Kiliseb -koliseb......

 Noh, ühesõnaga hakkab vist jälle seekordne aasta otsa saama!

Ah, et millest ma seda järeldan?

Vaadake!

Punkt: 1

Muti riputas juba nädal tagasi oma akendele need jubepägalikkudega kardinad ette, ning toppis kõik võimalikud kapipealsed täis rohe-punaseid linikuid.

Neid, mis tal muidu terve aasta kapi otsas kastis vedelevad.

Koos nende riidelappidega ilmusid kõikjale ka mingid lullerdised.

Neid on muidugist hea käpaga põrandale sähmida, kuid siis teeb Muti seakisa ja korjab need tagasi üles.

Ise ta kutsub oma lullerdisi jõuluiluks.

Haa-ha-haaa, on tal ikka ilumeel!

Ma ütleks, et väga viltu vasakule!

Kuid, ega kõik ei saagi nii arenenud olla, kui meie Mitškiniga. 

Punkt:2

Poisinaaskel ilmutas end meile taas pikemalt.

Seda ta teeb paar korda aastas. Suvel, kui on soe ja jõulude ajal, või natsa enne ka.

Seekord pidas ta vastu koguni 5 ööd ja 4 päeva, lubades varsti tagasi tulla, enne kui Muti ta emale tagastas.

Ja poisinaaskliga kaasnes see, et akna küljes rippus suur punane tutiga tuutu, mida kõik päkapiku mütsiks kutsuvad ja sealt seest otsis poisinaaskel igal hommikul endale suupärast, või  mängupärast kraami.

Mina, kui Muti lemmikkass toppisin ka ühel hommikul oma karvase käpa sinna mütsi sisse, lootes kah mingit maiust saada.

Olen ju viimased paar nädalat olnud musterkass. Isegi ükski jõulululla pole katki tehtud.

Aga võta käpast!

Mulle mitte midagi ja sellele kisamasinast mürakarule oli mingi autonikerdis.

Mütsituutu sadas ka akna küljest alla, ning pidin end pahanduse eest peitma kappi.

Õiendada sain ka, et oma uudishimuliku nina topin sinna, kus pole kassinina koht.

No midaaaaa?

Punkt: 3

Telekast, mida Muti ja Peremees andunult õhtuti põrnitsevad tuli selline film, nagu "Visa hing"

Mitte see Hing, kes koos oma vennaraasuga meil naabruses oma karvase peaga Mutit kasvatab, vaid miski vanamehenäss, kes mööda lauaaluseid ja põrandapragusi roomab end teiste nässide eest peites.

Ja kui juba see vanamees telkusse lahti lastakse, siis pole pikka pidu - aasta hakkab otsa saama!

Samal ajal umbes saime ka meie Minniga omale "Visa Hinge".

Oleks ma muidugi teadnud, et tegelane selliseks osutub, poleks ma teda sahvrist tuppa üldse tassinudki.

Ühemjäuga, asi selles, et sain taas ühe illegaali sahvririiulilt kätte.

Mõtlesin teisega natsa Mutit ergutada, ning tarisin ta hammaste vahel tuppa, kuid kadekopsust Mitškin tormas kräunudes kohale, et tema pole ammu-ammu hiiremaitset tundnud, andku ma talle kah ampsu.

Mhmmh! Ise on ju süüdi!

Kükitagu vähem toas ja käigu rohkem laudavahet, seal hiiri lademetes. Saab lausa valida, et kas pisemat, paksemat, või lausa jooksukat.

Aga...

Jõuluaeg olla heategude aeg!

Nii ma selle illegaalhiire Mitskinile loovutasingi.

Mida aga tegi hiir?

Nagu Minni oli oma uudishimuliku nina talle lähemale saanud, hammustas hiir Mitskinit ninast.

Oh sa püha Kassijummal!

Minni kiljus nagu teismeline plika, kes esimest korda paljast poissi näeb (meie Muti väljend Minni hädakisa peale).

Otse loomulikult kasutas hiir juhust, ning põgenes.

Ja põgenes Jänksi puuri põhuhunnikusse.

Assa, kus meil läks möll lahti! 

Mina kõige ees, Minni julgestuseks kannul, ning Jänks seljatagust turvamas algas hiirejaht.

Puuri lammutasime algosadeks, põhuhunniku puistasime saepuruks - kuid hiir oli läinud!

Terve öö ja järgmise päeva olime ahju kõrval valvepostil.

Kuskil peab ju see tegelane end peitma!

Välja ilmus!

Nagu ma ta kätte olin saanud tormas Minni jälle kisaga kohale, et tema oma, ja keset kassikaklust kadus hiir loomulikult oma teed.

Ma olin nii kuri Minni peale, et istusin terve päeva Muti riidekapis.

Esmalt solvumisest Minni peale, teisalt selle pärast, et poisinaaskel tuli meile.

Õhtuks ajas tühi kõht mind välja ja siis ma hiirillegaali köögi kapi alt avastasingi. Tevitasin asjast koheselt ka kadekops Mitskinit, ning nüüd me ootame juba teist ööpäeva, et millal sellel Visal vennikesel kannatus katkeb ja ta kapi alt välja tuleb.

Muti muidugi on õel ja kiuslik nagu tavaliselt!

Ta võiks selle kapi ju eest ära tõmmata, kuid Muti ütles, et ühe hiirerajaka ja kahe kobakäpast kassi (ilmselt meie) pärast tema kogu kööki ümber disainima enam ei hakka.

No ja mis meil siis üle jääb!

Istume nagu unkakullid (Peremehe sõnakild) kahel pool kappi. Kappikolakas on ka  nii lai, et kui paneme Minniga kahelt poolt käpad pikalt sinna alla. jääb hiirest  puudu  täpselt kassiküüne jagu.

Oi-oi sõbrakesed, kui te vaid teaks, kui närvesööv see luuremäng on!

Aga, ka meie oleme Mitškiniga visad, ning praeguseks on juba viies seeria käsil. Äkki õnnestub jaht lõpetada!

Hoidke meile käppa, ma pöördun nüüd tagasi valvepostile!

Kurrnjäuhhh!

 Ausalt! 

 Ma ütlen, et see pere, kuhu mina olude sunnil olen oma kassielu elama juhtunud ei ole normaalne!

Ja kohe mitte üldsegi!!!!!!

Nagu te kõik teate, käib minu Muti meile konserviraha tegemas ka öösiti.

Ja kui ta siis sealt hommikuks end koju veab on tal need asjad peas, mida ta ise ajudeks nimetab, natuke paigast ära. Tuleb, ja uimleb mööda kööki ringi, nagu oleks just-just palderjani nuusanud.

Nii ka see kord!

Aga see kord oli Postonikonn suutnud suurde tuppa hiigelpätsi poetada.

Noh, Peremees on küll puhkusel ja veedab aega meiega kodus. Aga kuna ta istub hommikuni teleka ees, või arvutis, siis ta ilmselt ei kuulnud, et koerakonnal see junnuhäda peale tuli.

Poston on muidugist nii lollakas kah, et ei taipa voodi kõrvale sitahädaserenaadi laulma minna.

Tobiasekonn, kes ka tubane  on öösiti ja kes ei saa iseseisvalt põrandalt üles, laseb küll alati megavingu lahti, kui on vaja õue pääseda.

Aga - tuli siis Muti koju, ning peale pooletunnist ringiuimerdamist hakkas koridoris äkisti ninaga õhku vedama. Ise pomises, et kust kohast see solgihais tuleb, kui meil pole kohtagi, kuhu solk võiks koguneda. Nuherdas ja nuherdas, kuni avastas megahunniku koerakakat. 

No ikka juhtub ju!

Aga siis avastas Muti suurest toast laualt ka ühe maski!

See pole ka ju miskit imelikku praegusel koroonarikkal ajal.

Ja arvake nüüd ära, mis mõte sel Mutil peas nurrus, kui ta Peremehele kiiräratuse tegi!!!

Muti nimelt arvas, et Peremees ei viitsinud koerajunne ära koristada, vaid pani maski ette, et hais ei häiriks ja jõllis telekat rahumeeli edasi.

Küll Muti hommikul tuleb oma lehmaessu seest ja kraapab ühe soojaga ka koeraessu kokku.

Assa püha kassijummal, kus Mutil endal ka vats vabises naerust, kui ära jagas, millised üllatuslikud mõtted tal unesegasena tulla võivad.

Junnud kraapas ta kokku loomulikult, ja toa akna tegi kohe päris pärani, nii, et ma sain mitu korda sisse-välja lupsida, enne kui tubaseks uuesti jäin. Muidu oleks ju ehk õue jäänud, aga viimasel ajal on õues kogu aeg koera-, mitte kassiilm.

Aga egas siis sellega mu perekonna hullused ei lõppenud!

Järgmisel ööl istus Peremees taas truult interneediumis, kui Mitškinil õnnestus toast illegaal tabada.

Oli selline imeliselt suurte kõrvade ja pruuni kasukaga isend.

Mitškin kõndis sellega koheselt peremehe juurde, et kiitust teenida.

Ega Peremees polnud kiitusega kitsi kah. Neid tubliMinnisid tuli tal suust nagu lollnokkade teri terakotist, kuhu hiired-illegaalid on augu teinud.

Vot ja keset seda kiidulaulu kuulamist otsustas Mitskin Peremehele ühe tubli kurrnjäuga vastata.

Kahjuks nagu ta suu lahti tegi pääses suurkõrvukas vabadusse ja kihutas esimesse näha olevasse urgu.

Mitskin muidugist põrutas talle mühinal järgi.

Paraku osutus uruks peremehe dressipükste üks säärtest.

Oi-oi, seda möllu, mis nüüd keset kööki algas.

Peremees tantsis üheaegselt nii valssi, sambat kui rumbat.

Ausõna ma ütlen, ta oleks selle ühe telesaate, mille nimi oli kunagi "Tantsud Tähtedega" lõdva sammuga kinni pannud. Puusanõksud olid sellised, et .... 

Ja kui kiirelt ta oma dressid veel suutis tantsukeerises jalast eemaldada.

Terve see tantsukohtunike kogu, eesotsas Naelajüriga oleks ainult ahhetanud.

Ma olin keset köögilaual valitsevat Muti tekitatud hullumaja naerust selili.

Muti nimelt otsustas taaskord meie köögimööbel ümber tõsta, et Peremehel oleks puhkuse ajal huvitav. Ta nimelt peab puhkuse ajal uuesti kõiki tasse-taldrikuid otsima hakkama kappidest.

Ja keset seda segadust siis tantsiski meie Peremees palja tagumikuga samba-rumba-valssi koos Mitškini ja hiirekesega.

Mitškin ja hiir tantsisid küll pükstega, või tegelikult Peremehe pükstes.

Segadus päädis hiirepoisi kinninabimisega lõpuks.

Aga Peremees ja mina olime veel tükk aega hingetud. 

Mina naerust, Peremees tantsutunnist.

No ei ole ju normaalne see minu perekond????

Õnneks saabus Muti hommikul koju uimerdama ja peale mõnetunnist nurrumist koos voodis, asusime koristama, et hullumajast mingitki ülevaadet saada.

Poole koristuse pealt saadeti mind muidugi jalust ära õue, sest suutsin Muti tööriistadega kasti ümber keerata põrandale.

Noh, aita siis veel seda Mutit, tänulikust pole tal ollagi. Mina keerasin kasti kummuli, et ta sealt jama saaks välja sorteerida, ning ära visata, kuid ei. tema hakkas hoopis riidlema, ning kutsus mind taas Kõldukaagiks.

Ohhhh, nüüd ootangi, millal hullumaja otsa saab!

Kurrnjäuhh ja kohtumisteni!

Teate, ma kohe pean oma jutule järjeka kribima!

Ja selle loomade kaitseonu kutsun ka kohale hiljemalt kohe!

No selle onu Heiki!

Ja seda kõike sellepärast, et Muti ei lase mind õue.

Ta lausa ignoreeib, ei ikka vist ignoreerib, mind.

Mul oli koduarest eile, nagu teate. Noh selle öise hulkurluse eest sain.

Kuid täna on ju juba hoopis uus päev, miks ma  õue siis ei tohi?

 Muti tuli varahommikul konserviraha tegemast.

Mina lippasin rõõmsalt koos Mitskiniga talle vastu, lootuses, et saame kohe suutäie head-paremat, ning siis õuele jahile.

Aga, kus kurjam!

Muti tuuseldas mööda majapidamist ringi nagu see orkaan Etu, või Otu, mis just-just kuhugi kauge Ameerikamaa randa on jõudmas.

Ma raadiost kuulsin, sest Peremees pani sel hetkel, kui Muti tuppa tuiskas uudised mängima.

See raadiouudise mees pani küll puusse. Orkaan randus hoopis meil  - sooserval. Ja nimeks on tal hoopis Muti.

Me lendasime Mitskiniga kahte lehte laiali, kui Muti maabus. Jooksu pealt suutis ta Peremehe pluusi sirgeks mingi tulise rauaga lükata, samal ajal Jänksile poolvägisi saiatüki sisse sööta.

Postonikonna pärast pesus olnud vaiba maha panna, ning veel lollnokkade pudruolluse valmis keerata.

Aga meie!!!?????

Nagu orvukesed istusime külg külje kõrval Mitškiniga külmkapi ees.

Lõpuks muidugi saime oma palukese kätte kah suure torisemise saatel.

Me olla paksud nagu pekinokad, ning pidime kisama nagu kajaka-rajakad.

Ei ole õiglust siin kodus!

Lõpuks, kui orkaan Mutti vaibuma hakkas, julgesin ukse poole kiigata, lootuses, et nüüd saab õue.

Kuid nagu piiksatasin küsivalt, nii paisus tuul taas tormiks.

"Mida sa Kõldu kaak ainult jooksed toa ja õue vahet, lupsid nagu mesilane tarusse ja tagasi.

Vali, kas oled tubane tibi, või õuehulgus!!"

Vot selline oli meie Muti täna konserviraha tegemast tulles!!

Ja selle  pärast ma nüüd ometigi lõpuks koos Mitskiniga õues olengi ja peame aru, mis kell ja kuidas me selle onu Heiki siia saame.

Kuigi, Mitškin arvas, et Muti teeb sellele onule ka tuule alla.

Pagan küll!

Kui see onu siis minema lendab, kes neid loomi, kellel üldse kodu pole, või keda kiusatakse veel rohkem kui meid, kaitseb?

Võib olla ikka katsume kuidagi selle Muti ära kannatada.

Läheb magama äkki, ning rahuneb õhtuks maha!

No me veidike veel jälgime mängu!

Kurrnjäuhh, ja hoidke meile käppa, et torm vaibuks kahjudeta!

Täna pidi olema miski eriti isane päev!

Nii, et soojad tervitused kõigile eriti isastele ja mitteisastele kasslastele!

Kuigi minu meelest hakkab tasapisi hoopis kätte jõudma aasta magusaim aeg, mitte ainult päev.

Magusaim mitte selle pärast, et jälle need pägalikud hakkavad akna taga hiilima, ning kommirämpsu tassima.

Kuigi - kommipabereid on lahe laualt kausist ära pätsata ja Muti eest vaiba alla peita. :)

Ja mitte ka selle pärast, et koledates riietes lapsed ukse taga üürgavad, endal suud šokolaadist mustad.

Ise väidavad, et neil on nimedeks Mart ja Kadri.

Valetavad!!!!

Ma ju tean, et nad on  Marion ja Mirtel.

Muti muidugist teeskleb tobu, ning teeb näo, et on muutunud seniilseks, kes oma naabrilapsi ära ei tunne.

Ha-ha-haaaaaa kurrnjäuuuu!

Hoopis sellepärast, et

nagu ilmad vähe jahedamaks hakkasid minema, nii on meil majaäär täitunud igat masti sellidega, kes  üritavad end tuppa smuugeldada.

Ja kus need smuugeldised on ennast alles maitsvaks muginud suvega!

Ossa püha kassijumal!

Igatsugu Tokkolmi Teedud võib ära unustada, kui neid sissetungivaid hõrgutisi proovid.

Vot see Tokkolmi Teet!

Ma algul mõtlesin, et meie Mutil miski salaaustaja, või nii.

Aga selgus, et see olla hoopis rasvapeletaja.

Kuidas see peletis toimib, ma kaasa nurruda ei oska, sest meil ikka teda ei kasutata.

Peremees on ainult korra nurisenud sel teemal, et peab Teedu kutsuma, muidu ei mahu enam riided selga.

No kasvatagu siis selline kasukas nagu mul, või Mitškinil.

Muide!

Alles paar päeva tagasi rabasin lausa suurest toast ühe illegaali kinni. 

Oli end ilusti ahju taha sisse seadnud.

Selline pruun, ning paksuke!

Muti ja Peremees jõllisid parajasti oma telekat, ega pannud esiti mu saavutust tähelegi.

Ainus, kes vaevus jahis kaasa lööma, oli Jänks.

Nii me siis kahekesi selle hiirepoisi nurka surusimegi, ja kuna Jänks on veekann (s.t. sööb ainult silo), siis ta loovutas kinni nabitud lihatüki lahkelt mulle.

Muide, vahepalana olgu mainitud, et ma ei saanud jupp aega aru, kuidas see meie Jänks veekann on.

Mutil on neid kannusid terve rida köögis kapil, aga Jänksi moodi pole neist ükski.

Ja kuigi Jänks joob vett mehemoodi, siis välja pole meil seda temast veel valada õnnestunud.

Vaat, kui me Mitškiniga mänguhoos mõne Peremehele mõeldud kannu oleme laualt alla suutnud veeretada, siis on kohe kleepuv loik põrandal ja Mutil kisa taevani. Aga kui Jänksi oleme mängides külili jooksnud, siis tuleb tal suust vaid kigin, mitte vesi. 

Tükk aega murdsin oma kassiaju selle küsimusega, kuni Minni lõpuks vaevus mulle asja selgitama.

Tuleb välja, et inimesed on täitsa imelikud. Neil on mitme asja kohta üks ja seesama sõna.

Ja, et mitte öelda Jänksi kohta silosöödik, ütlevad nad veekann.

Aga, miks siis mitte juba õgardämber?

Või siis illegaalid, need kes ümber maja hiilivad ja keda ma tuppa toon, on hiired. 

Aga Mutil on arvuti küljes ka  üks must jubin, mis on hiir. 

Sellel jubinal pole isegi hiirehaisu küljes - no, mis hiir ta siis on?

Võib-olla ei viitsi inimesed uusi nimesid lihtsalt välja nuputada!

Ühesõnaga - laiskvorstid!

Ok, see selleks!

Hiire mina kinni igatahes Jänkskannu abil sain, ning asusin teda lahkama urisedes.

Jänks aga läks oma esimese jahiga nii pöördesse, et kukkus keset tuba trummi mängima.

Ta oskab seda oma tagajalgadega ikka üliosavalt. Muti ütles, et meie Jänks annab oma trummisoologa isegi ühele kunagisele krapsakale Gunnarile silmad ette.

Ainus vahe olla selles, et sel Gunnaril oli trumm kah, aga meie Jänkspeab läbi ajama põrandalaudadega.

Tegelikult on ju Jänks siis maru andekas. Proovige ise tagakäppadega põrandalauast erinevaid põristusi välja võluda.

Alles siis, kui Jänks oli juba teise palaga hakkama saanud, märkasid Muti, ning Peremees, et meil on sissetungija kätte saadud.

Imekombel ei lennanudki Muti diivani seljatoele rõõmukilkeid hõiskama. Tõstis ainult oma tagumised käpad lauale.

Ma vist olen teda juba nii palju treeninud, et hakkab teine tuimaks muutuma.

Seetõttu otsustasingi eile õhtul, et jään ööseks välja, siis saan Mutile hommikul, kui ta konserviraha tegemast tuleb, mõne asisema illegaal tuua.

Öösel liigub neid priskemaid tegelasi rohkem ja sortiment on samuti mitmekesisem.

Loomulikult on oht, et sattun hoopis mõne tigediku peale, nagu rebane või miskit, aga et seda ei juhtuks, meelitasin oma ettevõtmisesse kaasa ka Mitškini.

Kaks paari silmi on ikka parem ja kindlam ju, kui üks paar.

Loomulikult, Mitškin, va reetur, kimas keset ööd, nagu Peremees oli korra ukselt kräunatanud, tuhatnelja tuppa tagasi.

Mina pidasin jahti varajaste hommikutundideni.

Ainult, et kuna olin üksi, siis turvalisuse huvides tegin seda laudas.

Selle on Muti rebasekindlaks teinud tänu lollnokkade olemasolule.

Kuigi, lollnokad on ikka lollid küll, alles hiljuti põgenes üks neist salaja oma kindluslinnast.

Ning ega siis rebane rumal pole. Kanapraad jalutab ise koju kätte - loomulikult tuleb see ära süüa.

Muti oli õnnetu küll, kui avastas, et rebane on ainult sulehunniku metsa alla laiali jätnud, aga......

Jahtisin, mis ma jahtisin, kuid öö edenedes tüdinesin ära ja keerasin end heintesse kerra.

Värskes õhus tuleb ikka nii mõnus uni, et ma isegi ei kuulnud, millal Muti koju tuli.

Tõmbasin lõõska pea õhtuni.

Siis tegi Muti juba mind otsides hiigelseakisa õuel, ning ma lihtsalt olin kohustatud seda kuulma, et mitte sattuda kõrvaarsti huviorbiiti.

Praegusel ajal tuleb arstidega olla ettevaatlik! Neil on tekkinud kole komme tikke ninna toppida.

No ega ma muidugi siis kohe koju ei tormanud selle hüüdmise peale.

Natuke ikka lasin Mutil haududa omas mahlas, ning tegin pekkinokke jälgides aega parajaks.

Pekinokad ju ka, nagu jahedamaks muutus, hakkasid taas aknaraame rammima, nii, et nokad keerdus.

Muti pidi neile teramaja välja riputama, muidu oleksime oma köögiakendest ilmselgelt ilma jäänud.

Praeguseks olen muidugi taas koduaresti määratud tänu oma eileöisele

jahiretkele.

Aga - kuna laudas on nagunii saak kesine, siis olen rõõmuga toas Muti voodis bossamas.

Seda enam, et Muti läheb taas ööseks konserviraha meisterdama ja kogu voodi on minu, ning Mitskini päralt.

Nõndaks, mu armsad kaaskasslased!

Ilusat isast õhtut ja värskeid illegaale kõigile!

Kurrnjäuhhhhh koos uute kohtumistega!

No nii!

Kassiplika Simba taas klõbistama pääsenud!

Nii vara te ju ei lootnudki meie hullumeelselt toredast kodust  uudiseid kuulda, eks?

Aga no mida sa siin pläga sees, mis taevast alla tuleb, ikka teed.

Hommikul käisin tiiru õuel, nüüd on mu kena kasukas nagu vettinud põdrasambla hunnik.

Muti tahtis mind jälle pliidi kohale pesupulkade külge riputada juba.

Et temal tulevat kohe öökonservi  vahetus, ning enne seda tahab. et toad oleksid kenasti korras, kuna poisinaaskel sättivat end siiapoole.

Mina, aga tegevat karujälgi igale poole.

Mis karujälgi?

Muti parem hakaku neid metsakoeri peletama, kes meil lammastest šaslikut ja koertest kotlette teevad.

See on ikka päris karm värk, mis need hundipoisid siin sooritavad. Muudkui igal öösel on keegi kotletiks või šaslikuks tehtud. (Muide, Minni kräunus vahele, et see söök pole mitte šaslik, vaid šašlõkk). No minul ükspuha, pea-asi, et mitte guljaš, sinna pannakse palju pipart sisse ja see ajab aevastama, ning siis teised arvavad, et on koroona ja ei mängi sinuga vaid topivad vatitikku ninna.

Alles eelmisel nädalal olla kohe 18 šaslõkki tehtud meie kodukindlusest vaid kilomeetri kaugusel.

Mida asja need hundud nii palju lihaga küll teha võivad, neil pole ei suitsuahju, ega sügavat külmakappi ju?

Juurdlesin, mis ma juurdlesin, selle metsakutsude toiduraiskamise üle, Mitškin tõmbas mulle ikka vee kõrvuni peale.

Hunte pidi nii palju olema, olla ta kuulnud, et 18 lammast olla vaid naljategu ära süüa.

Muti igatahes, neid uudiseid kuuldes, tegi koheselt ümber meie õuesolemise graafiku. Enne päikesetõusu ei liigu meie majapidamises hoovil ükski kodustest neljajalgsetest.

Koerakonnad on samuti tubased, ning asjatamas käiakse Muti, või Peremehe kullipilgu saatel.

Asjatamise all, mõtlen seda va pissil käimist ikka, sest kaugemale kasvuhoonest Muti eriti ei luba koerakonni pimedas. 

Tobiasekonn ei trügigi muidugi peale oma mudamaadluse tegemist kaugele pimedas.

Kuigi ,  päeval on ta üllatavalt traksis vanapoiss veel.

Peremees arvas Tobiasekonna vaadates, et peaks isegi minema ööpäevaks sinna ojasse ligunema, saaks ka äkki puusa liikuma. Aga Muti hakkas kisama, et tema oma kallist Cambodiamaalt toodud nööridest punutud kiikumise asjandust küll Peremehe väljatirimiseks ei  laena. Välja ronigu omal jõul, kui tahab.

Vaat, kus ikka õel Muti!

Tobiasekonn tiriti küll sellega kaldale. Aga siis muidugi polnud Mutit kodus ka, et luba küsida kiige kasutamiseks.

Tobiasekonn aga kuivas meil ära! Muti kammis, ning kasis teda kaks päeva. Kolmandal päeval küsis koerakonn juba süüa ja pissile. 

Tagasild teeb tal ikka kaheksaid ja kui istuli kukub, siis on korras - püsti peame meie teda upitama, kuid liigub, haugub ja kolab omi õueringe nagu ennegi.

Vinge vanamees ühesõnaga!

Kuid pimeduse saabumisel on mõlemad koerakonnad siiski varjul, nagu niuhti. Me isegi oleme Mitškiniga juba harjunud sellega, et pätti ja politseid mängides tuleb meil suuri karvaseid takistusi ületada. 

Tobiast ületada pole kunst.

Ta on nagunii nõnda aeglane, et saab sellest aru kui keegi ta peal trambib, alles järgmisel hommikul. Sellepärast Muti ka ütles, et Tobiasekonn ei saa õues hundiajal olla, ta ei taipa, et on pintslisse pistetud, enne, kui on juba taguotsast välja ka pressitud. (ma pidin oma kassiaju ära lausa nikastama, et sellest Muti kõnekäänust aru saada. Õnneks on mul tarkur Mitskin, kes jutu kassikeelde tõlkis ja arusaadavaks tegi).

Postonkonn on aga nii loll, et kui hundid peaks tulema, siis läheks ta ise kahvli ja noaga neile vastu - ühesõnaga HERNEAJU.

Aga kui me toas tast üle kihutame, on ta ka kohe naksti püsti ja tahab meid ise taga ajada.

Õnneks Muti ja Peremees ei luba, sest see elevandi ja koera ristand lõhuks meil kogu majapidamise siis laiali.

Mängigu Jänksiga. 

See nagunii tubane poiss kogu aeg ja muud ei tee, kui jookseb meil tüütult sabas.

Muti lammutas õuel ta suvekodu ka täitsa ära, sest see oli kokku kukkumas. Nüüd ma ei teagi, kuhu see Jänks järgmisel suvel suvitama pannakse - äkki lollnokkade juurde.

Nendel on aia asemel nüüd selline kilemaja tehtud, et tomatid läheksid kadedusest uuesti roheliseks kui näeksid.

Muti tombas lollnokkade aiale kile ümber ja peale ka, et need ullikesed saaks tuule ja vihmaga ka värsket õhku nautida.

No päris tore tegelikult.

Ma ju käin ka pidevalt seal lollnokkade varjendis hiirejahil. Nüüd saan ka koos nendega vihmavarjus õues olla.

Ja mine tea, äkki hakkab jälle ülevalt seda valget jama sadama, mis ükspäev juba tuli.

Tore ju kui on ükski murulapike, kus luurekat mängida talvel. 

Teadupärast lumes ma seda eriti harrastada ei saa. Lumi kipub mu karupükstesse kinni jääma.

Aga karupüksid olen juba päris kohevaks suutnud sel aastal kasvatada.

Vot sellised lood meil siin sooserval!

Aga nüüd - vihmasabin tundub olevat vaiksemaks jäänud!

Lähen teen ühe kiirkäigu kanamajja ja toon Mutile kilkamiseks mõne hiirepoisi.

Tsauhh-kurrnjäuhh ja nägens!!

Oh jah!

Meil on taas jama majas.

Ja mitte üks jama!

Vaid kohe järjest mitu tükki.

Esimene ja minu meelest täiesti tervitatav jama oli see, et Muti peenraääre skalpeerimise masin lendas jubinateks.

See oli üks igavesti nuhtlus masin ka, sest Muti sai selle kuskilt poest, kus see oli olnud hästi odav. Ning tänu odavusele oli ta siis ka sellise odava disainiga, et Muti pidi iga kord tooli peale ronima, et varre otsast kinni hoida, kui tahtis õue ilusaks teha. Peremees ei saanud teda üldse kasutada, sest tal on tagasillal miskit natuke viga ja ta ei saa kõrgele ronida.

Muti käis selle murutimmijaga isegi poes ära, et teada saada, kas seda päkapikuinimeste kasvule regullida (eeee, vist ikka reguleerida) ei saa. Aga müügimees  oli Mutile suure naeruga seletanud, et selle raha eest on masinat isegi liiga palju.

Igatahes undas  Muti igakord jubedusest, kui selle aparaadi rehe alt välja värsket rohtu sööma tõi.

Nüüd on aga aparaat kutu ja rohi võib rahulikult kevadel kasvama hakata.

Nii!

Teine laks oli krõbukausside pesemise masin!

Assa püha Kassijumal, mis see veel tegema hakkas enne lõppu!

Pritsis vett ustest-akendest nagu sunaami.

Hea oli, et Muti ei viitsinud õhtul vara oma koikusse kobida ja istus arvutis. Siis ta kuuliski, et pesumasin teeb sahvris hävitustööd ja kavatseb kogu meie maja vee alla matta. Kus Mutil tuli karvaseid ja sulelisi suust, kui ta selle masina karvupidi kaenlasse sai ja õue elu üle järele mõtlema tassis.

Loll masin!

Õppust ei võtnud, ning Mutil tuli rahakotiraudasid avada.

Eile saabus meile autoga uus kausipesija.

Ja kuna Peremees magas veel, siis Muti sättis selle tegelase vana masina kohale üles ka.

Ja LOOMULIKULT mitte  õieti! :)

Masin muudkui pesi ja pesi, aga vett ära valamast keeldus.

Muti tantsis torutangidega ta ümber igatsugu tantse, alustades Lamba-Aadast ja lõpetades Jeerumiga, või Jeeru-Saalemiga. Ah, mis iganes, masin vett kätte ei andnud, ainult piuksus haledalt nagu hiireke minu karvase käpa all.

Lõpuks taipas Muti minna õue vaatama, ega see voolik, mis vett peab sireli alla toimetama, miskit keerdu pole sisse võtnud. 

No voolik on selle pärast, et meil seda päris eurot ju veel ikka pole (koroona rikkus selle ära kevadel), ja vesi läheb meil sellepärast sirelipõõsale. Peame veel natuke vähem konservi peale raha raiskama, et Peremees ja Muti saaks mingi kanade lisatsooni teha musta vee jaoks. Vot seda mu kassiaju ei suuda aru saada, mis pärast neile kanadele-lollnokkadele peab must vesi hakkama minema. Aga Mitskin ütles, kui mu arutlusi kuulis,et ma olla ikka poolearuline täiega, kanade lisatsoon on suur toru, mis läheb suurde tünni ja mitte lollnokkadele.

Olgu, olgu, no olen natuke harimata veel selles ehitusevärgis.

No ja mis siis!

Ega kassid kõike peagi teadma!

Muti igatahes avastas, et ta on oma karujõuga kaks voolikut nii kõvasti kokku ühendanud, et tagumisel voolikul oli lausa hing kinni. 

Ja kui Muti oli tal mutri vähe lõdvemaks keeranud, hakkas kausimasin kah vett välja lubama. 

Elu oli jälle lill!

Kolmas laks oli Muti üks lollnokkadest nimega Tatt.

See lõpetas mingil päeval õues ringi lendlemise ja ussikeste järel  jooksmise.

Muti arvas, et küllap on haige, ning vajab ülevaatust.

Rabas suleppalli kaenlasse ja .......

Lollnokk sõna otseses mõttes oksendas Muti täis.

Ja te ei kujuta ettegi kuidas see ollus, mis tal nokast tuli haises!

Hullemini kui see supp, mida Muti ja Peremees hapuks läinud kapsastest keedavad ja sisse söövad.

Igatahes väänas Muti seda lollnokka päris korralikult. Luksus teine pärast terve päeva kasvuhoones. Lollnokk ikka, mitte Muti!

Terve pole ta aga siiamaale. Istub vaikselt põõsas ja jalutab ainult natuke. Naabrimees arvas, et lollnokk tuleks supiks teha, aga Muti keeldus. Tal nimelt polevat praegu kanasupi järele isu.

Tobu ikka küll, see meie Muti!

Egas kui tal pole isu ei tähenda see seda, et meil pole!

Kuigi jah!

Tobiasekonnal ka pole isu.

Tobiasekonn tegi meil uuesti seda mudamaadluse trikki, mis mingi aeg tagasigi.

Nimelt tuli Muti paar päeva tagasi konserviraha tegemast õhtul ja avastas, et Tobiasekonn on oma diivanilt kuhugi kadunud.

Esiti veel imestas hoopis seda, et naabri Miisu perel on õues lihapraadimise pidu ja meie Postonikonn, kes teadupärast ühtegi tasuta söömaaega maha ei maga, passib kodus, selle asemel, et kõrval talus liharesti turvata.

No mõtles veel, et küllap on juba esimese noosi ära kätte saanud ja tuli koju leiba luusse laskma.

Pani oma lollnokkade varjendi ka lukku, andis meile krõbinad kaussi, ning siis hakkas vaatama, et kus see Tobiasekonn siis asjatab.

Aga koerakonna polnud kusagil!

Muti kaasas otsingusse taskulambi, kummikud ja Postonkonna, kuid otsingud olid tulemusteta.

Postonkonnast polnud muidugi kasu ka mitte koerakarva võrragi. Plähmerdas niisama ringi ja segas soos liikumist.

Muti materdas metsas poole ööni, kuni loobus.

Hommikul, enne konserviraha tegemist vaatas veel suure põllu üle, kuid mingeid märke koerakonnast polnud.

Läksid mõlemad peremehega meile konserviraha tegema, kuid Peremees sai sealt õnneks enne pimedat koju tagasi ja alustas uuesti otsinguid.

Ning mõelge ometi!

Leidiski meie Tobiasekonna!

Viimasel hetkel ilmselt, sest konn oli juba kaelani mutta vajunud jões.

Ning sellise kavala koha ppeal, kust Muti taskulamp pimedas teda ei näinud.

 Suure puurondi taga.

Ja proovi sa mutta kaevunud sajakilost koerakonna sealt kätte saada.

Õnneks on naabri Miisu Peremees ka natuke jõujunn, ning tormas esimese kutse peale kohale.

Nii nad siis Tobiase kätte saidki ja koju tassisid.

Nüüd on meil kodus keskmine tuba koerakonna oma. Muti viib teda vahepeal õue pissile ja siis kuivatab aeg-ajalt ka. Aga Tobias on ikka veel niiske ja mudane.

Tal muidugi karvkate ka hullem kui kümnel lambal kokku.

Mis edasi saab, ei tea isegi Muti.

15 aastast taati pole eriti mõtet arsti juurde tassida, see tekitaks talle hoopis mingid dressid selga.

Tagasild ei töötanud Tobiasel korrektselt juba ammu, seda remontida pole ka enam võimalik.

Aga vanamees on ise  täitsa arukas ja palub abi, et teda püsti aidataks ja õue viidaks, kui põis üle ääre hakkab ajama.

Muti muidugi teatas, et tema süda sellist võitlejahinge, kes ööpäev mudavannis liguneb ja eluga välja tuleb, magama panna ei luba.

See vist tähendab seda, et Muti ei taha, et Tobiasekonn sinna Ralfikonna kõrvale pihlaka alla juba läheks.

Me Minniga käime teda vahepeal seal keskmises toas lõbustamas, aga ega koerakonn sellest eriti ei hooli. Ainult pikutab ja vahepeal ohkab raskelt.

Muti keelab meil teda kiusata ja käsib aega anda taastumiseks.

Ainus, kes sellest keelust muidugi aru ei saa on Postonikonn.

Undab ja püüab Tobiast veel pikali ka lükata kui Tobias õuel on.

Vot selline sündmusteköllane oli meie määdunud nädala lõpp!

Aga no olgu, ma nüüd lähen vaatan hoovis ringi, et ega veel miskit jama pole kaela sadamas.

Kui on uudiseid, siis annan teilegi mu lugupeetud kaaskasslased teada.

Kurrnjäuhh ja nägens!

 

Ei tea, kas asi on kätte jõudnud sügisest, või täiskuust

(lõõskab teine juba mitu ööd taevas nagu kõrvits, mida lollnokad Muti eest salaja nokklemas käivad),

aga mina olen juba mitu õhtut täiesti iseseisvalt ja ilma kissitamiseta tuppa tulnud.

Uue magamiskoha leidsin ka, sest diivanil, ning põrandal telku ees on võimatu rahulikult mõnuleda.

Jänks-poiss nimelt kolis ju ka enne tormi tubaseks. Mitskinile see muidugi meeldib, tema viitsib Jänksiga tegelda, mina küll mitte. Temaga ei saa ju miskit põnevat ette võtta. Isegi pätti ja politseid mängides on tal pabularada taga, kui eest ära põgeneb.  Katsuge ise siis mööda herneteri kapates majapidamist puhtana hoida, ning mitte Mutilt vastu peapekki plähmakat saada.

Nii, et majapidamise puhtuse ja kodurahu huvides lebotan riiulil.

Mäletate ju, et eelmise koroonatralli ajal olid Muti ja Peremees sunnitud kodus passima karistuseks hulkurluse eest. 

Kuna Muti ei suuda niisama istuda, siis sundis ta Peremeest mega-giga riiulit ehitama. Vohh, see oli tal igati hea mõte. Sellele riiulile mahub peale nende mõtetute pulinate ka mõttekaid. Näiteks nagu mina :)!

Ok, riiulil pikutamine pikutamiseks, kuid millegi pärast tuli mul täna vastu hommikut selline oma empsi igatsus peale, et ronisin Mutile voodisse kaissu.

Muti  kah nagu emme moodi moodustis ju. Toidab, katab ja kasib mind. Riidleb ka kui vaja - kahjuks.

Hakkasin siis Mutit käppadega maseerima, nagu kunagi titena oma empsu.

Muti hakkas mõmisema!

Ma panin kohe tempot juurde!

Aga siis tegi Muti silmaluugid lahti, vahtis mind mõne aja oma unerähmas näoga, (see on tal ikka ülitopakas) ja müksas siis Peremeest.

Ning kui viimane ka oli ennast ärkvele saanud, teatas, et mine too kähku kauss, jahu ja vesi. Mingi parm oli ka nimekirjas veel.

Peremees ei saanud essugi aru, aga Muti teatas, et nüüd paneb selle kassiraipe, kes varahommikul seljas trambib, leivatainast tegema.

Mis ta muidu siin tühja sõtkub.

Hommikuti hea värsket leiba võtta kohe.

Oot-oot!

Kas jutt oli minust?

Ma ju tahtsin ainult Mutit masserida, ning talle natsa kõrva nurruda.

Ega siis sellepärast pea mind kohe tööle sundima hakkama.

Solvusin sabaotsani, ja pean nüüd plaani, kas mitte ära kolida suurde linna.

Tean, et seal on paar päris lõbusat kassipoissi, kes tohivad öösiti igatsugu asju teha.

Isegi kassikontserti!

Mõelge ise, ma võiksin ju neile taustatantsijaks olla.

Mitskin muidugi ütles, et loll olen, kui lähen.

Siis ma enam oma hoovil hulkuda ei saa, ning lollnokke luurata. 

Linnas tuleb kodus püsida, muidu ajavad suured võõrad tõllad sind rataste alla.

Nii ma nüüd istun Minni kivil, ning mõtlen.

Lollnokke tahaks ikka luurata küll ju.

Need leidsid mõni päev tagasi Muti kõrvitsahunniku üles.

Assa Püha Kassijumal, kus Muti huilgas, kui nägi disainitud kõrvitsat.

Nokad tegid Muti kisa saatel sellist lennuharjutust, et lausa lust. 200 meetrit ilma hoovõtuta madallendu tuli mõnel neist niuhti välja. Isegi need suured puhvakad, keda Muti Martaks ja Bertaks kutsub, ja kes kana häält teha ei oska, vaid kurisevad. Isegi need said hetkega oma tonnised lihakehad maast lahti.

Me Mitškiniga lasime kastaniladvas laia naeru.

Ometi olid need Muti ninnu-nännud ka ühe erilise pahandusega hakkama saanud.

Kuigi - viimasel ajal, ja eriti peale seda, kui koerakonn aknad pintsli pistis, ei ole Muti suvatsenud temaga eriti riielda. Koerakonn ise ka on kuidagi rahulikumaks jäänud.

Ei tea, kas hakkab mõistus pähe tulema neil mõlemil, või on ikka tõesti süüdi see täiskuu?

Muidu ikka ainult  mina ja Postonikonn need ainsad, kelle kallal õiendatakse.

Nii ma siis olengi nüüd natsa nõutu. Kuigi mulle hakkab järjest rohkem tunduma, et ma ikka ei koli, vaid lähen käin korra lollnokkade varjendis ja vaatan, ega neil hiireuputust pole tekkinud.

Muti taris sinna varjendisse hunniku mingeid teri, mida lollnokad kõrvitsa asemel nüüd nokkavad.

Hiirepoistele meeldivad need terad ka, meile Minniga aga hiirepoisid. Nõnda on meil tore toiduahel, nagu Peremees mainis. Seda ahelat nagu lõhkuda ei tahaks.

Nii, et vist ikka loobun solvumisest, olen nõus Mutile hommikuti mitte masaasi tegema (kuigi riiete loopimisest ei loobu, mingi rõõm peab ju elus olema), ning jään koduseks kassiplikaks edasi.

Kurrnjäuhh ja kohtumiseni!

"Kui torm on mööda läind......"

Meie Muti undas seda laulukest eile terve päeva, kui mööda õue jooksis ja kahjusid kokku arvutas.

Või, mis kahjusid, midagi polnud juhtunud peale selle, et üks vana ploomipuu oli tee peale end pikali visanud.

Koerakonnad olid ka alles ilusti. 

."

 

Kuigi,  oleksid ju võinud vahelduseks ka minema lennelda. Aga, kus kurat!

Neid ei liiguta isegi vist orkaan. Pealegi, ma arvan, et Tobiasekonn poleks arugi saanud, et on tuule sunnil kohta vahetanud. 

Muti ikka tassis ta algul tuppa, kui tuul kõvemaks muutus, aga siis tegi Tobiasekonn vähe pahandust ja koerad kamandati uuesti õue. 

Nimelt avastas Muti oma lilleilu päästma tõtates, et Tobias üritab oma kuuti pugeda.

Ta pole seal juba väga-väga ammu käinud, sest ei saa sealt välja tänu oma mittetöötavale tagasillale.

Muti, va naiivitar, arvas, et Tobiasekonnal on külm sellise  tuule käes ja tõi penskari tuppa varju. No ja loomulikult ei jää ju siis ka Postonikonn üksi õue - see laseks end hirmust puhta täis siis ju.

Aga tegelikult lasi end täis hoopis Tobias!

Oli teine köögis pikali, Muti üritas omale ja Peremehele miski peetriõli lambi valgel porganditest kakukest ahjus teha, kui äkki hakkas ninaga õhku vedama. 

Mina poosetasin laua taga toolil, ning olin juba märganud, millega Topsik hakkama on saanud :).

Muti muidugi kukkus nännutama, et vanamees, kas sa lasid puuksu vä?

"Mis puuksu": mõtlesin, "sa Muti tee tuli suuremaks, siis märkad kah, et koerakonnal on päts pepu all!"

Tobias hakkas end muidugi selle küsimuse peale püsti vinnama, kuid, et teda selle tegevuse juures peab tagumikukarvadest tõstmisega abistama, siis Muti pätsi ka avastas.

Õnneks oli pätsike vaid vaiba serval. Aga selle eest kõvasti kinni, nagu - oot, oot, mis see sõna oligi -pastiliim või plastiliin. 

No mis iganes! 

Sulaselge koerasitt oli kõvasti vaiba küljes igastahes.

Penskariga meie majas ei riielda, ning nii pidi Muti lihtsalt Tobiase koos kakase pepuga kenasti õue tagasi toimetama.

Peremees pani laia naeru, et Muti nii tobu oli ja aru ei saanud, et Topsik tahtis tuulevarjus häda teha ja arvas, et kuut on selleks kõige kindlam ilmselt.

Õige ka, sellise tormiga oli isegi õuel liikumine raskendatud, ammugi siis veel kükitamine.

Koerakonnad tagasi õues, üritas Muti siis selle liimi-liini pätsi vaibast kätte saada.

Pea-aegu, et õnnestuski, kuid miski laiguke jäi koos haisuga alles, ning meie "tark" Muti läks seda vaibanurgakest õue räästa alla kaussi loputama.

Oh sa püha kassijumal!

Me olime täiesti kindlad Mitskiniga, et enam me Mutit ei näe.

Nagu ta vaiba oli ära lobistanud ja üritas sellega uuesti tuppa pääseda, tuli selline tuuleiil, ning vaip sättis end koos Mutiga ära lendama.

Mitskin lausa kräunatas, et kõik, nüüd paneb Muti hanede järel vaibaga soojamaa poole jehhat, nagu mingi Hota bõtš. (kes see veel on????)

Küsisin Mitškinilt kohe, et kes, või mis see Hota bõtš on, kuid Minnil polnud aega seletada - ta jälgis Muti poolt korraldatud etendust.

Vaip vehkis ikka ägedasti, üritades lendu tõusta. Kuid meie ja ka Muti õnneks, on Muti oma tagumise poole jõudnud enne külmade tulekut juba nii suureks nagu tankiaku süüa. See tankiakutagumik vist päästiski Muti lõunamaa reisist.

Ning kahe tuuleiili vahel, kui vaip hinge tõmbas, sai Muti ta verandale, ning uuesti tuppa.

Nüüd ta siis lamab jälle kuivanuna köögis, ning on vist tibake solvunud, sest kõik trambivad ta peal ja meie teritame küüsi kah seal.

Aga vähemalt Muti jäi meiega!

Aga torm oli tugev ikka küll!

Alguses polnud väga vigagi.

Olime nagu kassijumala selja taga, sest tuul puhus metsa poolt, ja meie õuele ei ulatunud eriti.

Muti korjas igaks juhuks kõik vähegi tähtsamad asjad, mis silma ette jäid, õuelt kokku. Meie Mitškiniga patseerisime niisama ringi ja mängisime põllul puugikorjamise mängu.

Lollnokad töllerdasid ka heinaküüni äärt mööda ringi ussikesi noppides. 

Aga just siis, kui me kõik kollektiivselt otsustasime Muti üleskaevatud kartulimaad külastama minna, otsustas see  tuul hakata puhuma teisest suunast - otse põllult.

Oh sa jeekim!

See hiigelpealik lollnokkadel, see võttis sellise hoo sisse, et oleks isegi vist sellele poisile, kes autoga kiiresti sõidab, ning kelle pärast Peremees alati pöidlad telku ees paigast ära nikastab, kui neid peos hoiab, iga kell koha kiiruse pealt kätte näidanud. 

Muti igatahes korjas siis need lendurid-lollnokad kah õuelt kokku ja toppis varjendisse tuulevarju.

Keset kõike seda sagimist otsustas elekter, et nüüd on täpselt õige aeg jätta meie majapidamine maha.

Natuke aega veel vilgutas lampe, et me teaksime kähku tuppa joosta ja siis....

 "Elagu tattnina!": kilkas Muti.

Selle "tattnina valgel elasime me järgmise õhtuni.

Meil oli muidugi Mitskiniga tore! Peremees piilus taskulambiga oma ajalehti, ning meie mõnulesime tal .
külje all.

Oli tore perekondlik olemine, ainult, et muti halas kogu aeg oma silokarpide pärast, mis tal sahvris suures valges kastis on.

Phähhhh! need ei kõlba ju mitte üks raas süüa, kuigi ta ise neid järjepidevalt endale, ning Peremehele ette kannab.

Mina pablasin pisut hoopis selle pärast, et meie konservid lähevad liiga pehmeks. See mõnsa kallerdus sulab liha ümbert ära. Mind see liha eriti ei huvitagi, aga see leemeke selle ümber on küll suupärane.

Ah, nalja sai ikka veelgi õhtul.

Postonikonn ei saanud üldse aru, mis värk metsas toimub ja kes seal ragistab. Röökis haukuda ja võitles nähtamatu vaenlasega nagu Tongi-Jote. (jälle keegi, kellest ma midagi enne kuulnud pole). Muti ei julgenud teda keelama ka minna, kartuses, et võtab tuule alla ja suuna Egiptimaa poole.

No sellise tormiga oleks ta ilmselt sealt mööda lennanud hoopistükis.

Mitskin teadis muidugi kohe, kui ma küsisin, et kes see Jote on.See on üks pisike priske onu, kes telekas ilusti laulab, kuid Muti tõmbas seekord Minni tarkusele vee peale. See onu hoopis teeb ka etendust ja mängib ühte natuke opakat rauast riietega meest - mingit rüütlit, kes olla kunagi oma pruuti otsinud tuuleveskitest.

Kui opakat, siis sobib see meie Postonikonn selleks Joteks  ideaalselt, kuigi ta ei laula vaid haugub ja undab ja pruudiks kipub ise naabri koerakonnale.

Aga see selleks!

Järgmiseks hommikuks oli tuul meid rahule jätnud, elekter ei olnud veel tagasi kolinud, ja meie elu läheb praeguseks rahulikult pehme konservi ja puupliidil tehtud pruuni joogi saatel edasi.

Elekter otsustas ka ikka õhtul tegelikult tagasi saabuda, nii, et täna oleme jälle valguse käes ja toimetame edasi.

Nii, mu kallid kaaslased-kassid, tormireportaaž on kirja pandud. Nüüd tuleb mul minna ja vaadata üle, palju hiiri veel alles on jäänud metsaserva, või on need kah lõunasse tuisanud tuulega.

Muti sätib ka end naabri-Miisu Mutile külla, pläkutama ja karta on, et ilmselgelt lülitub mu kirjamassin siis kinni.

Kurrnjäuhh kõigile ja peatse kohtumiseni!!!

.

Ilusat kuldset septembrihommikut!

Loodan siiralt, et mu vännklaab (laen Muti sõnavarast) mind unustanud ja maha kandnud pole!

No igastahes - see olen ikka mina, kassiplika Simba!

Kuigi Muti ütleb, et mis kuramuse kassiplika - suur kassiroju juba.

Lubas ükskord salamisi isegi mu päevaraamatu pealkirja ära solkida. Et Kassi-Maali muinaslood, või miskit sellist.

Ma talle ehitan veel muinaslugusid, kui ta peaks oma valge karvutu käpa mu jutukeste kallale sirutama.Käigu parem agaramalt konserviraha meisterdamas, ning tegelgu oma lollnokkadega.

Tegelikult vehkis Muti mitu kuud ainult konserviraha tehagi, sest neil olid teised onud-tädid seal katki läinud. Me olime kõik kodus nagu orvukesed, isegi peremees nägi Mutit vaid möödaminnes. See tähendab, et nad lehvitasid teineteisele teeristis, kuna Muti tuli töölt ja peremees läks tööle.

Miškin ütles muidugi juba ammu, et kaua see jama ei kesta - Muti läheb kah nii viisi rikki, kui ainult konserviraha teeb ja kodus meiega ei mängi.

Ja vaat nüüd ongi see käes!

Mutil kulus käpp ära. 

Istub kodus, aga essugi teha ei saa.

Ma kohe uurisin teda pikalt, kui ta põõnas.

Et kas nüüd Muti on ühe käpaga või?

Mõlemad tundusid alles olema. Ainult, et kui ma Mutit natsa kribisin ja mängima  kutsusin, siis ta tegi tuuleveskit vaid ühe käpaga.

Tarkur Minni siis teataski, et Mutil  olla see käpaliigutamise mehhanism tuksis.

Ma ise arvan, et küll ta harjub varsti ka ühekäpa tuuleveskit tegema, et meid tuuseldada.

Lollnokkadest nii palju, et need on ikka sama lollid nokad edasi, kui kevadel olid.

Ainult, et nüüd on nad hakanud hommikuti kõik oma varjendis kastides istuma ja röökides mune püüdma.

Sa püha kassijumal!

Ma ei saa aru, mis pärast peab kisama nagu ratta peal, kui ollakse muna leidnud.

Need kaagutavad lausa üksteisest üle, et kes, mis värvi ja kui suure sai.

Ma pole muidugi aru veel saanud, et kus kohast need munad neil sinna kasti täpsemalt tekkivad, et nad neid siis seal veeretada saavad. Ja  kuidas vaid hommikuti?

Meie hiirekesed liiguvad küll igal kellaajal. Ole ainult agar püüdma.

Minni ütles küll, et lollnokad ise teevad neid mune, aga selle koha pealt ma teda ei usu.

Mis moodi teevad?

Ja  millest? 

Ma kunagi titena ju üritasin muidugi selles selgusele saada juba, kui harakarajakate pesa tahtsin külastada. Aga pidin häbiga taanduma.

Või mis taanduma!

Mind lausa taandati sealt kuuse otsast harakate poolt kohutava kiirusega.

Nii, et ega ma eriti ei kipu ka praegu nende lollnokkade munameisterdamiskunsti lähemalt vaatama.

Pealegi on neil need kaks jõledikku valvurit-turvameest. Kaks kukknokka. Ja nende noka otsa küll 

nüüd sattuda ei tahaks.

Need nokad on suuremad kui vaablastel, kes laudalakas ennast peidavad.

Oi sellega sai ka nalja.

Meie Mitškiniga teadsime ammu, et need minilennukid on end sinna juba talvituma seadnud.

Mutil vaesekesel polnud aga õrna aimugi.

Taris ükspäev, siis kui tal veel käpp kenasti käis, suure redeli lauda najale püsti ja turnis reha seljas sinna laka peale.

Et kraapab need vanad heinad, mis seal on, lollnokkade varjendi lae peale kokku. Siis nokkadel talvel soojem olla.

Pooled sai ära kraabatud ja siis.......

......"tuli ta ühe jutiga, kaks pulka ühe korraga", nagu pidi ütlema miski lorilaulu salm.

Muti oli lakast all ülihelikiirusel :) !

Ja üle meie hiigelsuure mängumaa kõlasid täisvõimsusel kõiksugu kirjapanemist mittekannatavad hüüded.

Me Mitskiniga istusime suure kivi peal ja ainult kuulasime. Sõnu tuli sellise vurinaga, et ma ei suutnud kõiki isegi meelde jättta. Ja ometigi oli seal üsna palju selliseid, mida mu kassikõrv enne kuulnud polnud.

Kahju!

Kahju selle pärast, et viimasel ajal on Muti nende väheke krõbedamate sõnade loopimise unarusse jätnud. Ning seetõttu kannatab ka minu Kõldukaagi sõnavara. varsti olen juba nagu Minni - viks ja viisakas.

isegi siis, kui Postonikonn oli meie köögiaknad ära söönud, ei tulnud Muti suust mitte piiksugi.

Ja-jaaaa!

Lugesite õieti!

Postonikonn sõi aknad ära - no peaaegu.

Tal hakkas eelmisel kuul jälle see jama pihta, et tahtis naabripere Porthosega kangesti abielluma hakata.

Mutile see ei meeldinud.

Teatas, et nii noorelt ei minda mehele ja pani koerakonna kööki kinni selleks ajaks, kui nemad peremehega konserviraha vehkisid teha.

Armastus on aga ju edasiviiv jõud teadupärast.

Ning suure armastuse sunnil see Postonjett sõigi aknaid.

Muti õnneks jõudis ta enne koju, kui koerakonn klaasid eest oleks saanud.

Meie loomulikult tormasime ka ukse avanedes  kohe kööki, seda vaatepilti imetlema.

olime ju terve päeva jälginud õuest selle Postonikonna pingutusi.

"Assa raks, kus nüüd tuleb alles laulupidu!": mõtlesin.

Aga võta käpast!

Koerakonn lendas joonelt rehe alla seitsme tabaluku taha.

Muti istus köögis oma taburetkal ja puhus tossu. No minutit sada vähemalt.

Siis helistas Peremehele ja teatas hauataguse häälega, et nüüdsest elab meie majas vaid üks koer, kelle nimi pole mitte Poston.

Ja siis Muti muudkui koristas ja koristas.

Ja ei ütelnud mitte midagi. Ja jälle ikka koristas, ainult, et vahepeal mõmises ka tundmatuid häälikuid.

Isegi meie saime oma krõbud  kätte alles siis, kui suurem sodi oli lõkkeasemele tassitud.

Mitu päeva vaatas Muti neid aknaid ja Postonikonna pika pilguga. Ja loomulikult mõmises taas.

Siis hakkas ühel hommikul ometigi Muti moodi jälle häält tegema, ajas oma uuele tõllale hääled sisse, ning kihutas kummivilinal kuhugi.

Tagasi jõudes olid tõllas mingid pikad roikad ja .....

Esiti ma arvasin, et need on nüüd koerakonnale järamiseks, sest ega siis sellel armastus üle ei läinud akende söömisega.

Aga ei!

Muti meisterdas akendele uued ümbrised ja koerakonn veetis kõik Muti ja peremehe tööpäevad rehe ust seespoolt närides.

Seda annab tal muidugi veel mitu aastat närida, sest see on paksem kui kellegi Itleri punkri uks.

Kes see Itler on ja mis see punker on, ma veel muidugi ei tea. Aga küll Minni teab ja ütleb mulle ka, kui kenasti nurrun.

Igatahes elab meie majas siiani õnneks, või kahjuks ikka kaks koerakonna ja teise nimi on siiani Poston.

Nii, et ilusat kuldset septembrit, ja rohket saaki hiirte näol mu kallis vännklaab!

Kui saan mahti, siis istun taas mõni päev kassikarva jagu kauem toas ja teritan klaviatuuril küüsi.

Kurrnjäuhhhh ja nägens!

Sadatuhat kassiaastat pole teile kirjutanud, aga....

põhjus seles, et Muti pole arvutit käima suutnud panna. Tal olla miski onu jäänud konserviraha tegemisega haigeks, ning nüüd Muti lõhub tööd teha nii et saba ei näe essuauku. See tähendab Muti keeles, et ta liigutab end kogu aeg nii kiiresti. 

Ma Mitskinilt muidugi kohe uurisin, et kes see essuauk on.

No olin taas lollpea loomulikult!

Tuli välja, et sealt tulevad ju junnud. Ok, junnud junnudeks, aga Mutil on jälle luulud - tal pole saba nimelt. Ja kui saba pole, siis ei saagi see saba miskit näha ju. Ja pealegi pole sabal silmi ka. Ma uurisin seda oma saba pealt nii, et pidin end ära nikastama. Aga peale pisikeste takjanupsude, ning heinakõrte ma midagi ei leidnud. Minni saba üritasin kah vaadata, kuid see lõppes kurvalt.

Minni tuuseldas mind selle eest päris agarasti. 

Aga sündmusi on meil natuke ikka veel olnud.

Meie lolllindude pealik Lembit nimelt läks lolliks.

Hakkas selliseks elumeheks, kelle ainsad tegevused olid magamine, kiremine, söömine, kanade taga ajamine ratsutamise eesmärgil, ning mis kõige kurvem, kanadele kolki andmine.

Muti tahtis Lempsust korda üle luua ja pani talle alguses kammitsad jalgade külge.

Lolllind kakerdas terve päeva nendega ringi, aga õhtul, kui Muti need paelad ära võttis, siis said kanalinnud kahekordselt peksa.

Järgmisel päeval oli Lemps oma onnis koduarestis.

Aga paraku ei kutsunud seegi teda korrale.

Ja siis!

Te ju juba ka vist tunnete minu Muti iseloomu, eks?

Muti teatas lollkukele, et on veel üks variant ja kui see ka teda korrale ei kutsu, siis saab kogu pere kukesuppi süüa.

No vot!

Muti käis kuskil ära ja saabus koju hiigelsuure kastiga.

Kasti tassis ähkides lolllindude aeda ja tegi lahti.

Terve lolllindude vägi, pluss meie Mitškiniga olime uurimas, et mis sealt välja tuleb.

Ilmselgelt supipott ju!

Ja ta tuli!

(Ma muide veel imestasin enne kasti avamist, et miks Muti veevooliku kanalasse kaasa võttis. Et kas tuleb lolllindude saunapäev, suurem supitegu, või mis.)

Kastist kasvas välja Baruto.

Meie Lemps, tegi ainult kirrkööks ja tardus laudauksel soolakukeks.

Kanad kiljusid rõõmsalt, sest nad polnud eluilmas nii suurt ja ilusat kukkmeest lähedalt näinud. 

Meie Mitskiniga tormasime kastani otsa varjule, sest see lolllind oli ikka Postonkonna kõrgune.

 Et mitteteadjad aru saaks ja ei arvaks, et Muti oma hullu aruga, tassis koju Jaanalinnu, siis selgitan. Brams, ehk siis Baruto, on Braama tõugu kukk. Ja see tõug on eriliselt pirakas. Ma pärast panen pildi kah kommi, sest see kirjutamise programm on miskit uuendust teinud ja ma veel ei oska enam pilti panna siis.

Lembit veetis igatahes kaks järgnevat päeva nukralt jasmiinipõõsas. Kolmandal  päeval, kui tal kõht eriliselt juba tühi oli, siis lonkis lauta.

Vahtis Bramsi küll kõhklevalt, aga tühi kõht tegi oma ja .....

Muti võttis lautvarjendis muidugi ka ette uuendustööd, sest tal olla plaanis ka paar eriti suurt kananaist tuua. Ja need praeguste lolllindude munategemise kastidesse ei mahtuvat. Pealegi tundus Mutile, et "päkapikk ja Baruto" ei hakka teineteisega kunagi läbi saama.

Aga elu läks teisiti.

Nii kaua, kui Muti oma haamrite ja kirvestega seal varjendis vehkles, lõid need lollvennikesed oma salaliidu, jagasid need kaagutised ka oma vahel ära, ning nüüd kõnnivad kõik suures pundis mööda elamist, ning hoopis ahistavad meid.

Eks edaspidi paistab, mis meil saama hakkab, kui need hiidnaislinnud kah kohale lendavad.

Praegu ma käin lolllinde ainult laudalakast prao vahelt piilumas. Selle Bramsi noka otsa küll jääda ei tahaks. Ta on nagu vaablane, kes nõelub su seina külge kinni, kui kallale tuleb.

Mutit nad muidugi ei puutu. Kogu kari jookseb tal sabas ja kluksub rõõmsalt. Muti kluksub ka, sest mune tuleb nagu Vändrast saelaudu.

Ma käin neid salamahti veeretamas laudas, kui lolllinnud õuetuuril on.

ja praegugi tundub, et oleks õige hetk lauta hiilida, sest just enne kostus sealt kõva kaagerdamine, ning see saab tähendada vaid üht - munuke on pessa poetatud minu rõõmuks.

Loodan ainult et Muti, va välejalg :) pole ette minust jõudnud.

Nii et tsauhh, pakkaaaaa kurrnjäuhh seekord!

Oh sa püha Kassijumal,
kus alles eile oli päevake!
Hommikul polnud nagu mingit märki sellest, et hakkab nalja saama.
Olgu, vihma sadas nagu tavaliselt, ning tuulepoiss puhus kah hooti natsa liiga tugevalt.
Muti korjas maasikate asemel millegi pärast hoovist lillepotte ja oma lohakile jäetud  aiamaa harimise asjandusi.
No ja loomulikult ka Postonkonna poolt tekitatud kahjude jääke. Aga neid ta  korjab praktiliselt igal hommikul.  Sellel lihtsalt vist on öösel nii igav, et käib naabrile õuel asju kokku kogumas.
Täna hommikuks oli meile toodud naabri Miisu peremehe ema kingake. No ja eelnevalt on ju juttu olnud kõikvõimalikest majapidamise värkidest, mida meie õuel on öises vaikuses ümber  disainitud.
Hommikuks on see disainerikonn loomulikult nii väsinud, et jõuab vaid saba propellerdada, kui Muti kisab ta peale.
Aga see, selleks!
Muti niisiis korjas asju rahulikult, kui lauda juurest kostus miski mürtsakas.
Ohhooo! kas tõesti Mitškin sadas kuskilt alla?
Loogiline oleks ju, sest Minni viimasel ajal muud ei teegi, kui passib lauda seina ääres.
Muti tormas kiirlennul kohale sinna, mina kannul.
Phähhh!
Lolllindude elamu aken oli eest ära kukkunud selle mingi kerge tuulehooga.
Lolllinnud ise olid kuskil kuuskede vahel oma kaagutusharjutusi hoopis tegemas õnneks. Muidu oleks kisa ilmselt taevani olnud.
Muti trampis siis toa juurde, haaras hammaste vahele ühe püstoli moodi ja põriseva asja, toppis
taskud neid jubinaid täis,mida ta ütleb meil peas logisevat ja puuduvat olema, pani lolllindude majas valguse põlema ja läks montima.
Eeee, vist ikka re montima!
Peremees sättis ennast teises suunas.
Päeva kirja panema, nagu ta ise seda kastis istumist kutsub.
Nende  kast muidugi hoopis suurem, kui meil Mitškiniga.
Aga nende omal on see viga, et seda ei saa talveks tuppa tassida - liiga suur. :)
No vot!
Sinna siis see peremees suunduski, endal ajalehed kaenlas.
See on ka naljakas, et ta seal neid ajalehti krabistab.
Aga mitte nii,  nagu meie - krabistame saepurupunnakaid junnudele peale.
Ei, tema krabistab lehti oma nina all tähtsa näoga. ja peale ei kraabi midagi junnudele.
Ma olen salaja piilunud.
Peremees peremeheks, aga Muti läks ju lauta aknale jubinaid juurde kruvima.
Ja kus ta siis  äkisti tuli sealt tulistvalu välja ise kätega helikopterit tehes.
"No nüüd tõmbas küll mõnele vaablasele lisakruvi külge"; jõudsin mõelda.
Kuid Muti leekis hoopis nende pissikastini, ning kukkus kobisema.
 Peremees sai peapesu ,et mida paganat ta sellest kanala tulest just siis peab ära kustutama, kui Muti on õrrele roninud.
Jeerum-jeerum!!
Kas Muti tahab meie teadmata lolllinnuks hakata nüüd!

Pulga, ehk siis nagu Muti ütleb, õrre otsas elavad vaid lolllinnud ju.
Aga ei!
Meie Muti ikka kanaks ei tahtvat!
Ta oli hoopis roninud seda akent ette toppima, kui laudas naksti pimedaks läks ja Muti pea-aegu alla sadas lolllindude mööbli otsast.
Muti oli nii kuri, nagu oleks hoopis mõni vaablane talle lisakruvi keeranud istumise koha peale.
Peremees ehmatas lausa lehekrabina katki!
Tema polevat seda elektrit isegi vaadanud!
Loomulikult oli elekter ära läinud tervest külast kohe.
Muti mühises natuke aega veel, siis toppis kõik toiduasjad (meie konservi kah)
oma suurde valgesse kasti sahvris.
Seal ta hoiab muidu oma selliseid sööke, mis kuhugi ei kõlba meie meelest. Nagu näiteks neid maasikaid, kelle pärast ta hobulindudega sõjajalal on.Aga nüüd rändasid kõik piimad-vorstid ka sinna.
Ha-ha-haaaaa!!!!! See nali, mis nendega juhtus seal - tuleb jutu lõpuks :)!
Peremehe konserviraha teenima saatnud, asus Muti tegema ettevalmistusi "romantiliseks" küünlavalgusõhtuks koos minu ja Mitškiniga.
Tegi isegi tule suurde tuppa ahju, mis sest, et tuul, kes kogu aeg aina kõvemini õues puhus, puhus kogu suitsu ahjust koos tuhaga tuppa.
Lolllinnud korjati ka põõsastest varakult kokku, ning saadeti magama.
Ega need poleks ise tahtnud veel minnagi, aga Muti teatas neile, et sellise tuulega tema neid naabrite põllult ja metsast puulatvadest otsima ei hakka.
Ja siis me olimegi kogu perega toas tormivarjus, välja arvatud koerakonnad.
Tobias magas  oma kohal - ta ju ei kuule ja kasukas on kah selline, et sellele ei tee tuul miskit.
Postonikonn röökis klähvida metsa poole, sest tema arvates  oli kogu võsa vaenlasi korraga täis, kes kõik puude otsas  kiikusid.
Muti tegi toas vanat aega!
Tal on üks selline lamp, millele pannakse vedelikku sisse ja siis see põleb kenasti laual. Meie ainult ei tohi selle lambi kupli vastu end nühkida, sest see on tuline ja kui see lamp ümber läheb, siis võib see tuli sealt mööda maja jooksu pista.
Muti luges poole ööni selle seasilma valgel raamatut köögis.
Vahepeal kisas läbi akna Postonikonnale, et see õuel ringi jooksmise lõpetaks.
Ja siis tuli hommik!
Ja Muti läks õue!
Ning siis kostus eriliselt kõva vandumine!
See Postonikonn oli ringi joostes takerdunud Muti hobuselindudele tõkkeks seatud võrkudesse ja nende võrkudega siis terve aia läbi kapanud.
Aga ta sai Muti käest selle eest sugeda!
Kuigi, ega siis tema eriti süüdi polnudki. Muti ju ei andnud talle ühtegi oma paljudest lampidest, et teed valgustada.
Igatahes - Muti tuuseldas hoovi koristada, lasi lolllinnud ka uuesti kuuskede alla, vaatas tormikahjustused hindava pilguga üle ja pani oma pruuni olluse kannu tõmbama.
Ja siis tuli tal meelde!
Kogu võileivakraam on sügavkülmas kastis :)
Ning otse loomulikult võis nüüd söömise asemel vorstikangiga naabrimehe maha lüüa, kui tahtmist oleks olnud, või piimapakiga naelu seina taguda näiteks.
Oh-oh-hoooo kurnjäuuuuuu!
Oleks te vaid kuulnud milliseid vahvaid mitteviisakaid sõnu meie Muti oskab.
Ja eriti veel siis, kui jama on juhtunud ta enda väikse valge karvutu käe läbi.
See p-tähega istumise koha sõna on lausa nurrumine nende teiste sõnade kõrval :)
Ma nüüd lähengi heinaküüni neid teisi sõnu üle kordama ja meelde jätma - mine tea, millal vaja läheb!
Kurrnjäuhh ja toredat mittetormi ilma kõigile teile!

On juhtunud üks imelik asi!
Meil pole sooserval terve nädala MITTE MIDAGI JUHTUNUD!
Ja see teeb mind ausalt nurrudes natuke murelikuks.
Sest sellist asja ei ole, et meie majapidamises ei juhtu kogu aeg midagi erilist.
Aga vaat nüüd on!
Muti on juba nädala jagu kodus. Algul oli pikali, nüüd on püsti.
Tal oli konserviraha tehes hakanud pea nii ringi käima, et olla hoidnud tükk aega oma pluusikraest hammastega kinni, et pead kaela otsast lahti ei kruviks.
Huvitav, kas tal pea tiirles nagu öökullil või?
Sellel öökullil, kes meie võsas elutseb, sellel tiirleb küll.
Ma ükskord proovisin.
Käisin tükk aega ümber kakukese, et aidata tal sulekoormat seljas kergendada. Aga ei saanud. See ohmu istus kivi peal ja muudkui keeras oma pead koos minu liikumisega. Mitte miski nipiga ei õnnestunud talle selja taha niimoodi pääseda, et ta poleks näinud.
Lõpuks lendas  veel tiira-taara minema kah.
Kui ma Mitskinile sellest rääkisin, siis sain muidugi taas tohlaka mööda kukalt, et nii loll olen.
Öökakukesi ei pidavat tohtima puutuda.
Saavad tigedaks ja nokk olla neil veel teravam kui harakarajakatel.
See selleks!
Mutil nokka pole, tigedaks saab ta alati, kui oleme miski essuga hakkama saanud ja üleüldse olla tal see pea nii kiiresti tiirutanud, et Muti tahtis koos peaga ka pildi nurka visata.
Mina küll ei mäleta oma titepõlvest, et seal lehmamajas mingeid pilte oli.
Aga, eks ajad on muutunud, nii, et mine tea.
Peaks Mutilt küsima, äkki on nüüd lehmakaka asemel ka hoopis vaibad. Siis võiks isegi sinna ju külla mõnikord minna.
Muti ju ähvardab, et saadab mind lapsepõlveradadele tagasi, kui ma korralikuks kassiks ei hakka.
Aga kõige selle jama peale, mis Mutil toimus, käskis mingi arstionu tal kodus vedeleda.
Ja seda see Muti siis nüüd teebki.
Või mis teeb!
Juba teisel päeval ajas omale hargid alla ja koperdas õue.
Vaatas oma valdused üle, ning tegi meile kõigile tuule alla.
Nokad olid  vahepeal, kui Muti tubane oli, ehitanud Muti maasikate vahele endale välilehtla, ja tegid seal endile miskit mullaspaad. (See on Muti sõnavara, tegelikult olid lolllinnud lihtsalt külili mulla sees ja siputasid üksteisele mulda pähe ka. No lollid ju - mis neist ikka tahta!)
Postonikonn oli ka suutnud Mutile majandusliku põntsu tekitada - toonud naabri Miisu Muti kastekannu meile ja sellele põhja alla ka kastmisavad teinud.
Ossa, kus ta sai selle kannuga mööda peapekki Mutilt :)!
Ainult Mitskin ei saanud õiendada.
Aga see pole ka mingi ime, sest ta ju vastavalt ilmastikuoludele on kas toas padja peal, või passib laudanurgas hiirekesi.
Ah jaa!
Üks asi meil ikka juhtus küll!
Lolllinnud said teada, kuidas Muti pääseb oma elamisse!
Ma ei tea, kas nad tegid Muti kannul partisani, või mis, aga ühel hommikul ootasid nad Mutit kõik verandatrepil reas.
Muti naeris. et järjekord, ning tunglemine paremate kohtade nimel, oli selline, nagu kunagi Tallinna Kaubamaja avamisel hommikuti.
Kaubamajast ei tea ma midagi, aga Minni arvas, et küllap see oli mingi eriliselt suur konservide väljastamise koht. Ja ilmselt polnud siis, kui Muti veel noor ja ilus oli, nii palju mõnusaid kassimaiuseid saada igalt poolt.
Mitskin isegi mäletab, et kui tema oli titekas, siis pidi ka mõnikord leppima mingi jamade konservide ja vorstirõngastega.
Tänud kassijumalale, et sellised ajad möödas on. Äkki polnud siis tavalisi hiiri ja linda ka. Pean Minni üles õuelt otsima ja aru pärima. Nii, et selleks korraks jätan teid taas rahule oma jutukesega, ning torman ka õuele. Juhust peab ju kasutama, et juba teist tundi ei tilgu pilvedest seda veevärki.
Kurrrnjäuuuuuhhh ja järgmise korrani!

Need meie konserviraha tegemise meistrid
ehk siis Muti ja Peremees on ikka natuke imelikud küll.
Ja imelikud sellepärast, et kui Mitskin tuleb võpsikust jahsaagiga tuppa tugitooli alla mängima, siis saab hoolimata Muti kilgetest kiita.
Aga kui mina tulen, siis kisatakse nagu ratta peal ja tiritakse mu veel elus olev praad hammaste vahelt lahti.
No aru ma ei saa!
Teema muidugi selles, et meil on majas hiirepoisse-tüdrukuid nappima hakanud.
Kuumalaine saabudes kolisid kõik, kes vähegi söömiskõlbulikud olid jahedasse metsasalusse.
Mitskin avastas selle esimesena, et meil sahver tühi ja liha metsas.
Nüüd käib see esteet sealt endale hiiri hankimas. Ikka kolm-neli tükki päevas.
Ja kuna tal ei kõlba neid õues murul süüa, nagu rämpstoitu, siis toob nad kenasti Mutile tugitooli alla.
Muti kilkab ja kriunub, aga kiidab kah veel seda Minnit. Et näe kui hoolas kassike, hävitab vaenlased juba varakult enne sügisest sisserännet.
Kui te arvate, et minu Kõldukaagi hing seda kiidulaulu Mitškini aadressil talub kogu aeg, siis peate sügavalt pettuma.
Kannatasin mitu päeva, ja siis otsustasin - kuna lolllinde kitkuda on ebatervislik, võtan mõne põõsas siutsuja maha.
Algul proovisin pääsukesi kah, aga need sunnikud tahtsid mul silmad peast lennata. Harakaid ka ei saa - tulevad kallale sunnikud. Ning nokad on neil nagu naasklid, kasukas pärast kõik auke täis.
Kui veel titekas olin, siis korra käisin kuuse otsas nende mune lugemas.
Enam ei lähe!
Harakarajakad aitasid mind sealt kuuseladvast lausa kambakesi alla sadada. Tegid mulle langevarjuri kiirkursust tasuta.
No vot!
Vaatasin õuel hommikul ringi, ning hopp..... lepavõsas oli mingi kollane tegelane.
Kõhnem muidugi tublisti, kui Mitškini rasvarullidest põlluhiired, aga ilusam .
Natuke partisanimängu ja naksasin teise hellalt hambu.
Lootes sellise kaunitari püügiga ohtralt kiidulaulu kuulda, tõttasin joonelt läbi avatud köögiakna tuppa.
Assa raks!
Kiidulaulu asemel tõstis hoopis Peremees sellise sõimutolmu üles, et mul kukkus linnuke hammaste vahelt põrandale.
Jälle olin oma jahil käigu ja saagiga puusse pannud.
Linnuke päästeti lahti, mina sain kasukast tolmu välja - Peremees kloppis, ja lendlesin köögiaknast uuesti välja vihma kätte. Kaasa sain käsu püüda neid musti, kollase nokaga ülbelt ringi kekslevaid hobuse räästaid, kellega Muti maasikapeenardes võidu jookseb.
Ja-jaaa!
Lugesite õigesti!
Muti jookseb igal hommikul ja õhtul, nende hobuselindudega tormi maasikate pärast.
Miks?!
Sellest mu kassiaju aru pole saanud!
Maitsevad need punased pallid nagu iga teine silo, mida Muti Peremehele sisse söödab. Aga nende maasikate peale on Muti koos Peremehega kohe eriti maiad.
Ja sellepärast siis Muti kimabki igal hommikul kauss kaenlas, tudumantli hõlmad lehvimas, ning trussikud pooldes põlveõndlas, aiamaale, et enne hobulinde maasikad kätte saada.
Üks hommik jäi sinna oma võrkudesse kinni ka.
Ronis liiga kaugele ja ei osanud enam tagasi tulla. Tükk aega materdas ja möllas, kuni õige augu leidis, kust läbi mahtus.
Postonikonn muidugi aitas kohe Mutit (igavene pugelik) ja kraapis selle augu, kust Muti oli sisse pugenud, tunduvalt suuremaks. Sellepärast Muti tagasi saigi. Muidu oleks ilmselt pidanud Peremees ka võrgu alla pugema, et maasikaid saada.
Hobuselindudele näivad need mammud ka passivat. Rapsivad Muti pandud võrkude kallal nagu poolemeelsed. Ja kuna nad tänu sellele tegevusele on eriliselt kergesti kättesaadaavad, sest nad muud peale maasikate ei näe, siis pole mina ka viitsinud erilist vaeva näha, et nende ridu harvendada.
Pealegi on neil nii imelik nimi - hobuse räästad.
See pole ju õige linnu nimi!
 Hobused on ju hoopis suured loomad, kes söövad heina, mitte maasikaid. Ja räästad on need katuse asjad, mille alla Muti topib igatsugu potsikuid-nätsikuid ja korjab nende sisse vihmavett. Tobiasekonn, ning Postonikonn käivad ja proovivad siis igast topsist, et kas on erineva maitsega vesi.
Lollakad - aga ikkagi omad koerad!
No ja selle kõige selle pärast pole ma ka eriti neid räästaid jahtinud. Liiga kergelt käppa tulevad asjad pole u karvavõrdki nii maitsvad, kui need, mille pärast ikka peab vaeva nägema. Aga nüüd vist peaks hakkama neid hobulinde siis püüdma, et vähegi kiitust kuulda.
Lõpetangi tänaseks oma kirjatüki ära ja lähen katsetan nende hobuselindudega jahipidamist.
Kurrnjäuuuuuuu ja uute kohtumisteni sooserval!

Täna oleks mul äärepealt läinud õnneks
selle valge ülbe kanaraiaka sulgedest vabastamine.
Kohe kõik asjaolud mängisid kaasa minu kasuks!
Kanad olid sääsepüügi aktsiooniga nii hõivatud, et olid jõudnud juba köögiakna alla.
Postonkonn mediteeris maja nurgal mullahunnikus millegipärast. Ja meie olime Mitskiniga sattunud just teise majanurka koos ringkäigule. Mida muide juhtub üsnagi harva, sest Mitskin ei armasta jalutades seltskonda. Ning ega temaga ongi igav koos jalutada. Ta ju niidetud muruplatsilt kaugemale ei astu. Tobu esteet!
Noh, ühesõnaga - kes veel kursis pole, siis meie kodu laiutab risti keset aeda. Niinimetatud majatagune on meie ja lolllindude mängumaa.
Ühel pool maja otsas on Jänksi suvila, ning Muti tomatite kodu, mille kilekatust ma teinekord igavusest disainimas käin.
Ja selle ees veel siis see Muti mullahunnik.
Teises nurgas on Muti aiamaa, ehk nagu Peremees kevadel ütles, siis kangelaskalmistu.
Kangelaskalmistu taga on muidugi veel igavene lahmakas rohumaa, aga see pole pooltki nii põnev, kui kogu ala ümber piirav mets ja soo.
Nende kohta on Muti muidugist oma tuhat korda öelnud ühe naljaka sõna -zapresseno. Mina tõlgendan seda siiani, et sa pressi sinna nüüd end kindlasti. Mitskin loomulikult teadis rääkida, et see pidi hoopis ühe suure maa keeles tähendama, et kassidele metsa minek on keelatud. Aga ma teen alati näo, et ma olen keelevõhik ja pressin ennast järjekordselt sinna puuke otsima.
Vot!
Ja maja ees on meil ka asjad.
Seal on koerakonnade magala ja söökla.
Siis veel  Muti muud lillemugulad, ning tõllaplats.
Tõldu on Mutil muidest eilsest koguni kaks tükki.
See vana hakkas tal saba andma, nagu ta ise ütles.
Kolises, mürises, ning vahepeal sõitis üldse nende käikudega, mis talle meeldisid parasjagu.
Muti ähvardas talle kogu aeg pojengipõõsad sisse istutada ja koos nendega aia äärde veeretada.
Eile hommikuks oligi Mutil vist selle tõlla tempudest siiber ja ta läks suurde linna uuele tõllale järgi.
Postonikonna pani muidugist ketti, sest see tahtis Mutiga kaasa sõitma minna, aga Muti teatas, et kahe bussipileti jaoks tal raha pole. Ja niisee koerakonn ketti  saigi.
Ossa püha kassijumal!
Me olime kohustatud vist lausa paar tundi kogu loomaperega kuulama Postoni soololaulu a kapi alla (või hoopis a capella - ma pean Minnilt üle küsima selle sõna).
Lõunaks oli Muti igastahes uue tõlla ja natuke svipsis Peremehega tagasi kodus.
Koerakonn päästeti kah ketist lahti, ning see lõi rõõmust sellist tantsu, et ma kartsin juba, et poolemeelne nikastab oma saba paigast. Vehkis nii hoogsalt, et terve õu oli karvu täis.
Pojenge Muti vanasse tõlda istutama ei hakanud, sest Peremees arvas, et tal on selle vanaga hea ajalehe järel käia.
Ja me kõik teame, et Mutil on liiga hea süda selle kisa taga, nii, et see vana tõld ilmselgelt teenib meil veel nii kaua edasi, kuni ise kokku vajub.
Aga olgu-olgu.
See kõik selleks!
Jutt algas hoopis ju kanakitkumisega.
Nii, et nagu me olime Mitškiniga sõbralikult vesteldes ümber majanurga keeranud, nii me lolllinnud akna alt leidsimegi.
Ja, mis peamine - Mutit polnudki näha!
Haaaaa!
Kräunatasime  rõõmust lausa korraga vist.
Tasumise tund minu tagaajamise eest on ootamatult ruttu kätte jõudnud.

Aga.......
Me olime vaevu saanud piiramispositsioonidele asuda, kui Muti karvane pea köögiaknast välja paiskus.
No muidugi ei lennanud pea üksi. Ikka kaela otsas ja kogu kerega, sest muidu poleks ta suutnud kuuldavale ju tuua oma üleküla kuulsat kassipeletuskisa.
Oh sa armutu kassijumal!
Kas sel Mutil on tõega miskid telepaatilised võimed, või on ta oma silmad juba ka maja seintesse suutnud seada.
Kuidas ta muidu nägi meid läbi palgi ja krohvi?
Aga ära nägi sunnik!
Ja lõppeski me tasumistund läbikukkumisega.
Lolllinnud pikeerisid lautvarjendisse, nii, et sulerida taga. Postonikonn ei saanud unesegasena pihta kellele jaht toimub, ning põrutas metsa karu taga ajama. (millal tagasi saabub - ei tea), ning meie jäime tühjade käppade, ja tobude nägudega jasmiini alla peitu.
Ainult Tobiasekonn, ning Peremees ei reageerinud üle.
Tobias lihtsalt ei saanud asjale pihta, ning peremees magas õiglast und nii vara hommikul.
Aga  - päev on alles poisike, lohutas mind Mitškin.
Nii, et........... kurrnjäuhhhhhh ja edasi tegutsema!

Oh, oskaks ma ometi Muti häält järgi teha!
Aga ma siis alles ehitaks nendele lolllindudele!
Need nokad on ikka nii ülbikuteks kasvanud, et anna olla.
Postonkonn neid enam rappimas ka käia ei tohi. Muti pani kanaaiale koeraluku ette.
Sellise naljaka võre, mille vahelt ülbikud saavad lillepeenardes kooserdamas käia, aga kui ohtu märkavad, siis kimavad võre vahelt oma aeda ja see eriline oht - Postonikonn jääb vesise suuga võrevahelt neid vahtima vaid.
Muti muidugi järjepidevalt üritab koerkonnale selgitada, et kanad on oma linnud ja neid ei tohi taga ajada, aga kuna ta samas õpetab Postonjetile, et nagu ta kiljatab sõna Kull, peab Postonjett endale tiivad kasvatama ja taeva  poole haukuma. Tegelikult on see koerakonn selle koha pealt ülimalt andekaks osutunud. Nagu Muti kiljatab, nii Postonjett taevasse vahib. Ja haugub iga möödalendava mesilase peale kah. Lolllinnud saavad ka sellest kilkest imehästi aru juba. Evakuatsioon lautvarjendisse kulgeb kiirelt, ning tõrgeteta.
No tore!
Minu meelest võiksidki nad seal varjendis siblida, mitte mind taga ajada mööda õue.
Ja eriti teeb seda kõige pisem ja valgem kanarajakas.
Täna hommikul lehvis Muti oma tudumantli väel neid lolllinde eriti vara õue lubama.
Mina olin ka juba ammu Muti toa aknast hiirejahile siirdunud, ning parajasti saagiga teel kodu poole, kui see kanaarmaada madallennul laudast värske õhu kätte tormas. Ja nad ei torma niisama, vaid jubedalt kisades ja ümber Muti mingit sõjatantsu tehes alati.
Mutil muidugist hea meel. Kükitab kivi peal, tossav kõrs püsti nina all ja itsitab alati.
Ma tahtsin ka rõõmust osa saada, ja seadsin sammud Mutile lähemale.
Ja siis see valge emalendur mind märkaski.
No mida pekki!!
Ma saan aru, et kassidel on see privileeg, et püüavad linde, aga kasse püüdvat kana nägin ma elus esimest korda.
Ok, nende pealik on mind jah mitu korda läbi aia nokanud, kuid mitte kunagi pole ta mind kaagutades taga ajanud.
Aga selle valge  hullu eest lidusin küll nii, et pillasin isegi hiire suures kaares maha. Õnneks oli hiir juba  vaikne, ega siputanud eriti, nii, et kanaloll teda ei märganud.
Istusin tükk aega kastani otsas, enne kui söendasin oma jahisaagile järgi minna. Ja kujutage ette, see lolllindude armaada oli juba teise aia otsa jõudnud, kui see valge ikkagi mind uuesti märkas.
 Ja kui juba tema kaagutama kukkus, siis kisasid teised ka kaasa ja kimasid kõik kambas minu poole.
Oh sa püha kassijumal!
Mis ma neile siis nii väga teinud olen?
No luuran vahete-vahel, aga mis siis?
Mitškin, kes köögiaknalt mängu jälgis ütles pärast, et ma nägevatki välja nagu eriliselt suur ja kohev vihmauss, sellepärast see valge mind himustavatki.
Vihmauss pidi lolllindude meelest olema sama maitsev, kui meie  meelest hiir.
On neil ikka maitse!
Ja nüüd ongi mul kanaaia kaudu metsa minekul kriips peal. Aga sealkandis on just kõige mahlakamad hiired ju.
Tükk aega mõtlesin, et mida ette võtta, ning siis ma tulingi selle peale, et peaks õppima Muti moodi Kull-Kull kiljuma. Las lollakad istuvad siis oma laudas varjus terve päeva.
Homme on Muti taas terve päeva konserviraha tegemas, nii, et täna ma puhkan jasmiinipõõsa varjus ja harjutan tasakesi, homme hakkan praktiseerima. Pea-asi, et ma õige ruigava tooni kätte saan, muidu pole asjal mõtet - teen end vaid koerakonnade ees lolliks.
Nii, et soovige mulle jõudu-jaksu hääleharjutusteks.
Kurrnjäuhhhkulll ja ilusat suve kõigile!