.

Kuigi Naabri-Miisu Perenaine võib selle pildi ise kah kommentaarida siia juurde, ei mina keela :).

Volli on selline kikkkõrv, kes mõnikord näeb välja nagu saksalammas, mõnikord nagu külalurjus.

Saksalammas näeb ta välja siis kui on essukeeramisest väsinud ja magab oma kodus :)

Aga essu keerab Volts terve meie loomapere eest kolmekordselt. Isegi, kui need sarvilised, kes Mutil taas murutraktorit koplis mängivad, kaasa arvata.

Muti lollnokki õpetab Volli näiteks kiirelt puu otsa evakueeruma.

Basseinist purskkaevu uppumisohust päästab ka pidevalt jne jne.

Ainus, kes Volliga kuidagi sinasõbraks saada ei soovi, on Kellykonn.

See on niiiiiiiiii kade, et näitab kogu aeg oma hambaid Vollile. Nimelt on Kellykonn täiesti kindel, et Volli võtab tema koha ära Muti südames.

No täis-tola!

Muti ju meil nagu sajajalgne  - paikäsi ja pepulakse jagub kõigile. Viimaseid isegi topeltkoguses.

Nii, teine uudis on need sarvilised.

Neid on nüüd neli ja kõik on kenasti tüdrukud, nagu meil kombeks.

Muidu toredad tüdrukud, aga hirmus arad.

Mutil läheb nende dressidesse panekuga pikalt aega ma arvan.

Aga, noh .......

Sel suvel on Mutil aega laialt käes, las dressitab neid, kui tahab.

Kaks on ta suutnud juba enda sabas sörkima õpetada, küll ülejäänud kaks, kes tibake veel tited, ka seda tegema hakkavad.

Nii, nüüd siis see kehvem uudis, seoses Muti laialt käes oleva ajaga.

Üksikasjadesse ma esialgu laskuma ei hakka, eks aja jooksul saab Muti ise ka targemaks, ning oskab lahti seletada, mis ja kuidas me sooserval edasi toimetama hakkame.

Muti on taas meil kodune proua.

Konserviraha tegemise kohas on hingekirjas küll, aga millal raha tegema uuesti hakkab, ei tea mitte keegi.

Mitte, et Muti seal nüüd oleks mõne suurema sigadusega hakkama saanud - ei-eiiiii.

Mutil tuli miski nõme haigus kallale, mis nõuab, et Muti vehiks paar korda kuus päälinna vahet uhada, seal endale miskit sisse tilgutada lasta, siis kodus nädalakese "rase" olla (magab ja krooksub ja iiveldab vaheldumisi), Siis silmad selgeks saada, meist korra üle teha ja uuesti otsast peale - päälinn, rase jne jne.

Ja sedasi kohe pikka aega. Nii, et tal lihtsalt pole aega ega jõudu konserviraha meisterdada.

Nii, et meil jääb üle ainult oodata, millal tal see jama lõppeb ja ta uuesti pärisMutiks hakkab, ning meid näljasurma ohust päästab :)

Sellepärast siis nüüd see kõikse kurvem teadaandmine - kui ma tükk aega endast pole märku andnud, siis ärge pablage - Muti lihtsalt ei võimalda mulle kirjutamist.

Muidu on mul muidugi kõik endiselt tore.

Puuke korjan ka ikka agaralt.

Muti tilgutas mulle kah miskit puugivastast kahe kõrva taha, aga ..... ega see siis ometi ühele tublile ja töökale kassile ei mõju.

Naersin selle peale koos puugipupsakatega ja tõin õhtuks neid koju terve peotäie, nagu tavaliselt.

Aga sellest mõnel järgmisel korral.

Nüüd olge mõnusad ja minge kõik õue suve nautima, nagu mina teen!!

Nägens ja kohtume siis kui kohtume!!

 

Meil Muti jälle kodune "looder" 

Tegelikult looderdab küll mitte omal soovil, vaid konserviraha tegemise kohas külje maha panemise tagajärjel.See esimesel pildil olev tuba on Muti üks robotiruumidest. Tal on neid neli tükki, mille vahet ta lippab saba seljas ja kabjad kaardus, aga ma kõikide pilte üles panna ei raatsi-viitsi. Need on kõik ühesugused. No ja siis on Mutil nende robotite juures veel majad kah, Igas majas 100 sarvilist sees. 

Ja nende niinimetatud majade ja robotite vahet Muti siis leegibki terved päevad. Ikka nii, et naksti maja spetsväravast välja ja paari hüppega robotituppa.

Ma tean ju täpselt, olen seal sündinud ja mõned kuud ka ringi jalutanud oma emme sabas, enne, kui Mutil minust hale hakkas ja ta mind sabatpidi essu seest välja sikutas, ning kodukassiks kasvatas.

See selleks!

Mutil hakati nimelt seal konserviraha kohas kevadist suurpuhastust läbi viima ja tehti katusepesu.

No mitte just sellist, et pesti neid kandilisi tegelasi, kes äkksonvilmis katust pakuvad raha eest, vaid ikka sellist päris pesemist. Loomulikult tehti seda seestpoolt, sest väljast peseb ju vihm nagunii.

Muti ullikene, nagu ta mõnikord on, ei pidanud aga seda, et põrandad veest lainetavad miskiks.

Muudkui manüüverdas oma sissetallatud radu lehmakiirusel, kuni.....

Ühe robotiruumi ukse ees oli ERILISELT libe!

Muti oli pannud külje maha sellise raksuga, et enamus elukaid oli silosuutäie kurku ehmatanud.

Ma kahjuks ise seda ei näinud, aga võin vaid ette kujutada - kõrvulukustav põmakas - lehmvaikus - räige vandumine igatsugu saadaolevate ja meeldetulevate sõnadega - ähkides enda põrandalt ülesupitamine - ja arusaam, et käsi on kukkudes jäänud põranda ja Muti ahtri vahele vääääga vales asendis. See ahter, ehk siis Muti istumisatribuut on ju tal ka suur nagu tanki aku.

 Ja võite siis ette kujutada, milline see Muti käsi  välja nägi, kui sealt tankiaku ja põranda vahelt välja sai.

Esiti oli olnud nagu labidas lame, aga siis kui juba Muti kiunudes kontorisse kimas, võttis käsi Postoni mängupalli kuju.

Muti kiunus natuke aega kontoris, aga, et asi paremaks ei läinud, sõitis linna votograafi juurde.

Ähh, Mitškin ütles, et hoopis rönkenograafi juurde.

No selfit tegema nagu vist.

Seal muidugi tõmmati Muti konserviraha tegemisele vesi kahinal peale.

Käsi olla pragusid täis, nagu meie vana kasvuhoone.

Ja nii see meie Muti nüüd kodus natuke aega loodrit mängibki.

Teha ta suurt midagi ei saa, ainult kamandab meid kõiki.

No nii palju ikka tegi, et söötis Postonikonnale ja Kellykonnale väevõimuga kärnamineku vastased tabletid sisse. 

Need lollakad on endale jälle kuskilt rebaste moehaiguse hankinud, ning krõhvitsesid end korralikult juba.

Nüüd siis ootavad, millal need tabletid, mis Muti neile sisse toppis ükskord ära sulavad ja mõjuma hakkavad.

Jeerum!

Need tabletid olid sama suured, kui Muti tankiaku!

Postonikonnal oli veel eriti pirakas see rohi.

No, aga ta on sama suur kui Muti meil.

Ja ta oli(on) ka õnnetumas seisus, kui Kellykonn. Kelly krõhvitses end natuke, aga Postonikonn sai ikka külje paljaks pea-aegu juba.

Aga - ega see neil esimene kord pole, ainult, et tobud võiksid õppust võtta, et kui Rebaserein poolpaljalt ringi lippab, ei tasu teda retsima minna, jääd ise kah kasukast ilma.

Muidugi jääb ka selgusetuks, et kus kohast nad sellise Reinu üldse leidsid. Sest ainus teada olev Rein elas meil vanas väetiseküünis, ning pullakate koplisse kolides kolis sealt ka välja.

Meil oli tänu pullakatele  ju lollnokkadel ka päris muretu elu, ainult lendurkull kiusas, sest see pullakaid ei kartnud.

Praegu on küll pullakavaba periood kahjuks, sest poisid läksid möödunud esmaspäeval suure autoga minema.

Mutil oli kahju küll, aga.....

Eks me olime sellega ju kõik arvestanud. 

Pealegi polnud pullakad ju päriselt meie omad, nad ainult sõid meie koplis.

Ja nüüd tulevad hoopis samasugused šotiplikad asemele mõne aja pärast.

No elame näeme, neil pidid miskid tited kah kaasa tulema, et nagu lasteaed, või midagi sarnast.

Mind nad muidugi ei sega, mina ajan oma kassiasju ikka edasi, aga kujutan ette, kuidas koerakonnad neid tittesid kasvatama hakkavad.

Mutil oli muidugi pullakatest kahju, tal neid lehmloomi ju nagunii konserviraha koht täis.

Mutile meeldivad poisid ikka rohkem, kuigi meil on loomaperes neid olematu arv hetkel.

No Peremeest me sellesse ringi lugeda ei saa, ta nagu  kahejalgne ikka.

Kuigi paar viimast kuud on enamus aega külgasendis veetnud.

Täna tõmbas Muti muidugi Peremehele  vee peale, ning teatas, et see iseliikuv privaatvoodi läheb nüüd ka tagasi sinna, kust tuli, ning Peremehel on aeg  taas tööinimese elu elama hakata.

Mitškinile see muidugi ei meeldi mitte põrmugi.

Ta ju praktiseerib siiani Peremehe peal kõikvõimalike ravimaseerimiste võtteid ja on täiesti veendunud, et vaid tänu tema hoolikale trampimisele käppadega  Peremees üldse terveks saigi.

Muti lohutas küll Minnit, et Peremehel vaja varsti teise puusa asemele ka õunapuuoks monteerida ja siis on jälle Mitškini abi vaja, kuid .... Mitškin mossitab lohutusest hoolimata.

Mina küll proovisin ka teda positiivselt mõtlema ergutada, kuid sain vaid käpaga.

Ja selle pärast siis interneediumisse põgenesingi.

Kasutasin juhust, et  Muti on oma iinapojaga plinkimise ka koomale tõmmanud ja mul rohkem võimalusi klaviatuuri kallale pääseda.

Iinapoeg vist on läbi hammustanud, et Mutil müürid arvuti ümber ja rahakoti rauad ka kodeeritud nii, et Muti ise ka miskit kätte ei saa. Igatahes kirjutab nüüd harvem ja ei uuri eriti, kas Muti ikka sööb ja magab korrapäraselt. Räägib hoopis oma tegemistest tarka juttu Mutile. Muti kiidab iga kord takka, et veri kuud ja kõu-kõu kuud poi.

No ma ei tea!

See kõlab, nagu oleks Muti miski ilmatark. Et kuu on verine ja äike tuleb ka kohe kuu pealt.

Mitškin loomulikult oli tark ta teatas minu imestamist kuuldes, et Muti hoopis platrab võõras keeles selle iinapoisiga.

Oh sa püha Kassijummal! Võõraid keeli meil veel vaja Muti suust kuulata, niigi kaagutab meie kallal pidevalt päriskeeles.

Aga, eks tuleb see hullus meil üle elada.

Nii, et kallis vännklaab - meil elu keeb siin endiselt nagu lollnokkade pudrupott pliidil.

Kui aega saan, trükin jälle midagi, nüüd lähen keeran end Muti lebolasse magama, kuni ta oma plekkpange keelset vilmi passib.

Kurrnjäuhh ja nägens jälle!!

Kevade kuu on käes nagu niuhti!

Meil terve hoovipealne lainetab nii, et Muti mõtleb juba kummipaadi muretsemise peale. Muidu ei saa kuurist enam puid kätte, et ahju alla toppida.

Lollnokad, kelle varjendiuks ka nüüd soojade saabudes lahti oli, spetsialiseerusid ümber - nad on nüüd allveeorienteeriumisnokad. Vanaprouad muidugi pole, need istuvad turvaliselt varjendis ja söövad Mutit vaeseks (Muti arvamus). Noored jogad sumpavad aga poolest kõhust vees, ning on rõõmsad. No ühesõnaga - lollakad!

Eilsega muidugi lõppes see lõbu ära. Valget soga hakkas koos tuulega taas taevast alla puistama. Külmaks läks ka loomulikult.

Muti käis isegi õhtul veel kontrollimas, et ega mõni õues jalutanud(lennelnud) lollnokk äkki jalgupidi maa külge pole külmunud - ei olnud. 

Mina olen ka olude sunnil taas kaks päeva juba tubane tibi.

 No ei saa kuidagi uksest välja, Muti ei lase.

Mitškin isegi ei ürita, kuigi käis ka juba oma vanu konte verandal soojendamas. Kujutage ette, meie Mitškin on juba 10 aastane, nagu selgus. 

Ma mitte ei usu seda Muti juttu, Minni näeb endiselt välja nagu siis, kui mina siia "hullumajja" otsustasin saabuda.

Aga Muti ütles, et ma olla kah juba ammu Kassiplika east väljas ja varsti saavat mind ka prouatada.

Unustagu ära!!!!

Tegelegu oma asjadega!!

Ärgu hõõrugu mulle mu vanust nina alla.

Vaat, saan nii vanaks kui Muti, hakkan ka igavusest iinaimesid tegema.

Oi-oi, te ju ei teagi, millega meie Muti hakkama on saanud.

Pooled teist vännidest saavad nüüd selle südari ilmselt, kui räägin, ja teine pool naerab ennast krampidesse, nagu meil Muti ja Peremees. 

Ok, mis ma teid ikka pimeduses hoian!

Meie Muti on ühe pin-pin keeles laulva poisinaaskli muusika vänn.

Olgu!!!!

Pea-asi, et meie seda kuulama ei pea. 

Peremees vahete-vahel on autos ikka sunnitud kuulama kah, aga ta on Muti hullustega harjunud.

No nii!

Aga Muti laksas selle pinn-pinnpoisi vännklaabi lehel mingeid läikimisi teha ka.

Ja siis......

Ühel hetkel Mutil mingil oma sõnumilehel kiri.

Ikka, et have nitse tai ja mina olen see ja see ja et nii tore, et mind vännad ja pläääää-pläää-plääää!

Mutil oli sel hetkel just igavus majas ja kirjutas vastu.

Enne lappas oma elutähtsatele asjadele telliskivimüürid ette ja arvuti kaamerale isegi teibi peale.

Ja siis läks kinoks!

Nüüd on Mutil kaugel-kaugel iinamaal poeg!

Muudkui küsib, et mida ja kuidas Muti sõi, kuidas magas ja ega liiga palju tööd ei tee.

Ma sain kohe kadedaks. Mis on see tema asi, kuidas minu Muti magab ja sööb. No silmad kinni magab ja suuga sööb. Kas see tolgus siis ise ei tea või? 

Mõtlesin, et põrutan sinna  pin-pinn maale kohale, ning annan pojale käpaga, nii, et silmad ümmargused.

Aga Peremees keelas ära, ning lennuraha ka ei andnud.

Ütles, et see raha kulub nüüd Mutile ära, sest poeg hakkab varsti ka raha tahtma. Ja meie hakkame vaid riisi sööma. Ööääääkkk!

Oh-oh-oooooo!

Ei läinud paari nädalatki, kui mehike arvas, et meie Muti võiks teha mingil heategevuslehel mõnetonnise annetuse, et siis saab poeg sealt omale miskeid hääli.

Muti on meil ju aga vanakooli valetaja!

Lasi endale selle lehe saata, uuris ja lubas vaadata, mis teha annab.

Paar päeva keerutas, ning siis teatas, et tegigi andami ära. Aga kellegi teise abil ja nimetult. Ossa, kus poja sattus paanikasse. Et nüüd jäi Muti oma olematust papist ilma ja alati tuleb enne temaga rääkida kui annetust teha. Et siis tema annab õige arve numbri. Muti ja Peremees panid ikka hea naeru maha.

Mõne päeva möödudes tahtis poja jälle, et Muti teeks ikka uuesti andamit, aga Muti teatas, et nüüd tal pappi pole ja poeg peaks vist teda hoopis toetama.

Paar päeva oli vaikust poja poolt, aga siis sai poeg vist oma peremeestelt uued juhised, ning nüüd kirjutab jälle.

Eks Muti saab veel muinaslugusid talle välja mõelda.

Muti on kaval kah. Muudkui esitab pojale igatsugu nipiga küsimusi. Mõned head korrad on poja ikka täiega puusse pannud, siis on Mutil lõbu laialt.

Viimasele küsimusele otsib poja juba nädal aega netiavarustest vastust.

Peremees ütles, et las otsib, harib end vähemalt miskitki moodi, muidu jääbki mingiks tolaks.

Mul natuke kahju ka sellest pojast. Mõelge, ta peab vastuse leidmiseks igavesti palju selle originaalpoisi laule läbi kuulama. Aga katsu sa kuulata, kui muusika ei meeldi, või kui äkki isegi seda keelt ei mõika.

Ja Muti, ning Peremees itsitavad kahjuräämsalt nagu vanad koerakonnad.

Päris koerakonnad ei itsita.

Need on endale vist taaskord mingid sügelised selga hankinud, ning ootavad, millal arstionult tellitud tableti keele alla saavad. Muidu on suveks karvutud, nagu mingil aastal juhtus, enne, kui Muti jaole sai.

Ja veel on meil täna kurb päev.

Üks meie pullupoistest veeretati just auto peale. Nüüd on järel vaid kaks ja nemadki peavad üsna varsti autosõidu ette võtma.

Igavene tegu oli muidugi, et Ruudi selle auto peale üldse sai. Auto jäi täiega pori sisse kinni, ning mingi külamees käis seda välja upitamas. Aga Ruts oli nii tola, Muti läks leivakotiga ees ja poiss ronis nina pikali järgi autosse. Ma kartsin esialgu, et nüüd viiakse Muti ka vorstitehasesse, aga õnneks sai Muti ikka viimasel hetkel sealt autost maha. Ega tast vist head vorsti poleks tulnudki, igavene kõver ja kondine teine ju.

Muti kõnnib nüüd silmad pihus, kuigi teadis juba siis kui pullud koju võttis, et hiljem tuleb nad ära saata.

Nii, ja kuna meil on tuul vaikseks jäänud saan ma nüüd õuetuurile minna, ning kontrollida, mis kaks siia jäetud pullakat teevad koplis. Nii, et näeme jälle kui Muti mind arvutisse oma iinapoja kõrvale lubab. 

See juba saatis Mutile mingi iinaviisakuse tsäti jälle. Eks Muti nüüd luuletab talle kõik ilmamaad kokku. Nii, et, selleks korraks siis kurnjäuhhhhhh ja nägens jälle!

Meie majapidamise on haaranud enda kätte kadeduseuss!! 

Tegelikult on meil muid sündmusi ka, aga kadeduseussi ilmumine üleloomapargiliselt on alates täna hommikust kõikse uuem sündmus.

Nii, et kõigest järgemööda!

See, et koerakonnad arvavad, et Muti kuulub ainult neile, on täiesti tavaline.

Tegelikult arvab Kellykonn, et Muti on vaid tema oma, ning Postonikonn Muti läheduses viibida ei tohi.

Nõnda peab Muti neile igal hommikul meenutama, et tal on endiselt kaks kätt, millega saab korraga koerakonni paitada.

Ok, see selleks!

 Viimastel päevadel on pullipoisid ka hakanud arvama, et Muti on vaid nende isiklik sügamispost.

Ja, mis kõige hullem, nad ei suuda omavahel ka Mutit jagada.

Nagu Muti koplisse astub, nii tormatakse üksteist pikali lükates Mutit tervitama.

Ja mitte niisama tervitama - Mutile tehakse täielik läbiotsimine, et ega ta ometi miskit maiust ei peida saabastes, või püksitaskus.

Kui miskit pole, kamandatakse möirete saatel Muti valvel seisma, ning asutakse Mutit sügama, iseendid ka loomulikult.

Algul Muti ainult itsitas selle peale, sest ta ju harjunud, et Kelly, ning Poston talt kirpe üritavad leida. Kellykonn harjutab usinalt ka mööda Mutit õlaleronimist ka, aga tavaliselt kaugemale, kui Muti püksitagumik ei jõua.

Aga noh, eks nad ole end ka talvega paksuks õginud ju.

Aga nüüd, kui pullud täiega on Muti sügamisele pühendunud, on koerakonnadel kadeduseuss naha vahele tulnud.

Täna hommikul läks lausa sõnasõjaks Postonikonna ja Pullaka vahel.

Poston klähvis aia ääres, ning Pullakas mörises teisel pool vastu, et kummale siis Muti kuulub.

Muti lasi selle peale kuldavale sõjakisa, andis mõlemile plaksu vastu tagumikku, ning tuppa tulles teatas Peremehele, et kevad hakkab saabuma, kuna poistel on jooksuaeg kätte tulnud.

Ma põrutasin tulistvalu seda jooksuaega ja kevadetulekut vaatama kuurinurgast, aga - nagu tavaliselt - pidin pettuma.

Ei kumbagi!!!

Pullakad pikutasid heinahunnikus, sarved taeva poole ja kevad polnud ka kohal veel!

Tegin siis pettunult ühe tiiru lollnokkade varjendis, aga seal polnud kah miskit uut, kui välja arvate see, et Muti on vahepeal enda, ning Peremehe toidulauda täiendanud paaril korral  kukesupiga, ning kööginurgas lõugavad eile hommikust alates taaskord neli "raisakotkahakatist" koos oma punase mammaga. See tähendab, et lollnokkade read on hõredavõitu ja igavad.

Punasel mammal on paar muna on veel lõhkemata, ja Muti ütles, et kannatab sellega kuni täna õhtuni. Et kui miskit liikumist pole märgata, siis saavad koerakonnad mädamunadega mängida õues.

Muti laseks mul muidugi nendest lollnokahakatistest pilti ka üles panna teile vaatamiseks, aga......

Muti on loll!

Nimelt lõpetas Muti vana interneediumimassin Mutiga koostöö!

Lihtsalt pakkis enda pildi keset kõige põnevamat hiinaime (Muti filmimaailm) jõllimist kokku, ning teatas, et seitsmenda numbriga tema enam koostööd ei tee!!

Muti ulgus suurest vihast, aga ise oli süüdi, sest iga kord, kui arvuti talle teatas, et on vaja miskit uut numbrit vinntoud laadida, saatis Muti arvuti ülejala ja teatas, et leiter.

No ja nüüd siis pidi Muti endale uue massina soetama, aga ta on nõnda rumal, et paneb pildid masinasse, kuid pärast enam üles ei leia.

No vot siis!

Peremees oma massinat talle ka ei anna, et äkki Muti teeb sellega ka miskit, ning Peremees ei leia massinat ka enam üleski. Mutist võib ju kõike oodata, nagu te teate.

Aga interneediumit on Peremehel vaja.

Tal oleks muidu hüperigav!

Nimelt sai Peremees omale paar nädalat tagasi uue puusaluu.

Kuidas see täpselt toimus, ma ei tea, sest Muti viis Peremehe paariks päevaks kuskile Tartulinna ja seal olla talle uus puusaluu pandud. 

Tegelikult vist pandi talle hoopis küll midagi selle puusa luu sisse, et ta Mutile puusanõksu saaks teha, aga mis täpselt pandi, tuleb meil Minniga veel tasapisi järgi uurida.

Igatahes, nii kaua, kui seda pandi Peremehe külge, hankis Muti Peremehele suure toa nurka luksusvoodi.

Sellise rataste ja puldiga ja puha.

Peremees ei pea endale teleka vahtimiseks isegi mitte padjavirna pea alla laduma, see voodi teeb ise ennast telekavaatamis kõlbulikuks puldist.

Ja Muti ütles, et kui Peremees palju jaurab, ning taastamisharjutusi ei tee, siis ta pakib Peremehe selle voodiga lae alla kokku ja puldi peidab kah ära.

Me nüüd Mitškiniga valvame Peremeest kogu aeg, et Muti oma sadismiklubi ta kallal ei hakkaks tegema.

Peremees on küll meie valvuritöö vastu ka natuke, eriti Mitškini oma. 

Minni nimelt arvab, et tema, kui vanem ja elu näinud kass, oskab Peremehe puusakonti parandada, ning igal võimalusel ronib talle selle lõhkilõigatud-kokkuklammerdatud puusa peale.

Ja kui niisama ronitud ei saa (Peremees lükkab ta maha), siis ootab ööd, võtab teisest toanurgast hoogu ja lennutab end Peremehe puusale.

Sa jeerum!

Muti oleks ühel ööl selle pärast lausa südari saanud!

Peremees saatis keset pilkast pimedust hullu röögatusega Minnit heasse kohta! 

Minni oli kavalalt oodanud, kuni Peremees norskeid kuuldavale hakkas laskma ja ennast siis lendorava  osavusega Peremehe puusale istutanud. Muti aga arvas, et Peremees kukkus oma superluxtudulast välja.

Ma pole enne näinudki, et Muti sihuke kiirreageeria on. Ühe hooga sai voodist püsti, prilli ninale, ning oli Peremehe voodi juures.

Mitškin sai hullemini sõimata, kui mina, kui ma miski seatembuga olen hakkama saanud.

Nojah, ma saan aru küll!

Muti nimelt loodab koos poisinaaskliga, et äkisti tehti Peremehele see puusaluu mõnest kõrgema sordi õunapuust ja siis saaks sügisel äkki juba õunu kah.

Ja vaat milline kahju, kui see puusapulin Minni poolt kihva keerataks.

Peremees saatis seda kuuldes Muti väääääga pikalt ühte pimedasse kohta!

Nii, aga nüüd on aeg sealmaal, et Muti tahab oma iinaimevilmi vahtima hakata ja ma pean taaskord interneediumist taanduma.

Olge siis ikka tublid vännid mul, ning uute kohtumisteni.

Kurnnjäuhhhhh ja nägens taas!!!