Oh sa Püha kassijummal!

Kevad, va kaabakas (Muti sõnavara), jõudis sellise hooga meie õuele, et Muti ei saanud rehagi nii ruttu rehe alt kätte. Enne jõudis aiamaa haljendama hakata.

 Mitškin kolis oma elamise sujuvalt Muti poolt koristatud verandale ja mina saan taas suuremaid tiire metsa all teha, sest vesi on taandunud.

Muti muidugist on taas kord haiguslehel.

Käis vist liiga usinasti konserviraha tegemas ja sai tuult.

No tuult on ta minu meelest saanud oma sünnihetkest saati, ega ta muidu poleks ju tibake teistmoodi kui teised Mutid.

Aga tegelikult olid Mutil konserviraha tegemise kohas pediküürimise päevad. See tähendab, et kõik Muti lemmiklehmad ja mittelemmiklehmad aeti ühte punasesse aparaati ja Muti veel sellest ajast, kui ta sõdur oli olnud, tuttav poiss tegi nendele sarvilistele kevadeks uued sõrad.

Noh, et oleks neil kena kõndida klõbinal.

Aga see, et seda tööd teeb Muti endine ajateenija, see oli Mutile endale ka olnud esimesel korral üllatuseks.

Muti, va juhmard muidugi teda ära ei tundnud tookord. Alles hiljem sai selgust, kes see tuttava olekuga pediküürija on.

Ja nüüd, kui selgus, et küürimine jälle päevakavas, smuugeldas Muti end kohe selleks ajaks tööle pediküürimise abiliseks. Et siis saab plärajuttu ajada ja pappi ka tuleb palgapäeval rohkem.

Eks siis seal plärajuttu ajades-kuulates see tuul Mutist üle käiski ja Mutil hakkas paar päeva hiljem nina tilkuma ja läks kärna.

Vähe sellest, kõrva tagant hakkas Mutil uus pea ka kasvama vist.

Igatahes oli Muti kohe sirakil ja määris ennast igatsugu haisvate medikamentiumitega. Tänaseks on vist natuke olukord paranenud, sest Muti vehkis juba rehaga mööda õue lennata, kuigi karvamüts oli tugevalt peas, sest kuklas pidi mingi asi ikka sähvima. Küllap see tuul jäi sinna kinni ja nüüd otsib väljapääsu.

Olgu, see selleks!

Muidu on meil majas vaikus ja rahu!

Mutil pole lihtsalt kellegi kallal viriseda.

Meie Mitškiniga veedame aega õues, koerakonnad külitavad ka päikeselaikudes.

Või siis Muti voodis.

Peremeest meil kodus pole kahjuks juba teist nädalat. Nii, et Pole ime, et Mutil kuklas pisted käivad. See isegi ei pruugi tuuletõmbamisest olla, vaid sellest, et Mutil on igav ja pole kellegi kallal kobiseda.

Aga Peremehel läks lihtsalt oma uue puusapaigaldusega väheke viltu.

Mitte puus ei läinud viltu, aga seal sees hakkas miski asi idanema (kevad ju!), ning Peremees hakkas puusaluu kaudu mingit pläga eraldama.

Muti siis rabas Peremehe oma tõlda, ning vedas ta haiglasse üle vaatamiseks. Kuna aga need arstionklid tahtsid Peremees pikemalt vaadelda, siis võetigi Peremees Muti käest ära. Muti on nüüd siis juba teist nädalat nagu Beaatakana ( ähhhh, ikka peata kana) ilma Peremeheta.

Peremees küll annab Mutile lootust, et varsti saab koju, aga ega Muti ei usu enne, kui oma silmaga näeb.

Ja ega meil muid uudiseid esialgu polegi.

Seda, kas Muti enda puuküürnik on välja kolinud, või mitte, seda Muti veel ei tea.

Ta käis alles paar päeva tagasi miskis torus üle poole aasta, seda puuküürniku kohalolekut, või siis pigem väljakolimist kontrollimas, aga vastust veel ei tea.

Mutil muidugist selle pärast kah närvid läbi, nagu politseikoeral, muudkui klõpsib oma telefuunis miskilt lehelt vastust otsida.

Lollakas!

Seda tean isegi mina, et puhkamise päevadel ei anna keegi Mutile vastust. Laagerdagu veel natuke omas mahlas.

Nagunii ta midagi tarka ju ei viitsi kodus teha. Isegi söögitegemise on unarusse jätnud nüüd, kui üksi on.

Nagu meie polekski seltskond.

Väiksed raisakotkad lennutas ta ka koos mamma Lologa kööginurgast lollnokkade varjendisse, et ei peaks koristama nii tihti köögis.

Raisakotkad on muidugi hästi öeldud. Kolm neid kokku on ja kaks pidid olema kukerajakad, nagu Muti ütles.

Kui viitsin, siis teen neist mõnel päeval fotograafiat ja panen ülesse ka.

Aga praegu lõpetan üldse jutuajamise ära, sest koerakonnad hakkasid õues sõna võtma, ja mul vaja kähku Muti hargivahelt end õue pressida, et näha, mida need tobud klähvivad.

Olge tublid ja nägens järgmisel korral!

Kurnjäuhhhhhhh!