Mitte kuidagi ei helenda!
Poisinaaskli toas rohelised tähekesed küll helendavad pimedas, kui päike on neile peale paistnud päeval.
Aga meie Muti mitte ei mõtlegi öösel helendada.
Me jõllime teda kõik neljakesi igal öösel, aga - t u l u t u l t !!
Neljakesi tegelikult jõllisime alguses. Peremees, mina, Mitškin ja koerakonnad.
Aga siis millegipärast arvas Mitškin, et Muti passimine kuulub ainult tema kohustuste hulka ja hakkas meid voodist välja puksima.
Alguses võttis kätte ja andis Postonikonnale lihtsalt kere peale, kui Muti hakkas naabri-Miisu Perenaise juurde keelt sügama minema, ning kutsus koerakonnad endale seltsilisteks kaasa.
Muti võtab alati Postoni ja Kelly kaasa, sest kunagi ei või teada, millised hiidrebased, või kährikukoerad võivad pimeduses Mutit luurata, ning seltsis on alati segasem (julgem) küla peale hulkuma minna.
Ning ega koerakonnadel pole ka mitte kunagi ringikolamise vastu midagi.
Alati valmis koos Mutiga minema.
Nii oli ka sel korral, kui Poston Minni käest haledalt molli sai.
Koerakonnad lõid ümber Muti õue minemise tantsu rõõmust, kui Minni äkitsi suurest toast Peremehe diivanilt maha kargas, koridori tormas, ning isegi pisematki kräunatust tegemata kargas Postonile kõigi nelja käpaga näkku.
Poston kukkus üllatusest istukile.
Isegi Mutil kukkus lõug olematu rinnani ripakile.
Et mida värki!?!
Meie igati intelligentne Mitškin kakleb äkki lambist, nagu ......
Minni sai Postonikonnale ikka mitu laksu üle tahi äsada, enne kui Muti toibus ja Minni turjakarvad oma raudhaardesse rabas.
Me Kellykonnaga olime juba äksoni alguses kööki taandunud ja teesklesime, et oleme pliidi ees prügihunnikud.
Ega muidugi sellega asi piirdunud.
Vaevalt olid Mitskini käpad diivanit puudutanud, kui ta sealt uuesti alla kalpsas, ning tuli põlevate silmade välkudes nagu ühe vilmi orangu-tangu-kong-kong esikäppi vastu kõhtu trummeldades uuele rünnakule.
Ossa Püha Kassijummal, kus Mutil läks selle peale kops üle maksa.
Nagu Mitškin trummeldades ja sisisedes koridori uuesti jõudis, nii ta rajalt maha Muti poolt võeti ja ....... ma pole eluski enne näinud, et meie Muti, kes meid küll iga võimaliku eksimuse korral kisaga kostitab ja õpetab õigesti elama, tõstab käe intelligendi vastu.
Aga tõesti - tõesti!
Minnile lajatasid vaba(lõdva) randmega sellised pepulaksud vastu pükse, et isegi lõhkise ninaga Postonikonn ei julgenud enam valust ja häbist kiunuda.
Selleks korraks siis oli Muti ülemvõim taastatud, ning koerakonnad said ikka koos temaga naabrite juurde külasse.
Kuid, egas siis Minni on meil pika vihaga vist.
Ja kuna talle sai selgeks, et koerakonnadele üle tahi tõmbamisega, võib ainult endale häda kaela tõmmata, hakkas ta oinaks.
Ja-jaaa, lugesite õieti küll!
Nüüd on meil nii, et nagu Muti, või Peremees ennast kuhugi sirakile viskavad ja meie ka julgeme Postoni ja Kellyga neile kaissu pugeda, on Mitškin platsis. Algul patseerib (Muti sõnavara) pikki pikutajaid. Ja siis hakkab ühtäkki esimest ettejuhtuvat (tavaliselt ikka Postonikonna, sest see on kõige suurem) ninaga poksima, ning nügima. Ja teeb seda täpselt nii kaua, kui kõigil on ta togimisest siiber, ning plats on puhtaks puksitud ümber pererahva. Selle ninaga puksimise kohta Muti ütleski, et Minni on nüüd oinaks hakanud ja kassist pole enam jälgegi.
No ma ei tea? Karv tal küll veel krussi pole läinud, ikka samasugune sorakas nagu mul. Ja oinasarvi kah pole.
Muti igatahes arvas täna, kui Minni oli Muti lõõskamiskoha meist puhastanud, et Mitškinil hakkab vanadusest miski sakslane külla tulema (äkki see oli Ants Aimer, või midagi taolist) ja ta on unustanud, et me oleme kõik sõbrad, ning ei kakle. See sakslane pidi niimoodi unustamise asju tegema.
Mul pole hetkel võimalik seda Minni käest uurida ka, läheks küsiks küll Mitškinilt, aga äkki ta unustab vastata.
Vot sellised lood meil siis sooserval.
Muud suurt uudist muidu polegi.
Muti tegi muide meile kööki vanadekodu ka.
Nii siis ongi meil nüüd aeg-ajalt mõni vanur kööginurgas kastis oma Kanajummala juurde minemist ootamas. Muti ei raatsi neile doktor Kirvest ka kutsuda. Ütles, et las olla vanaprouad parem oma päevakesed lõpuni soojamüüri ääres pudikauss noka ees.
Praegugi istub vanaproua Hallu kastis ja kobiseb midagi oma keeles.
Samas on noored lollnokad alustanud munude korjet kõhtude alla. Muti pole veel muidugi seisukohta suutnud võtta, kas lasta esimene neist juba tibutama, või mitte.
Aga - Mutit tundes!
Varsti on meil titekari jälle kadund Jänkspoisi vana puuriga nurgas ja "raisakotkad" koos enaga nõuavad lisaks oma söögile ka meie krõbusid.
Ega rohkem vist ei tulegi suursündmusi meelde.
Ja tegelikult ega neid sündmusi enne kevadet sündima ei hakkagi.
Me ju enamus aega toas ja õue lubatakse vaid erandkorras. S.t. kui pole väga porine, või väga külm.
Nii, et kirjutan uuesti, kui elu lõbusamaks on muutunud ja Muti helendama hakanud.
Kuigi ma sellele imele eriti ei panusta. Ta ise ka ütles, et veel kaks korda käib ufonaariumis kiirendamiskursustel ja siis saavad need kiirenduse poisid ja tüdrukud tast rahu. Muti ju ei lase neil korralikult seal kiirendada, muudkui küsib kõiki asju ja plätrab seal.
Ja selle kahe korraga, mis ta veel kiirendab ennast ta helendama küll ei löö.
Aga olgu, pea-asi, et meile krõbusid ette kannab ja Mitškinist korra üle teeb, kui see ülbitseb liialt.
Nii, nüüd tõmban otsad koomale, sest Muti tahab oma Iinavilmi edasi vahtida ja ma pean koha vabastama.
Olge tublid ja näeme mõni päev jälle!!!
Kurrnjäuhhhhhrrrnurrrr!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar