Muti keeras mu jõulutuuri kihva!

Tegelikult ei teinud seda mitte ainult Muti, vaid ka minu vastupandamatu uudishimu ja miski rotimoodi metsavend.
No ja tänu kõigele sellele olin  sunnitud olema kohe teist-kolmandat  päeva kodune.
Jubbeeeee, kui igav mul on!
Undasin algul kohe pikalt välisukse juures, akna poole ei tasunud vaadatagi. Selle oli Muti nii kõvasti kinni keeranud, et kui tal üleeile lihapann kärssama hakkas, ei saanud ta ise ka seda enam lahti.
Paras!

Ise on peremehega süüdi, et nii juhtus.
Söögu korralikult oma kausid tühjaks.


No olgu, olles ilmselt kõigi uudishimu juba piisavalt kõrgele kruttinud, räägin siis teile ka, mis minuga juhtus.

Vaat, see meie Muti armastab hirmsasti süüa teha.
Muudkui keedab ja küpsetab, aga ega nad siis peremehega seda kõike ära  ei söö, nagu meie Mitškiniga. Neil jääb kogu aeg midagi üle.
Tavaliselt saavad koerakonnad need asjad, mis üle on, omale.
Postonile meeldivad need ülejäägid eriti.
Täna hommikul näiteks oli ta surmkindel, et Mutil on telefon üleliigne ja sõi seda.
Mutil on ainult üks telefon, mida ta küll juustuks kutsub. Sellest siis koerakonn ilmselt järeldaski, et laual vedelev "juust"on üleliigne söödav värk. Muti võttis tal selle hammaste vahelt siiski ära ja andis talle sellega mõnusa laksu vastu koonu.

Kuid tegelikult on jutt ikka minust praegu.
Need asjad, mis Muti ja peremehel sisse ei mahu ja mida ka koerakonnad, eriti Poston,  söömiskõlbmatuks tunnistavad, need rändavad meil lauda taha ühte suurde kasti.
Ja, et see kast on kohe metsa ääres, siis käivad metsaelanikud seal supiköögis. Muti vähemalt ütles nii.
Ja tavaliselt ta sel ajal, kui supiköök avatud on, meid välja ei luba.
Aga sel päeval tulid meile külalised, ning ma lipsasin ikkagi nende jalge vahelt õue. Sest need on jamad külalised, nad ei too meile kunagi mingit maiust, ja pai ka ei tee.
Ühesõnaga - nad ei ole need, kes mulle meeldiks!
Ja nii ma õue kimasingi.
Kimasin ja, mis ma nägin?
Keegi askeldab õhtuhämaras lauda nurga taga.
Koerakonnad loomulikult olid oma elamistes kõhud kuu poole, ning koduvalvamisest polnud haisugi.
Hiilisin vaikselt vaatama, et kas on äkki mõni varas-Vasja külla tulnud.
Meil peremees ütleb kogu aeg, kui kodust ära läheb, et peab ukse lukku panema, muidu tuleb varas-Vasja külla.
Veel pole tulnud, mis sest, et peremees näikse ootavat.
No nii, mõtlesin!
Nüüd saan peremehele Vasja viia näha.
Polnudki Vasja!
Oli mingi kollakas-pruun küürakas rott, kes kartulikoori lätsutas, nagu part pilliroogu.
Oli nii ametis, et isegi mu hiilimist ei märganud.

Kuna koerakonnadest asja polnud, võtsin siis asja oma peale, ning asusin muidusööjast korda üle tegema.
Pagan küll, kus mina pidin teadma, et see küürakas näljarott on endale kartulikoorte puremiseks sellised hambad hankinud.
Kargas mulle kõrva nagu segane.
Ossa raks, kus oli kõrval valus igatahes.
Eks ta oleks mulle ninna kah karanud, aga ma sain nina eest ära.
Igatahes ma tast jagu ei saanud ja et ta metsa kihutas, siis kimasin mina koju, et asjast aru anda.
Nagu ma akna taha ilmusin, nii Mutil toas silmad prilludest suuremaks muutusid.
Ja kui siva ta veel mulle ukse lahti sai tehtud.
Ega ma ju ennast ei saanud õues peeglist imetleda, aga tundus, et olen eriti ilusaks selle koduvalve ajal muutunud, sest Muti küll imetles mind pikalt. Ja hakkas millegipärast mu karvades siblima, samal ajal kui peremees peadpidi köögikappi sukeldus.
Püha kassijumal!
Peremees on ju sama suur kui köögikapp, mis asja ta nüüd sinna kappi ronib, mõtlesin.
Kiilub veel end sinna kinni, siis peame Mutiga terve kapi lahti võtma.
Kui peremees lõpuks sealt kapist välja sai, oli tal millegipärast arstirohtude karp hambus.
Tahtsin just naerma hakata selle vaatepildi üle, aga Muti sulpsatas mind kaussi ja kukkus sooja veega uhama.
Ma algul arvasin, et ta on vee ja morsi segamini ajanud, sest vesi oli täitsa roosa, ning hakkasin siplema. Kuid Minni, kes oli ka kohe kohale tormanud, ütles, et püsi vagusi lollakas, sa jooksed verd.
Mis moodi jooksen verd?
Ei jooksnud ma ju kuhugi rohkem, kui toa juurde.
Et mu kassimõistus sai otsa, ning kõrv kipitas, siis jäin igaks juhuks vait.
Muti kasis mind puhtaks, kuivatas, leidis mu katkise kõrvakese, plaasterdas selle rohtudega tervemaks ja siis ta teataski sellise hauataguse häälega - kassiplika õueaskeldused jäävad ära!
Noojahhhh!
Selgus, et Muti oli saanud südari, ja peremees ka!
Ja minu kõrvast oli veri välja jooksnud mu valge kurgualuse peale, ning see oli olnud tumepunane kui ma akna taha ilmusin.
Ja nii ma nüüd teen linnuloendust läbi akna.
Ja kiunun, ning komposteerin terve pere ajusid igavusest.
Muti küll arvas, et kui kõrv terve, siis kompostihunnikuvabadel päevadel tohin koos koerakonnadega hommikupoolikul end tuulutada.
Ega mul juba ongi see kõrv ju terve, sellel oli ainult kolm pisikest auku. Aga Muti on kalgi südamega - palu palju tahad - õue veel ei saa.
Lubasin küll Mutile, et vähendan oma jõulutuuri miinimumini. See tähendab, et kuusehekist kaugemale ei lähe ja lauda taha ei vaata ka, aga......
.....uudishimu on ju edasiviiv jõud.
Ilmselt teab seda ka Muti.
Minu kahjuks!!!
Ohhhhhh, kurnjäuuuuuuu, kui igaaaaaaav!

Radi-ridi-ralla......

....ja koerakonnad jäädavalt tubadest välja!
Vähemalt nii ma südamest lootsin, kui terve hommiku meie Postoni askeldamisi vaatasin.
Muti ja peremees muidugi lõõserdasid magada nagu mesikäpad ja ei kuulnud midagi.
Mutil on puhkus kah ja selleks, et peremehe nurrmootor tema iluund ei segaks oli ta muidugi toppinud endale mingid vidinad ka kõrvadesse. Ma juba tean, et kui tal need kõrvas, siis on ta puhta juhm valmis.
Siis ei kuule ta isegi meie näljakisa.
Proovitud!
Aga koerakonnad on meil umbes nädalajagu toas ööbinud paraku.
Ja see on seganud tublisti meie öiseid askeldusi.
Tegelikult toodi koerakonnad tubasteks poisteks tänu Muti luuludele.
Nimelt nägi Muti ühel õhtul peremehele järgi sõites tee ääres hunti.
Teades meie Muti head kujutlusvõimet, arvas peremees, et küllap see hunt oli mõne naabrimehe taksikoer.
Aga Muti kargles käpalt käpale ja jäi oma arvamuse juurde - hunti nägi!
Ja paar päeva hiljem rääkis naabri-Miisu muti ka, et nende põllul olla õhtuhämaras hunt olnud, ning nende koerakonn oli põrgulärmi löönud, ning tuppa põgenenud.
Et meie koerakonnad ka mõnikord paanikas on õues olnud, arvas Muti, et tema oma loomi huntidele jõulupraeks pole kasvatanud ja koerakonnad on nüüdsest tubased.
Peremees algul vaidles vastu natuke, et võtame vaid Postoni tuppa - see on noor ja lollakas, Tobias on vana ja tark. Oskab enese eest seista.
Aga Muti ei olnud nõus!
Muti hoopis arvas, et Tobias on nii vana ja juhmakas juba, et saab alles kolmandal päeval peale pintslisse pistmist aru, et ta on ära söödud. Ja siis on juba hilja vist, et vastu hakata.
Ja nii ongi meil nüüd, et  nagu pimedaks kisub, koerakonnad suures toas laiutamas. Tobiasest-tühjast polekski lugu - see viskab end räntsti külili, ning ajab end püsti vaid siis, kui peab vetsu minema.
Aga see noor pätakas - sellel on mingi igikestev patarei p...s. Muudkui sahkerdab ja sahkerdab!
Täna hommikul oli tal vist ikka eriliselt igav, sest kõigepealt leidis ta muti vetsupaberi rulli riiulist ja etendas Tobiasele sellega pool tundi iluvõimlemise lindikava (nagu mina kunagi lapsepõlves - mäletate?). Kuna Tobias kõrgetest kunstidest suurt ei jaga, siis võttis Poston järgmisena ette saapaviskamise ja loopis laiali kõik koridoris olevad jalanõud,  kaasa arvatud muti lemmiksaapad, ning peremehe töökingad.
Kuna ka see spordiala ei avaldanud meist kellelegi muljet, siis sõi Poston suurest igavuset ära kõik suures toas laual leiduvad mõttetud toidupalad (piparkoogid, mandariinid, kommid)
Ning siis ärkas Muti!!!
No nii - mõtlesin kahjurõõmsalt!
Nüüd on lõpp sellel koerte poputamisel!
Isegi Mitškin arvas sama moodi - aga võta käpast!
Poston lendas tõesti õue nagu pudrukuul, aga Tobiast ainult patsutati, ning küsiti, ega taadu pissile ei taha.
Taadu ei tahtnud!
Ja magab rahulikult toas kõige kitsamas vahekäigus edasi.
Kuid Muti - see isegi ei kisanud nagu tavaliselt.
Arvas hoopis, et tal nagunii jõulukoristus pooleli ja see väike pahandus ei tee miskit.
No ma ei tea??

Me Mitskiniga veeretame vaid mõne vaibanurga paigast, kui juba saame nii, et kasukad tolmavad.
Jänksist rääkimata!
Tarvitseb sellel mehikesel vaid mõni pabul kuhugi puistata, kui Muti ja peremees tormavad ülihelikiirusel harja ja kühvliga neid püüdma.
Tegelikult sellest pabulapüüdmisest võib veel aru saada, sest Postonkonn arvab kogu aeg, et need on rosinad šokolaadis ja ......
Küllap saate isegi pihta, mis ta teeb!
Jänks muidugi on natsa õnnetu, sest ta ju näeb, mis õues toimub ja ei saa siiani aru, et miks Muti ta keset "sooja suve" on tuppa asumisele tassinud, ning värskeid naadivarsi toob ainult jaopärast.
Me Mitškiniga oleme talle küll seletanud, et tegelikult on talv juba, aga Jänks on põmmpea selle koha pealt - pole lund, pole ka talve.
Lumi võiks muidugi tulla küll. See paksus poris valgete sokkidega soperdamine hakkab tüütama. Kogu aeg peab tuppa tulles jalgu pesema. Ning kuna ma ikka veel eelistan tuppa pääsemiseks köögiakent, siis Muti nuriseb pidevalt, et kassikäpa jälgi on aknalaud täis.
Vot nii me  siin sooserval oma teist adventi tähistame!
Muti vedas kuuse ka juba metsast koduõuele tünni sisse oma aega ootama.
Et kui saab aega, siis toob tuppa ka. Siis on Postonkonnal ikka midagi uut, mida retsida.
Meie Mitškiniga ei viitsi seda kuuske kiskuda.
Torgib hullusti, ning pealegi on Mutil sinna riputatud igasugu vanad kulinad, ning hoidku püha kassijumal, kui need katki meie käes peaksid minema! Uued polevat pooltki nii lahedad Muti meelest.
Parem karta, kui kahetseda!
Ja parem ikka oodata millal jahimehed selle hundivolaski kätte saavad, kui, et hundivolask meie koerakonnad nahka paneb. Ilma koerteta on ikka ka meil natuke igav lund ja jõulu oodata.
Nii, et kena ja koerustükkide rohket lumeootust kõigile!

Tadi-ridi-ralla.........

Pakane on valla!
Ei noh, mis pakane!
See mõni külmakraad ei tee ju ühele kohevakasukalisele mitte essugi. Vastupidi - mul kasukas nüüd selline, et mine või kohe pingviinide paraadile. Usun, et sealsete prouade surnud kährikutele ja naaritsatele teeksin ma pika puuga ära.
Aga mitte see pole praegu aktuaalne teema.
Hoopis see, et meie Mitškin hakkas kopitama.
Ma algul mõtlesin, et mutil keelevääratus. Ta mõnikord pudistab oma kolme kihvaga sihukesi sõnu, et mõhkagi aru ei saa.
Kuulasin teravamalt - muti rääkis ikka õieti.
Kopitama, mis kopitama!

Ma kimasin kohe Mitskinit lähemalt uurima, et mismoodi see haigus tal nüüd välja näeb - see kopitushaigus.
Aga võta käpast!
Muti lihtsalt tahtis tube kraamima hakata, ning Mitskin lebotas poisinaga voodil ees.
Ja siis tuli mutil meelde, et nagu selle talve esimesed miinused õueõhku ilmusid, nii oli meie Mitškinil kohe õue tuulutama minekul pidur peal. Ja Minni lebotas toas juba neljas päev ahju ääres. Siis muti ütleski, et kuramuse kassivolask, sa lähed sedasi kopitama, ning tõstis Mitskini, hoolimata viimase protestisisinast ukse taha.
Kurrnjäuhhh, kuidas mulle see muti ikka mõnikord meeldib!
Ei miskit nunnutamist ja tupsutamist, marss õue ja vastu vaidlemata!
Minni oli tige, nagu vaablaseema!
Ainult vusises.
Ma lausa pelgasin, et läheb keema nagu muti veekann pliidil.
Ei läinud - hoopis rahunes maha ja tuli koos minuga territooriumitiirule.
Aga poole pealt läks jamaks, sest taevast hakkas äkitsi neid valgeid ebemeid tulema.
Neid, mida ma kunagi vetsupaberi tükkideks pidasin.
Enam ma nii tobu pole ja tean, et see on lumi.
Mitskinile lumi kohe üldse ei meeldi, ning ta kihutas täistuuridel toa poole. Tema õnneks oli mutil köögiaken lahti.
Mitskin vuhises sealt sellise madallennuga sisse nagu Natokas.
 Natokas, või õigemini Natokad on need pirakad linnud, kes elavad meie metsa taga kuskil ja siis vahete-vahel teevad lennuõppusi üle meie kodu.
Ma ikka olen soovinud, et mõni ka meie kuuse otsa tiiba puhkama tuleks, kuid Mitškin ütles, et olen loll - need polevat linnud, vaid lennud. Või siis lennukid?
No, mis iganes, aga Minni tegi samasuguse madallennu igal juhul.
Ja maandus köögipõrandal põõnavale Postonile otsa.
Sa püha kassijumal!
Poston ehmatas põhja alt!
Madin oli nii suur, et isegi Tobias, va  kurt, kuulis ja üritas enda tagasilda kähku sirgeks saada, et sõbrannale appi rutata.
Oi, seda põhja äralendamist oleks ma lähemalt näha tahtnud, et kuidas see veel välja näeb, kuid ei söendanud uurima minna.
Kisa oli kole suur!
Koerakonnad igatahes kihutati koheselt õue oma kuutidesse.
Mina lipsasin ka siva ukse vahelt tuppa, sest neid helbeid hakkas ikka jube tihedalt tulema alla.
Poston-konn muidugi kuudis ei püsinudki.
Tal ju esimene lumi.
Nüüd ma siis jälgin köögilaual,kuidas see tobukoer üritab muti lillepeenras (muti pole seda veel märganudki, muidu tuleks taas põrgulärm :) ) kõiki neid  lumehelbeid endale suhu püüda. Kargleb nii, et nikastab veel oma seljaaju paigast.
Loll. on ikka loll, mis sest, et oma pere loll.
Nii, et ilusat alanud Jõulukuud ja siis veel pidi täna olema miski advent. Loodan, et on maitsev!
Ning tundub, et varsti, seoses muti koristushulluse, advendivalmistamise ja kõige muuga, kipub see aasta ka juba otsa saama varsti.
Siis tuleb ju jälle see suur kuusetrall.
Muti, muti tütar, peremees ja poisinaga kah hakkavad jälle kuuske tuppa tirima ja ehtima.
Teeks õige neile sel aastal nalja ja lükkaks selle kuuse ümber!
No mõtlen veel - eriti ei viitsi, aga.........
Eks annan edaspidi teada, kuidas meil siin sooserval see jõuluootus  kulgeb ja, mis otsustasin.
Seniks kurnjäuhhhhhhhh!

Minul ikka juhtub.....

Ikka igatsugu äpardusi peab just minuga juhtuma.
Püüan iga päev olla igati ontlik kassiplika, aga no ei - ikka sattun mingisse jamasse käppapidi.
Hommik oli ometi niiiiiiiiiiiii paljutõotav!
Muti käis oma kastil asjatamas, ning unise peaga jättis magamistoa ukse vallale.
Ma kasutasin juhust, käisin kah kähku oma kastis ära, ning lipsasin kiirelt mutile järgi voodisse.
Jess! Saab muti kaisus mõnuleda ja talle nurru lüüa!
Juba voodis olles ja mutit mööda turnides meenus mulle muidugi, et käpad olin ma kastist tulles kiiruga jätnud pühkimata.
Tarkur, nagu ma olen, lootsin muti tähelepanu ruttu kõrvale sellelt pisiasjalt juhtida, ning asusin hoogsalt talle "tainatampimise" protseduuri tegema.
Mitteteadlikele teadmiseks, et see käib nii, et esikäppadega tuleb eriti hoogsalt kordamööda suruda vastu mutit  nurrumise saatel. Nurr peab olema samas rütmis käppade tööga.  Ja tempot, ning detsibelle tuleb ka kogu aeg lisada.
Ning kuna peremees põõnab kah seal käpaulatuses, siis tuleb ka talle korra , või paar, mõned samasugused võtted teha, et ta end kõrvaletõugatuna ei tunneks. Nii ma siis möllasin seal palehigis, kuni muti end ringutas ja loomulikult niimoodi, et mina põrandalt end keset tööhoogu leidsin. Või, mis leidsin - olin nii süvenenud oma töösse, et tampisin oma mitu minutit hooga põrandavaipa edasi, kuni taipasin, et see polegi muti.
Ja mis veel hullem, mulle tuli ka meelde, et meil juba ammust-ilma kastis need puujublakad, mis käppade külge ei haakugi.
Ja ma rumal vehkisin pugeda nii, nagu need koerakonnad, kui on muti lilli harvendanud.
Suurest pettumusest ronisin kähku voodisse tagasi, ning hakkasin mööda pererahvast edasi-tagasi kõndima.
Kobigu siis üles ometi, et süüa saaks, päike ju suures kõrges. ( olgu-olgu, päikest pole juba mitu päeva küll kohanud, aga ikkagi....)
Ning ennäe imet, muti ajaski end üles. Toimetas oma igahommikused rituaalid, ning kamandas ka peremehe voodist välja.
Ning siis hakkasid nad meie talvises jahimajakeses (sahvris) tegema samasugust hullust, nagu muti mõni aeg tagasi köögis korda saatis. Nad tassisid kõik meie asjad (karbid, kastid, potid ja veel igatsugu träni) õue rehe alla.
Püha kassijummal! Ega siis hiired lollid pole, et talvel külma rehe alla lähevad. Nad tulevad ikka majja sooja. Aga kui sahver tühi on, siis pole neil seal ju midagi teha. Ning kuidas meie Mitškiniga siis aega veedame ja omi meeli erksad hoiame?  Lõpmatuseni ei viitsi köögilaual linnuloendust ka teha.
Muti takistamisest hulluse kordasaatmisel ei tulnud ka seekord midagi välja, peremees oli mutiga kampa löönud, ning me pidime Minniga kurvalt õue põgenema.
Õues ootas aga veel suurem ehmatus!
Alles mõned kuud tagasi tõi see meie muti koju ju hunniku võõraid mehi koos suurte masinatega, ning nad toppisid kambakesi terve päeva ühte sinist toru maa sisse.
Nüüd siis oli hoopis peremees suutnud omale külla kutsuda võõrad mehed suure auto ja mingi kulbiga masinaga. Peitsin end välkkiirelt maja taga kasvava kastani varju, kuid oh õudust. See kulpmasin tuli sinna järgi ja hakkas sahvrisse viivat hiiremaanteed laiendama.
 Ma täpselt ei näinudki puu tagant, mis seal toimus, aga. kuna Mitškin oli rabanud parema positsiooni - ainsa allesjäänud aiateiba, siis ta edastas mulle jooksvalt  uudiseid laivis. Et teed ei laiendatagi selleks, et hiired saaksid hõlpsamalt sahvrisse.
Kaevati kraavi, et veetoru majja saaks sinisest torust. Aga mingi jama tuli ette ja kulpmasin ei saanud selle tööga hakkama. Nii pakiti ta uuesti auto peale ja viidi minema. Aga võõrad mehed lubasid veel üks päev suurema kulbiga tagasi tulla.
No seda ma veel vaatan! Ärgu ähvardagu midagi!
Aga tänaseks oli vähemalt rahu majas, ja meie saime rahus tuppa minna.
Mutil ahjud juba huugasid mühinal, ning Mitskin sättis end poisinaga voodisse mõnulema.

Mul oli tibake igav, nii, et läksin talle sinna seltsi.





Kuna mutil oli köögi ja sahvri
ümberdisainimise käigus jäänud igatsugu kraami üle, siis  oli ta need asjad, mis tema meelest veel vajalikud olid, poisinaga voodile kuhjanud. Ja kus pidin mina, vaene hing teadma, et see maalirajakas, mille peale ma end istuma seadsin, on nii pehmest papist, et minu pepu raskusele vastu ei pea.
Keset parimat jutuvestmist Minniga - ja sellist mõnusat rahulikku jutuõhtut tuleb meil ju harva ette, sest mõlemil on kogu aeg tegemist ja kiire, leidsin end Mitškini kukilt koos mingi pildikolakaga.
Sa jeerum, milline kisa oli toas!
Koos karjusid Mitškin ja muti!
Isegi parim juutuubi kassiräpp pole nii kõlav, kui see duo meil toas oli.
Minni kisas, kuidas talle tehti tapmiskatse ja muti, et kuidas Kõldu kaak taas kalli eseme katki tegi.
Peremees joodeldas kah veel taustalauljana kauguses.
Ma ei osanud isegi kuhugi põgeneda. Ega polegi tegelikult kohtigi enam, muti on kõik kohad ju looja karja saatnud, nagu ta ütleb.
Ja nüüd olen siis trahviroodus kööginurgas kapi taga ja mõtlen elu üle järgi.

Mis pärast küll alati minul, või minuga sellised asjad juhtuvad?
Olen ju ometigi kõigiti rahumeelne ja tegus tüdruk.

Milline meeldiv hommik!!

Muti ajas oma lihakeha eelnevate päevadega võrreldes eriliselt vara teki alt välja.
Kohe nii vara, et isegi meil Mitškiniga oli raskusi, et silmi lahti saada.
Aga, ega see mingi ime ka muti poolt pole. Ta kossas eile juba poolest õhtust magada.
 Lausa nii vara, et isegi ilmateadet ei kuulnud.
Ja kui ma tahtsin teda selleks ajaks ikka ärkvele saada, et ta teaks, kui palju ta peab puid ahju alla ajama järgnevatel päevadel, siis ta ainult kohmas mulle, et kao kus kurat, Kõldu kassikaak.
Ega ma eriti solvunud ei olnud selle Kõldu kaagi üle.
Muti on meil viimasel ajal nagunii rohkem konserviraha tegemas, kui kodus. Ja kuna tal eilse vaba päeva raames tuli ka miski hullusehoog jälle peale, siis on täitsa loomulik, et tal aku tühjaks sai.
Aga tänane hommik oli tore!
Mitte nagu eile, kui muti kohe, kui oli oma kohvitilga endale sisse valanud, hakkas haamri ja veel ühe asjaga köögi seinast telliskive välja tirima. Minni passis muidugi terve päeva mutil kõrval, endal karvad tolmu ja kivipuru täis. Tal oli ju vaja täpselt näha, kas kogu maja kukub kokku, või jääb mõni nurk püsti ka peale muti möllamist haamriga.Mina põrutasin eriti kiirelt õue.
Ei lase mina enda kasukat niimoodi lörtsida.
Aga muti võttis kätte ja lõhkuski terve köögiseina ära.
Tegelikult on see laushäbematus, mida ta tegi.
Meil on, õigemini OLI, köögi taga pisike ja mõnusalt soe tuba, kuhu me saime alati varjuda, kui koerakonnad, või mõni eriti vastuvõetamatu külaline maandus. Näiteks meie poisinaaskel. Enam ta eriti poisikonn ei ole, sest ta on suuremaks saanud ja mõistust on ka kusagilt hankinud juurde. Aga külla meile kipub ikka tulema siis, kui me selleks moraalselt ettevalmistunud Minniga pole

Kuid muti!
 Esiteks viskas välja meile kuulunud toreda diivani, mille sees me aega viitsime.
Teiseks tiris eest toaukse, ning tassis rehe alla. (püha kassijummal! ma mäletan suurepäraselt kuidas ta ähkis ja puhkis, et seda eest ära saada ja majast välja vedada. NO MILLEKS????)
Kolmandaks kangutas ta üsna hiljuti ära ukse kõrval seinaks olnud lauad. Ainult kaks posti jättis püsti, aga ütles, et ühe peab peremees maha saagima. Ok! Postid on toredad, seal saab küüsi teritada, ei pea muti kollast vaipa selle pärat retsima ja vana tumba saab ka puhata.
Ja nüüd siis jätsime hüvasti telliskiviseinaga. Natuke on veel soojamüüri peale jäänud, kuid mutit tundes, ajab ta sealsetele kividele kah varsti küüned taha.
Meie ilus privaattuba on nüüd suur köök.
No ei saa minu, ega ka Mitškin kassiaju aru, mille jaoks tal seda suurt kööki vaja on!

Meile ei keeda ta seal kunagi midagi, enamasti ikka endale ja peremehele. No ja koerakonnadele keedab kah! Need saavad ju kord päevas pudrulörri, sest Tobiasekonn tahab pehmet toitu oma kolmele hambale.
Tegelikult on tal neid rohkem, ma nägin, kui ta haigutas, kuid need hambad on tal nürivõitu.
Muti võiks ju võtta selle aparaadi, millega ta suvel oma murukääre ja kirvest teritas,ning Tobiase hambad ka üle käiata. Aga Minni ütles, et ei tohtivat, muti nimelt pole hambaarst. Seda tööd teevad vaid hambaarstid.
Vaat, kus uudis, iga asja jaoks oma arst. Kuigi meie muti ju saab igasugu asjadega hakkama, asi tal siis mõni päev see hambaarst olla. Minni vaidles mulle vastu ikka, et seadus on selline ja kui muti Tobase hambad kihvadeks keerab, siis on koerakonnal jube valus. Olgu siis parem nii, nagu on ja saagu oma pudrulörri süüa. Aga seda oleks saanud ju ka pisikeses köögis keeta. Nüüd peab muti liduma ühest köögiotsast teise pidevalt.
Olgu, eks ta ise teab, mis tegi. Küll varsti aru saab, et vaja sein tagasi panna. LOODAME!
Aga see kõk oli eile!
Täna jõudis muti juba oma tossu ära puhuda ja meile konservigi kauskestesse panna, enne kui me ärganud olime. Ja siis pärast, kui muti veel ühe tossupuhumise tegi, sain ma tal kukil olla. Vähe sellest, ma lausa trampisin tal kukil, sest muti polnud viitsnud oma sadat hilpu veel selga laduda, vaid kössitas selle suure sinise asjanduse sees, mida ta hommikuseks mantliks nimetab. See on selline paks ja haakub kenasti mu küüntega.  Sain kohe mitu tiiru mööda mutit kimada üles-alla.

Ning siis, kui muti lõpuks suvatses end oma igapäevamundrisse pakkima hakata,  olin ma igati abimees taas.
Tegelikult, tundus, et mutil oli eilsega ikka aku päris tühjaks saanud, sest ta ei viitsinud eriliselt täna hommikulgi huilgama hakata, kui ma oma põhivaenlase - muti kopsuvesti avastasin ja sellele tõsise kassirapsimise tegin. Korraks ikka tegelikult priuksatas kah, kui miski ilupitsike mu tagaküüne all kärises. Aga, no mis sest, see vest tal ju kõige alumine hilp, kes seda ikka näeb, et pitsidega poosetada.
Igatahes. selle pitsikäristamisega mul  see vestirappimine lõppes, ning tohtisin natuke tuult alla teha muti teksadele. Muti mersupluusi tahtsin küll ka tuuseldada, kuid selle võttis ta mul hammaste vahelt ära. Ju hakkas tal kahju. Endal tal ju mersut pole, millest tal küll siis võis kahju hakata?  Ah, see meie muti on ettearvamatu sama palju kui mõtlematu.
Nüüd istub jälle köögis, silmad vilavad mööda seinu ringi ja mõtlik nägu on ka ette tulnud!
Ma igaks juhuks ennetan ohtu ja lähen õuele ringi peale tegema, nii, et taaskord kurrrnjäuhhhhhhhhhhhh!!

Kas õnnelik olemiseks on vaja vähe, või palju?

Selline küsimus tekkis mul lihtsalt sellepärast, et muti, tulles hommikul koju konserviraha tegemise kohast, hakkas taas rääkima minu empsist.
Sellest minu pärisempsist, kelle nimi on Kurru-Leenu ja kes elab laudas. Mitte meie ennastäis ülbest Mitškinist, kes mind mu praegustes tegemistes suunab ja kamandab.
Emme Kurru on seal laudas elanud terve oma elu.
Nii, nagu ka mu poolõde Füürer ja pärisõde Tondu.
Muide, nimedki on meile kõigile leiutanud muti, teiste jaoks olid laudakassid olnud enne muti tulekud  lihtsalt nimetud loomad.Ehk siis, see kirju kass, või see must kass jne, jne.
Emps on alati olnud tegija-kass, ehk nagu muti ütleb, siis alfa-emane. Aga mitte selline kakleja ja kuri, vaid tark ja tegus.
Tegelikult oli ta kunagi ka üks igavene argpüks olnud, kui muti sinna tööle läks. Ainult sisises, ning peidust välja tuli  ka siis, kui arvas, et mutit pole läheduses. Muti muidugi oli kaval, ning peitis kah ennast, et empsu näha ja kuna empsul oli parasjagu sel ajal ka Füürer-titt kasvatada, hakkas meie mutil minu empsust hale, sest emps oli kõhn nagu mingi ausvitsa suveniir (see aus vits, pidi olema mingi vana-aja kole koht), ning toitus ainult piimast-tuvidest ja hiirtest. Muti võttis kätte ja hakkas koos ühe teise tädiga, kellele ka loomad meeldivad, empsule süüa andma. Ikka seda kassidele mõeldud pärissööki.
Ja minu emps võttis kätte, ning hakkas tasapisi meie mutit enda inimeseks pidama, Seda teist tädi ka muidugi.
Nii julgeks läks koguni, et meie Tonduga ei pidanudki sündima peiduurkas ja emps tõi meid kohe mutile näha ja katsuda, kui meil silmad pähe tulid.
Ennast ta muidugi katsuda ei lubanud - ta ju ikkagi lauda vanim proua, kes pole kõigile käperdada.
Ma isegi mäletan seda aega, kui muti meile titekrõbunaid tõi, ja empsu sai ka oma krõbunaid.
Emps oli siis ikka ilus ja koheva karvaga proua.
Mingil hetkel tekkis oht, et mind, kui viletsakest, ning räämasilmset pannakse kuhugi magama, ning muti, koos peremehega võtsid mind siia enda juurde.
Turgutasid mind üles, ning nüüd olen sama kena, kui minu emps nooruses.
Aeg on aga teinud oma töö, ning juba ammu rääkis muti, et rohkem mul õdesid-vendi olema ei saa, sest emps on vanaks jäänud. Ja kasukas ka on hõredaks jäänud, ning muud vanakasside tervisehädad kallale tulnud.
Aga mida vanemaks emps jäi, seda rohkem hakkas ta minu mutist hoolima.
Kolis isegi nende emaks saavate suurte sarvedega lehmade kodust sinna, kus minu muti omi lehmi nunnutab ja nendega riidleb.
Ega mutil ju siis muud üle jäänud, kui hakkas minu pensionärist empsi ka nunnutama ja riidlema temaga. Sest see teine tädi oli omale isikliku tita saanud ja tal polnud enam mahti tööl olla.
Nii see minu emmeKurru-Leenu  siis nüüd veetiski kuni eilseni oma päevi kontori ukse ees matil, mutit oodates, ning magades.
Muti rääkis juba suvel, et emme Kurr julgeb talle sülle juba tulla, kui muti seal ukse ees kükakil oma tossu puhub (huvitav, kas seal siis seda pliiti polegi, mille alla ta kodus puhub?).
Need päevad, kui muti on kodus meie päralt, ei pidada empsu ka kuskil laudas näha olema. Aga teised olla öelnud, et nagu muti kile kisa koridoris kostma hakkab, on minu emps kõksti valvepostil.
Eile öösel oli aga kole kõva tuul ja kui muti läks omale kohvi (mõttetu mõru mögin, mida nad peremehega endale sisse kallavad) tegema, oli minu empsu oma matil olnud nagu tavaliselt. Ning muti oli naljaviluks kutsunud, et mis sa vanaeit siin lõdised, tule kontoorasse sooja - ning kujutage ette - minu emps oli teinud kõva häälega krrrrrr, ning läinudki.
Vähe sellest, kuna mutil  olid lehmad olnud eile tublid, ning ise oma piimatirimise masinasse läinud, oli mutil natuke rohkem vaba aega ja ta oli end sättinud puhkeruumi tunnikeseks lõõska tõmbama.
Uurisin kohe Mitskinilt, et mida see muti seal tõmbas, kuid Mitskin teatas taas, et olen ikka tobu - see olla tunnike pikutamist, üks silm lahti.
Ning minu emps oli kibekiirelt muti kaisus sedasama tegema asunud.

Ning ise oli ta niiiiii-niiii kõvasti nurru löönud, et muti lõõskamisest ei tulnudki suuremat midagi välja.
Huvitav, kas mina olen oma piuksuva pisihääle siis hoopis isalt pärinud, et minul ei tule häält ei eest, ega takka?

Aga muti ütles, et nii õnnelikku kassi pole ta elu seeski näinud, kui minu emps eile öösel.
Muti teatas oma sellele inimesele ka, kes talle seda meie konservide raha annab, et nüüd hakkabki minu emps muti vahetuse ajal puhkeruumis diivanil olema, kuni koristajamoori tulekuni, sest see ei salli kasse. Ja see tema tähtis pealik oli sellega täitsa nõus olnud, et vana kassike ei tohi väljas külmetada.
Et kui muud ei saa ega jaksa looma heaks teha, siis on emme Kurrul vähemalt soe tuba ja kõht ka täis. Ning, et see koristajamoor kerigu kassi saba alla, kui õiendama hakkab.
Muidugi te tahaks teada, et miks muti ei too omale koju, minu juurde, mu empsi.
Ma küsisin ka, aga muti ütles, et emps on terve oma teadliku elu elanud seal laudas, kordagi väljas käimata. Ta on harjunud, ning see võõras koht, kus meie mutiga elame, tekitaks temas dressid, või stressid. No ma ei tea - midagi sellist ta tekitaks. Ning, et minu emps pole kunagi elus kohanud koerakonnasid, ning ehmuks ilmselt väga ära siia tuues. Pealegi, kuna empsul on rida terviseprobleeme, on mutil seal lihtsam pigistada arstionul käpad sahtli vahele, ning empsule ussi-,püssi-  ja muud rohtu saada.
Mina aga olen ikka päris õnnelik, et minu empsu niimoodi natukenegi saab aidata ja et emps ei pea kuskil külmas kogu aeg olema. Emps ise on ka kindlasti õnnelik. Kahju, et ta neid teisi inimesi seal ei usalda, ning teistega koos sinna tuppa ei lähe.
Ma nüüd loodan, et minu muti on terve talve need kõige külmemad ööd ja päevad konserviraha tegemas, et emme Kurru saaks toas olla.Ja, et minu emps saab olla ka õnnelik isegi selle vähese üle, mis mutil õnnestub teha tema jaoks.
Oh, kui pikk jutt sai seekord, ja ei sõnagi minu enda tegemistest.
Aga ega mul siin suuri muutusi polegi, kui välja arvata see, et pekinäkid on taas akna taha ilmunud, ning me saame teha Minniga jälle tundidepikkusi linnuvaatlusi.
Muti muidugi puistab neile terasid kah juba.
Ise on mitu kevadet tõotanud, et kuna tihased terve suve passivad kuskil metsas, ning ei korja muti silokasvatuse maalt putukaid, selle tasuks, et muti neid talv läbi nuumab,  siis vaadaku ise kuidas talvel hakkama saavad.
Ähhhh, nõrk on see meie muti iseloom loomade koha pealt!

Täna on meie majas küll kuri karjas!

Kell ammu juba pool üheksa hommikul, kuid muti pole end tagatoast veel välja vinnanud.
Tegelikult valetan - käis korra paar tundi tagasi oma kasti peal pissil, sügas siis natsa oma pead ja mind Mitskiniga, vaatas kella ja teatas, et veel on öö ja kobis tagasi peremehe juurde.
No, mis öö??  Vaatasin selle poisitüütuse, kes meid kiusamas käib, toa aknast välja - taevas täitsa juba valgusetriip olemas. Oleks paras aeg hommikueinet saada ja välja hiirejahile minna.
Aga kus kurat - aknad uksed kinni, külmkapp ka.
Ja üleüldse, hakkasin mõtlema, et naljakas see meie muti. Meil käsib küll oma junnudele saepurumugulad peale kuhjata, kuid ei ole ma veel kuulnud, et ta oma kastis miskit peale kraabiks. Solistab seal niisama ja krabistab paberirulliga. Ja mind pealt vaatama ka ei luba. Ütleb, et pole siin miskit jõllida. Me küll Mitskiniga omavahel peame silmsidet, kui potil kükitame. Ja pärast ikka kontrollime ka, kas teine oli korralik ja mattis mugulad kenasti ära. Sest muidu võib juhtuda, et tobe Poston tuleb tuppa ja tassib need laiali. Tal on selline tobe komme, et esimese asjana, kui tuppa saab, teeb reidi meie pissipotti ja siis tuuri meie restorani.

Aga olgu, see selleks.
Muti niisiis ronis ennist magama tagasi.
Ega ta kaua seal voodis peremehe kõrval vastu ei pea - mõtlesin. Peremees ju tõmbab vastu hommikut mootoril tuurid üles, nagu muti ütleb. See tähendab, et hakkab eriti  tempokalt ja meloodiliselt ninaga nurru lööma. Ja siis muti kargab sealt kõrvalt juuksed püsti peas, üles, tuleb kööki pliidi alla tossu puhuma, ning ühtlasi puistab oma valge karvutu käpaga ka meile krõbud kaussi.
Aga ei - täna on kõik teisiti kuidagi.
Väljas ammu valge, Postonil on akna all kõht selgroo vastu kuivanud, Tobias mediteerib nukra näoga Postoni kausi kõrval ja Jänks on suurest näljast isegi veepudeli tühjaks limpsinud.
Püha kassijumal!! Äkki on mutil pankrott.
Minni vähemalt arvas nii.
Ma küsisin, et mis rott see veel on ja sain vastuseks, et see on selline rott, kes sööb ära kõik muti konserviraha. Vääga imelik  rott igatahes.
Ja pealegi - mutil pole ju seda konserviraha päriselt. Tal on mingi kõvast materjalist lipik, millega ta vehib ja mis on tal tavaliselt kadunud,  kui vaja läheb. Siis ta tuuseldab paaniliselt köögis ringi, kuni selle kuskilt imekohast taas leiab. Nagu tõllavõtmedki. Neid pole mutil ka kunagi seal kuhu ta nad oma arvates pani.

Aga lõpuks ikka kostus muti magamistoast kolinat ja muti ilmus meie sekka.
Vahtis tükk aega oma tiksuvat taldrikut seinal, ning siis teatas, et mis te tobud kräunute, kell alles vähe. Viskas ikkagi Jänksile saiakannika hammaste vahele, meile kummalegi tibake krõbusid ja isegi koerakonnad said oma hommikuampsud lõpuks kätte enne, kui näljasurm neid oleks tabanud.
Siis võttis tabureti - ähkis ja ägises mitu minutit, kuni oli sellele kukile roninud, ning riskides laiali lammutada kogu köögi puhvet (vaat, mis peen sõna, mille Mitškin mulle õpetas kapikolaka asemel ütlema), sikutas oma tiksuva taldriku seinalt alla.
See taldrik on mutil ilus asi, sellel on servades igatsugu maiustuste kuhjad, kanakintsud, singiviilakad ja siis see mõttetu kraam ka, mida nad ise koos Jänksi ja peremehega söövad. Kapsad-porgandid ja muu silo.
Ning siis keeras muti oma taldrikul need niinimetatid osutid naksti tema jaoks sobivasse asendisse. No ikka selleks, et tal oleks õigus, mitte meil.
Protestis muti valskuse ja laiskuse vastu muukisime koos Mitskiniga lahti praokil köögiakna, ning läksime vihma trotsides harakaid jahtima.

Minni muidugi osutus reeturiks, nagu alati.
Peale paari tiiru ümber maja, lipsas ta tagasi tuppa, et oma lemmiktugitoolis edasi lebotada.
Mina kasvatan aga iseloomu - kuni muti oma taldrikut tagasi ei kruti, mina toa poole ei vaata. Või kui, siis ainult salamahti, et näha, kas õigus on võidule pääsenud.

On see meie muti ikka üks tark inimeseloom küll!

Pani mulle taaskord diagnoosi haiguse kohta ära nagu niuhti!
Ma kohe siin istun nüüd ja arutlen, et äkki ta sunnikunahk on miskit selgeltnägija, või midagi sellist.

Ma korra nägin sellest suurest mustast tahvlist, mille ees nad peremehega oma õhtuid maha molutavad, sellist pilti, kus mingid inimesed arvasid igatsugu asju õigesti. Muudkui tagusid  trumme, või tegid mingit muud tanderanti, aga kõik läks täppi.
Meie muti muidugi trummi ei tao (no see veel puuduks), aga tanderanti teeb küll.
Korjab metsast rohtu ja joodab-söödab  peremehele, ning endale sisse. Kivikesi laob ka taldrikule ritta, kui on täiskuu öö. Ise ütleb, et kivid vajavad laadimist.
Ma tihtipeale paigutan neid seal taldrikul ümber, kui võimalus avaneb. Mõne veeretan lausa laua alla.
Vahva vaadata ju, kui muti siis seal laua all ukerdab tagumik püsti. Ma saan siis talle kukile ronida, et tal ikka lõbusam oleks. Pealegi kulub talle iga lisaraskus ära, et seljalihased ikka trimmis oleks.
Ja juba see, kuidas ta ägiseb, ning toriseb ennast püsti ajades, on tore. Ta mõnikord oskab end isegi sinna laua alla niiviisi kinni kiiluda, et peremees peab teda sikutama tulema.
See on eriti tore!
Lõpuks, kui higine ja  näost tomativärvi muti on laua alt välja päästetud, tuletatakse mulle meelde, et ma olen üks paganama "Kõldu Kaak"
Mjauhhh, ma olen sellega juba nii harjunud, et isegi ei solvu enam.
Aga olgu, jutt ju algas hoopis, sellest, et mul oli taas miski tervisehäda.
Nimelt on mul tihtipeale silmadega jama - mäletate?
Suvi läbi olen selle pärast ussirohtu rohkem söönud, kui konservi.
Isegi arstiga konsulteeriti minu silmade pärast, aga ei miskit targemat.
Kord kuus lööb mul silmalau, selle kolmanda, miskipärast üle kahe esimese, ja ma olen nagu jõllsilm.

Muti on lausa õnnetu olnud mu pärast. Et muidu kena kassiraibe, nagu ta ütleb, aga miski kassiviga küljes ja keegi pihta ei saa, mis rike see on.
Nagu selle ussirohu olen ära söönud, nii laksti silmad jälle sirged peas.
Muti juba arvas, et lõpuks ma ussistun puhta ära.
Seda enam, et Mitskinil, kes ju samamoodi jahil käib ja igatsugu hõrgutisi (hiired, rotid,mutid) endale vahepalaks lubab, temal pole häda mitte midagi.
Aga, mis nüüd siis lõpuks sügiseks selgus, on see, et mul on puugiallergia.
Ja asi täitsa lihtne.
Muti ju tegi igal õhtul meile terve suve läbiotsimist.
Nagu tuppa tulime, nii meid kordamööda Mitskiniga maha väänati, ning läbi otsiti.
Me ei saanud isegi mitte kõige väiksematki puugipoega tuppa smuugeldada.
Ja loomulikult olid tänu sellele, et muti puugid süstemaatiliselt ellimineeris, ning meile miskit tilka kuklasse sopsutas, ka minu silmad taas korras.
Aga nüüd sügisel on mutil muud tegemist olnud, ja eks ta on ka laisaks ja lohakaks muutunud, ning enam nii  hoolega pole otsinud.
Ütleme ausalt, et paras kooner, nagu ta on, ei raatsinud ta ilmselt enam seda puugipritsi osta kah. Ja ega mul polegi neid putukaid pikalt kallal olnud, ainult takjad olid, ning nende vastu on puugirohi jõuetu.
Aga nüüd eile trehvasin ikka ühe puugikese pika metsaskolamise peale leidma. Ja kasutasin  juhust, et mutil puugimaania on üle läinud, ning tõin teise kenasti tuppa sooja. Nupsikul oli ikka päris mõnus mu karvade sees soojas. Paisus teine päris kiiruga.
Paraku olid mul õhtuks taas silmad jõllis, ja muti võttis mind sülle, et tibake lohutada. Lohutamise käigus leidis ta ka mu kõrva tagant selle sissesmuugeldatud pagulase üles.
Oh seda kisa ja kriiskamist. Puuk lendas pliidi alla eriliselt elegantse kaarega.
Ning kujutage ette, umbes tunnikese pärast olid minu silmad taas sirged.
Ja siis muti selle selgeltarvamise ära tegigi!
Vaatas mulle esiti pikalt otsa, siis noogutas paar korda, ja teatas peremehele tähtsa häälega, endal käed puusas nagu vene inimeste tee keetmise masinal - Simbal on puukide vastu allergia.

No on ikka tark muti küll!
Praegu ta näiteks arvas kohe ära, et meid Minniga isutab hirmsasti konservi järgi. Piisas ainult Mitškinil korra tähtsa näoga külmkapi eest läbi kõndida, kui muti oli krapsti juba ninapidi kapi selles sahtlis, kus meie konservid peidus on.
Niiviisi hakka või pelgama, et muti arvab kõik meie mõtted ja plaanid ära.
Siis ei saagi ju enam koerakonnadele sigadusi teha, ning neid kiusata, nii, et nemad alati süüdi jääksid.
Igatahes tuleb meil nüüd hakata seda mutit jälgima.
Hakkab äkki veel tõesti trumme kah taguma, no ma ei tea.
Siis peame küll koos peremehega miskit välja mõtlema, et teda ohjeldada.
Praegugi hakkas taas mingit tantsu pliidi ees tegema.
Pani mõnusalt lõhnavad peekoniviilud pannile, ning nüüd hüppab ja kilkab, et kuramuse kuldiliha.
Ma laua pealt vaatasin - lihal pole mingit kulti küljes, ainult mõnus kamar,(kuigi ma ei tea täpselt ka, mis see kult seal olema peaks, ja Mitškin ei viitsi ahju eest ka vaatama-seletama tulla), ilus liha, ainult natuke liiga palju põrkab pannil. Ja muti kilkab liialtseal panni kõrval.
Igal juhul on lootust, et saame kamara omale, olgu kult, või kes iganes kaasas, sest muti meid juba ei unusta, kui liha valmis on - seda tean omast kogemusest. Kurrrrrrrrrrrrrr!

Mul on täitsa koerakas peal!
Õues on koerailm, toas on lihtsalt koerad pidevalt,sest õues on ju koerailm.
 Ja mul on koeramasendus! Või oli see nüüd hoopis kassiahastus. Ah ega vahet pole. Nagunii saab õues hängida vaid vihma vahepeal, ning kella kuue paiku õhtul ajab muti meid "pika puuga" tuppa. Viimasel ajal pole ta isegi pidanud selleks eriti pingutama,

sest Mitškin on nagunii enamus ajast toas ja ega mina kah mingi vihmafänn pole.
Ainuke viga ongi aga see, et tuppa jõudes ootavad seal ees koerakonnad.
Tobias-tolast poleks nagu midagi, aga vaat see Poston - ta on kuidagi kõikide  mu pereliikmete südame  suutnud võita. Isegi Jänks, kes samuti juba talvitub toas, mängib selle koerakonnaga rohkem  kui jänesele sobilik oleks.
Mitskin ka ei tee enam teist nägugi Postoni peale. Ainult siis, kui koerakonn oma nina üritab Mitškinile eriti sügavale saba alla toppida, disainib natuke Postoni nina küüntega.
Mina hoian aga endiselt pikivahet.
Mind juba nii kergelt oma sabaliputamise ja tagumikuvänderdamisega ära ei osta! Tagumikku aga see peni vänderdada oskab juba. Muti ütleb kogu aeg, et Postoni tagumik teeb kõndides kaheksaid nagu tema noorusajal Viru lindudel.
Ma küsisin Mitšinilt kohe üle, et mis linnud need sellised on, aga Mitškin ei teadnud. Ju siis mingi väljasurnud liik, ma arvan.
 No vot, aga seoses selle väljasuremisega peab märkima, et peale Ralfi äraminekut on ka meie Tobias raugastuma hakanud.
See, et ta päevad läbi kuudis külitab - see on laiskusest. Kuid see, et ta enam mitte mõhkagi ei kuule ega märka enam - see on juba kehvem variant. Igatsugu metsloomi hulgub meil õuel, aga Tobias ei vaevu end isegi liigutama. Poston-tola aga ei tee sõbralike, ja mittesõbralike metsloomade vahel veel vahet. Alles eile üritas põldvutte õunapuu alt minema ajada, aga samal ajal pidas minkide pere lauda taga prügihunnikus piknikut  Ma oleks nad ise minema löönud,kuid neil on nii vastikult teravad ja pisikesed hambad, et ma ei hakanud riskima. Üritasin küll Tobiast jahile saata, kuid sel on kuudis
külitamisest tagasild ka nõrgavõitu juba, ja selleks ajaks, kui ta ennast üles vinnas,olid õuelt läinud nii vutid, kui mingid.
Muti muidugi teadis ütelda, et ega Tobiasel ka enam pikka pidu pole - 13 aastat tiksub kohe turjale.
Jälle miski kõnepruuk, millest minu kassiajuke aru ei saanud. Minni siis seletas, et ühel hetkel võib ka Tobiase aeg siin ilmas otsa saada. Ja siis on meil kaks pihlakat õuel kõrvuti.
Ma ei mäleta, kas ma kirjutasin teile, et muti pani sinna, kuhu nad Ralfi puhkama panid nüüd ühe pisikese pihlaka ka kasvama. Ja me vahete vahel käime Tobiasega seda puud nuusutamas, ning natuke istume ka selle all kivi peal. Tobias muidugi ei istu mitte - tema tagumik on nii lai nagu tankiaku, ja ei mahu kivi peale, vaid valgub üle  ääre laiali.
Kuid jutt Tobiase kohta tegi mind üsna nukraks - see tähendab ju, et siis võib juhtuda, et taas leiab meie rahulikku majapidamisse tee mõni uus koerakonn.
No ma ei tea, mis paganama pärast peavad kõik mu teadaolevad sõbrad sellised vanurid olema?
Mitškinil oli ka ükspäev sünna. Ta sai kaheksa aastaseks juba.
Muti lõi kohe selle puhul ühel ekstraheal konservil kaane maha.

Ja otsis kuskilt välja kahekuuse Minni pildi.


Mitškin muidugi väitis, et tema pole iialgi selline tobe titt olnud, tema on kogu aeg suur ja tark. Aga pärast seda, kui oli oma sünnipäevakonservist kõhu täis söönud ja leiba luusse lasi, siis meenutas küll, et tema  sünnikoht olla olnud mingi külm ja kõle keldriauk. Ning, et tal on vennaraas ka ilmselt kuskil, sest sealt keldriaugust toodi neid kunagi koos venna ja emaga sooja majja. Ja siis oli muti kuskilt välja ilmunud, ning teatanud, et tal on Mitškinit kohe kindlasti omale vaja. Vedas Mitskinil, et muti juurde sattus, nii, nagu minulgi. Mul ju ka õde Tondu ja poolõde Füürer olemas, kuid nad ei mahu kuidagi meile. No nad  on juba suured  tüdrukud ka, ning muti ütles, et ta üks väheseid kiskasid, kes neil konserviraha tegemise kohas nii head välja näevad. Tädi Kissimirr koos oma lastega pidi ka kobe olema, kuigi lastel on silmad vähe räämas. Panin nende pildid ka teile vaatamiseks kohe üles, sest mutil oli eile oma telefon kaasas olnud ja tegi mulle vaatamiseks mõne pildi. Kahju, et tal see telefon selline juust on, nagu ta ütleb, sest pimedas laudas ei tulnud eriti ilusad pildid.
Aga, mis siis, ma nägin vähemalt taaskord oma kaugemad sugulased ära ja isegi oma empsu. Emps on see hallikirju.

Emps on mul küll natuke nigelaks jäänud ka.
Kaks aastat tagasi, kui ma sealt muti juurde kolisin, oli ta ikka natuke kohevama kasukaga minu mäletamist mööda.
Muti lohutas mind, et ka empsu kallal on aastad oma töö teinud, ja meie Tonduga jäime tema viimaseks pesakonnaks.
Nüüd ta on lastekasvatamise asemel orienteerunud rohkem pensionipõlve pidamisele.
Magab kontori ees uksematil, ning loeb tunde, ning päevi, millas muti taas pudrukausiga uksele ilmub.
Ja siis ronib meie mutile õlale, kui muti seal ukse taga kükitab. Nurru pidi ka lööma nii, et laut põriseb.
Tore kuulda ikka, et muti mu empsul ka silma peal ja pudrukaussi nina all hoiab.Siis vist ikka pole mul nii koeramasendus ka kallal kui muti suudab neid vanureid ikka adekvaatsetena hoida.
Ja äkki pole see sügisvihm ka nii külm ja kole midagi. Mutil ju kuur puid triiki täis ja uhab neid iga päev ahju alla praksuma, et meil mõnus oleks toas.

Lõpetangi nüüd tänaseks selle mõtete heietamise siin ära, ning lähen kontrollin, ega ahju ees liiga külm veel pole.
Kurrnjäuhhh taaskord!

Mul on täitsa tõsine mure!

Meie mutil on vist marutaud!
Ja-jaa! Ma ei tee mitte sugugi nalja, sest miks ta muidu mind kintsust hammustas!
Ise veel itsitas,  et kas said nüüd!

Tegelikult, ega see, et mutil mingi kuri tõbi on, pole mingi ime.
Alatasa, kui tal konserviraha tegemisest vaba aeg on ja ilm ilus, siis ta kondab naabri Miisu mutiga kuskil metsades ringi, ning veab ämbriga  koju miskit mõtetut kraami, mida ta siis purkidesse-pudelitesse topib. Mõnikord sööb toorelt kah veel. Isegi peremehel käsib süüa. Oh, annaks püha kassijumal, et sellel ka nüüd marutaudi poleks, muidu söövad meid Mitskiniga mõlemaid ära.
Meil Mitskiniga metsa minna jahile on rangelt keelatud, sest seal on ka kurjad loomad, kellel võib mõni haigus olla. Meid on küll selle vastu nõelaga torgitud, ma mäletan  väga hästi, kui jube see oli, ning kuidas muti kobises, et paganama kallis lõbu see vaktsineerimine, või mis iganes. Kuid pidada aitama haigusi eemale peletada.
No vot, aga ise va koonerdaja endale neid vaktsiine ei lase teha ja nüüd on siis tulemus käpas - hammustas mind!
Ja mis põhjusel veel!
Mutil nimelt on uus hobi tekkinud.
Suvi otsa otsis ta mind ja Mitskinit igal õhtul läbi, et meil puuke poleks. Ta isegi pritsis meid ju puugipeletajaga.
Nüüd sügisel korjab ta meilt pisikesi takjanuppe.
Mis meie saame teha, et see pisinuppudega takjas igal pool kasvab, ja meie pikakarvalised oleme. Ja takjate vastu vist mutil mingit kuklarohtu pole ka.
 See on muidugi väga imelik,  sest tavaliselt on tal kodus kõiksugu hädade vastu mingit rohtu. Aga, no mis sellest siis nii väga on, et mul saba ja trussikud-karupüksid neid takjaid üleni täis ennast haagivad.
 Mutile see ei meeldi, sest need takjad pidid mulle mingeid pusakaid kasvatama, mida muti peab lausa kääridega ära korjama ja ta keerab mind igal võimalusel tagurpidi oma sülle, et seda jama ennetada.
Olgu, selle, et pean mõnikord rippuma pea alaspidi, või kõht taeva poole, kannatan ära. Kuid ikka kuramuse valus ja tüütav on küll, kui ta mul neid nupse karvadest tirib. Mõnikord  mul viskab ikka väga üle. Siis ma hakkan rappima mutit tagumiste käppadega, ning natuke näksan ka.
Sel korral olin eriti takjaliseks saanud ja mutil oli palju aega ka, et põhjalikumalt mind töödelda.
Aga poole töötluse pealt tuli mul  tüdimus, ning ma tahtsin natuke mängida vahelduseks. Hakkasin siis muti käpaga oma traditsioonilist "kurja käpa" mängu arendama, kuid muti lopsas mulle vastu nina, ning kamandas paigale.
 No ega ma siis mingi käpaalune pole!
Naksasin mutit natsa pöidlast. Aga õrnalt omaarust!
JA KUJUTATE ETTE!!!! Ta naksas mind kintsust vastu ja siis itsitaski, endal suu karvu täis.
No ei ole ju normaalne, eks?
 See on raudselt marutaud!
Ma nüüd hoian mutist natuke aega kaugemale - mine tea,kui kaugele tal haigus juba arenenud on.
Minnil muidugi on sellest kõigest ükskõik, tal õnneseenel on selline libe ja pikk karv, kuhu prügi ja takjad millegipärast kinni jääda ei taha ja tema pääseb alati karvakiskumisest kiiremini.

Kuid Jänksi pärast ma pablan küll.
Muti nimelt taris ükspäev Jänksi talvepesa kuurist välja juba ja asus seda demineerima, või siis desinfitseerima. Ah, vahet pole, miskit puhastust ta igatahes selle kallal läbi viima asus.
See tähendab aga, et ka Jänks hakkab peagi tuppa kolima. Ja olen kindel, et ka tema uduvilla sisse on need takjad pugenud.
Ja, mis siis saab, kui Jänks hakkab põtkima mutile vastu?
Kas muti teeb temast kohe pasteeti, või ootab jõuludeni?
Igal juhul muti on asunud teda kenasti nuumama küll. Muudkui tassib talle kuivatatud saiaviile, ning porgandeid-kapsaid. Sekka isegi õunu!
Jänks tobu pistab kõik kenasti kinni ka.
Ja mis kõige hullem, ma ei saa sõbrakest isegi hoiatama minna, mis teda ees võib mutile vastuhaku puhul oodata, sest see paganama uus koerakonn on võtnud pähe mõtte, et Jänks kuulub talle ainult, ning kihutab mind iga kord puuri juurest kaugemale.
Mõtlesin sõpra ööpimeduses hoiatama minna, kuid meie muti on kavalaks arenenud.
Nagu hakkab õues juba pimedaks kiskuma, kissitab ta meid tuppa söögiga meelitades.
No ja nagu isegi teate - olen ikka veel nõrga iseloomuga, ning päev otsa õues mütates on kõht teadupärast tühjaks ka läinud. Nii ongi, et lihapaki krõbinat kuuldes on mul Jänks alati peast pühitud, ning leian end kõksti köögist konservikausi tagant.
Pean vist peale passima, millal muti läheb öösel konserviraha hankima, unustan end õue ja siis saan Jänksi läheneva õnnetuse eest hoiatada.
Ega ma ausalt öeldes ei tea, kas see õue unustamine õnnestub muidugi, sest tegelikult on soojas toas ikka hea olla öösel. Pealegi on Jänks juba nii vana jänes, et peaks endal aru peas olema, et mitte lasta end ära hammustada.
Ah jaaa, meil on ikka veel sündmusi olnud. Kuigi esimene neist on kah kehvapoolne.
Muti nimelt tõi jälle tuppa need teised aknad ja pani esimestele ette. See tähendab, et  aknast vabalt sisse-välja kõndimisega on selleks korraks jälle kõik. Aknaid avatakse nüüdsest ainult kassihaisu välja ajamiseks.
Aga tore on see, et kuna hommikuti on õues viluvõitu (see on muti miski eriline sõna õue kohta, mida ma enne kuulnud polnudki), siis muti paneb taas igal hommikul pliidi prõksuma, ning puhub sinna alla tossu, ise ninapidi pliidisuus. Ja siis on tal selg sedasi kenasti kumer, ning ma saan seal turnida ja natsa mutit kribida, et ta kiiremini puhuks. Sest kui ta puhumise lõpetab, siis ta tuierdab kohe külmkapini ja seal on ju meie hommikusöök.
Nii, et kallid kaaslased-kassid, tegelikult on meil ka toredaid hetki. Kurrnjäuhhh!! Või mis kurrnjäuh, ikka piiiiiks,sest no ei tule mul siiani seda õiget kassihäält, harjutagu ma palju tahes.

Selle sügise alguse on meie muti suutnud täiega meil kihva keerata!
Vähe sellest, et ta koos peremehega tassis meile selle uue koerahakatise, kes ei seisa mitte minutitki paigal, tassis ta koju eile terve õuetäie masinaid ja mehi.
Tegelikult tuli muti ise hommikul konserviraha tegemast ja oli tige nagu vaablane, sest tal olla olnud öösel lehmadega (meie muti on nagu mäletate, ka lehmade muti) miskit jamasti. Õigemini nende susisevate aparaatidega, mis neile lehmadele kõhu alla kinni ennast haagivad, kui need lehmad oma putkadesse  jahu noolima lähevad. Ma neid aparaate, mida robotiteks kutsutakse mäletan oma lapsepõlvest  väägagi hästi. Sest, kui nad olid nende lehmade all natuke susisenud, siis muti, või mõni teine, muti moodi inimene, valas meile õe ja empsiga kah piima kausikesse.
No vot, aga mutil oli nüüd üks selline robot katki läinud ja muti oli öö läbi jamanud sellega. Pealegi olla tal ka külaline lehmade sekka eksinud olnud. Mutil nimelt juhtus kährikkoer lauta. Aga see polevat selline sõberkoer, nagu mina harjunud olen, vaid tigedik. Ja kuna minu emps Kurru-Leenu (muti kutsub teda niimoodi) on natuke vanaks ja viletsaks jäänud, ning pidada elama ainult kontori ukse ees mutit oodates, kuna muti toidab teda pehme konserviga, siis muti läks üsna pablasse seda kährikut nähes. Ta nimelt olla kartnud, et kährik teeb minu empsule liiga. Muti tassis siis empsu ja tädi Kissimirri kah kontorisse peitu. Õnneks olla lehmad hakanud nii kõvasti pröökama, et see koerlane lõi kartma ja põgenes.
Ning kõige selle jama pärast oli muti koju jõudes üsna loppis. Me Mitškiniga üritasime teda ergutada, kuid kuna muti jäi õue seda kõrt imema, mis teadupärast suitsu välja ajab (mäletate eelmisest talvest, kui muti seda suitsu kogu aeg pliidi sisse puhus, ning pärast ma avastasin, et kogu korsten on seda täis) ja õues on meie ergutuskatsed üsna  komplitseeritud tänu sellele koerakonnale, nimega Boston, siis me läksime niisama uitama.
Ega me eriti kaugele jõudnudki, kui meie ilusale põlluvaheteele veeres eriliselt suur auto. Ja tema taga veel teine ka. Ja sellel teisel oli traktori moodi masin veel kukil. Minni põgenes kibekiirelt heinaküüni.
Mina, kes ma olen julgem ja tugevam, asusin kasvuhoone taga olevale veetünnile toimuvat jälgima. Autod veeresid meie õuele, mutil tuli neid nähes kohe elu sisse ja ma kuulsin kuidas ta Tobiasele ja Bostonkonnale teatas, et varsti ei pea enam talvel ämbritega kaevuvahet lippama. Need autod on selleks, et uus kaev teha ja sealt hakkab vesi torusse minema.
No mida, mida????
Kuidas ma siis juua saan?
Jäin ootele, et selline jama tegu kiirelt kuidagi ära vusserdada.
Kahjuks oli minu plaan juba ette määratud nurjumisele.
Autod aeti paika ja see traktori moodi asi ronis ka auto kukilt alla meie vana hea kaevumaja kõrvale.
Ja siis läks põrgu lahti.
Traktor ajas hiiglama pika noka taeva poole, ning mingid mehed asusid ümber noka askeldama. Ning kus siis algas ühtäkki põrgulärm. Terve õu oli hoobilt tossu täis, masin puhises, ning mina lendasin metsa poole üle kasvuhoone nagu pudrukuul.
Kujutage ette, selline puhin ja mürin kestis õhtuni välja. Me pidime Mitškiniga nälga pea-aegu surema, sest selle lärmi peale kadusid ka hiired. Ainult meie muti seisis koos koerakonnadega selle nokkmasina juures terve päeva, endal suu õnnest kõrvuni.
Õnneks lõppes sel nokkmasinal jõud siiski õhtuks otsa, ronis teine , siis kui oli noka maa seest kätte saanud, uuesti ühele autole kukile ja sõitis minema.
Ah jaa, ma unustasingi kirjutada, et kogu selle pöörase puhkimise, mürisemise ja huilgamise saatel toppis ta oma nokka meie muru sisse. Me Minniga laudaaknast jälgisime teda. Ma esiti arvasin, et ju muti laseb vihmausse niimoodi sel masinal otsida, et need uude kaevu ei sattuks, aga ega siis vihmaussid nii sügaval pole ometi. ja kaevu ei paistnud ka kuskilt kerkivat.
Ja teate, meie tarkur Minni kah ei saanud sellest õue peal toimuvast aru. See muidugi tibake rõõmustas mu südant.
Noh, igatahes lõppes see jama lõpuks ära. Meie õuel on siis nüüdseks mingi sinine torujupats, mis ollagi kaev, kohutaval kombel saviplöga ja liiva, ning mutil on seejuures sellest segapudrust täiesti ükskõik. Täna ta isegi ei kiirustanud reha ja labidaga seda korralagedust likvideerima. Näitas hoopis uhkelt  Naabri Miisu mutile, et see torujupp on nüüd uus kaev ja meie saame ka eurovärgi äkki nüüd.  See eurovärk ongi see, et vesi on torus peidus ja enam ei saa peadpidi ämbris limpsimas käia. Minni teab seda, sest Minnil on selles eelmises kodus, kus ta mutiga elas, selline asi juba olnud.
nojah, eks ma pean siis olukorraga leppima, kui see veevärk ära tehakse.
 Aga täna - ilmselt selle eilse suure  mürina ja puhina peale, läks pilvedes midagi katki, sest just siis, kui ma olin lõunapausi lõpetanud ja õue sättisin, tabas mind eriliselt varajane sügistorm.
korrapealt saabus meile öö, koos lihapalli suuruste raheteradega. ossa raks, kus mul oli sada paari jalgu all, et toani kimada. Ning minu üllatuseks-ehmatuseks olid ka koerakonnad tuppa jõudnud põgeneda. Koos  minuga olid äkitsi köögis koos ka Tobias ja Boston.
Oh sa püha kassijumal! Ma tahtsin esiti koos kardinapuuga õue tagasi põgeneda, aga  muti, va osavkäpp, sai mul turjast kinni enne. Pika-pika paitamise peale suutsin kuidagi siis leppida, et need mõtetud elukad ka tormivarjus on.
Kuna Minni oli mind juba eelnevalt reetnud, ning olukorraga leppinud, ei jäänud ka mul midagi muud üle.
Muti rõõmuks, sest mutit pole eriti kasulik kurvastada kah, ta ju ikkagi meie oma muti, soostusin isegi koerakonnade jõlliva pilgu all oma krõbusid sööma.
Natsa sain muidugi seda Bostonit kiusata ka.
Ta ju meil teadupärast superõgard, kes isegi neid muti kasvatatud juurikaid ja punaseid kasvuhoonepalle sööb. No ja meie kausside järele on tal lausa eriline tõmme. Ta ilmselgelt neelaks need koos krõbudega alla närimata. kui saaks. Ma siis meelega lätsutasin nagu part pilliroos, et ta ikka näeks, et ma söön midagi head.
Boston muidugi tahtis kohe ka degusteerima tulla, aga muti kriuksatus  ja Tobiase torupillijorin sundisid teda paigale. Oh tegelikult on tore, et meil selline pere ikka on, mis sestet kõik peale minu on kiiksuga.  Ja eks ma pean nendega kuidagi koos elama, sest muidu oleks neil ju igav.

Ilusat vanade naiste suve!
Kuigi - mis ta nüüd nii eriti ilus on?
Meie muti keeras selle vanade naiste suve alguse meie jaoks täiega kihva.
Ja, et selles on süü ka meie koerakonnade olemasolul, siis pean täna riputama üles hunniku nende  pilte.
Koerakonnad olid meil, siis need mõttetud hiiglasekasvu nuustikud Ralf ja Tobias.
Ja nüüdseks siis Boston kah platsis.
Alguse sai kõik paar-kolm nädalat tagasi ühel õhtupoolikul, kui muti oma  internetti lappas ja sealt miski kutsikate pakkumise tabas. Kilkas teine nagu see poisijõmpsikas, kes meil  närve komposteerimas käib, ning kutsus peremehe ruttu ka internetti lappama.
Ma olin parasjagu muti kõrval voodil väikest õhtuuinakut tegemas, kui kogu see  möll algas.
Vaatasin ruttu ekraanile, et mis värk on ja kujutage ette, sealt jõllis mulle mingi koerakonna nägu vastu. Muti silitas mesimagusa hääle saatel mu pead, ning teatas, et ta valis meile uue sõbra just praegu välja.
Midaaa - mõtlesin! Ooot-oot muti, las peremees jõuab teleka eest siia, küll ta sulle vee peale tõmbab.
EKSISIN!
Peremees jõudis kohale - vaatas, ning hakkas ka karutantsu tegema laulu saatel. Laulusõnadeks oli, et sellle me võtame, selle me võtame ja pane telefoninumber kähku kirja.
Hommikul vaatasime Mitškinga aknal, kuidas meie pererahvas kuhugi end sättis. Poisijõnglane, kes muide  oli taas meil, võeti ka kaasa.
Ütlesin siis Minnile, mis eile õhtul juhtunud oli, ja et ilmselgelt minnakse seda koerakonna vaatama, kelle pilti ma nägin. Minni ei uskunud mind raasugi. Arvas taas, et reageerin üle, kuid......
Peale lõunat veeres meie pererahvas tagasi, ning autost võeti välja toosama Boston.
Ja siis pööras me elu pea peale!!
See elukas keerles-pöörles nagu vurrkann ringiratast. Meid nähes kasvas talle kolm paari jalgu juurde jooksukiiruse arendamiseks. Tobias hakkas koheselt tegema torupilli häält ja Ralf kukkus pikali ilma rohututi taha takerdumatagi.
Olime hetkega meie lemmikõunapuu kõige kõrgemas tipus.
Pererahvas huilgas maja ees, ning meid ei pandud tähelegi enam. Koerakonnale tassiti süüa-juua, tehti pesa, ning patsutati kogu aeg. See, et meil krõbukausid tühjusest kõmisesid, ei huvitanud peale meie endi, mitte kedagi.
Sel õhtul me koju enam ei tulnud. Protestiks ebaõigluse ja diskrimineerimise vastu kolisime me Minniga heinaküüni.
Mutil tulime me tegelikult õhtul korra meelde küll ja ta kissitas meid natuke, kuid siis lõi käega ja ütles peremehele, et küll konserv meid koju toob. Ma passisin terve öö üleval ja ootasin, et millal see meie konservikarp meile küüni järgi tuleb, meid koju viima, aga  asjatult. Hommikul hiilisime ise Mitškiniga köögiaknast tuppa, lootuses miskit endale hamba alla saada. Vedas meil. Muti oli ikka meie kausikestesse ka lihaollust puistanud.
Nii me veetsime vist oma kolm päeva, aga siis sai Minnil mõõt täis ja ta kolis tuppa tagasi. Ning kuna üksi oli minul ka heinaküünis igav elada, siis tehes möödaminnes sellest uuest koerakonnast korra üle, kolisin samuti koju tagasi. Aga ennast veeretada ja sakutada ei luba me tal siiani.
Tobiasele ta ka eriti ei sümpatiseeri, ainult jaurab ta peale. Muti muidugi ütles, et Tobias on loll (mis on täiesti õige) ja Tobiase ajud said kahjuks mulda pandud. Ütlus - mida minu mõistus eriti ei taipa.
Mulla alla pandi hoopis ju meie koerakonn Ralf.

Ralf oli meil  väga vana ja kehvas seisus, nagu muti seletas.
Tegelikkuses ta ei kuulnud enam, ei saanud aru, kus elab, ning kukkus igal võimalusel pikali. Püsti pidi teda alati aitama, sest  ise ta ei osanud enam.
Nii vuras ühel varahommikul meile õuele üks tundmatu tädi. Muti oli just konserviraha tegemast tulnud, ning kamandas Tobiast ja Bostonit miskipärast tuppa koos meiega. Tädi nähes lendasid koerakonnad tuppa lausa välgukiirusel.  Peremees läks ka õuele, ning meie ninade alt pandi uks hoolega kinni.
Tunnike hiljem, kui jälle koduarestist pääsesime, olid muti ja peremees väga vaiksed, ning me millegi pärast ei leidnud enam kuidagi Ralfi.
Ega need inimloomad ei otsinud ka teda eriti, ainult Tobias käis korraks seal, kus sõber tal tavaliselt pikutas. Vaatas rehe all ringi, ohkas pikalt, ning kolis meie lemmikõunapuu alla.
Seal veetis ta mitu-mitu päeva pikutades ja urisedes Bostoni peale. Boston käis teda sealt ära kutsumas kogu aeg, kuid Tobias oli kangekaelne.

Söögist keeldus Tobias ka miskipärast.
Ma arvasin, et tal on dieet, kuna ta on paks, kuid Minni ütles, et olen ikka täisloll - Tobias leinab oma sõpra hoopis. Ja, et sõber Ralf on nüüd pilvede taga, ning meil õuel on uus väiksemat sorti lillepuhmas kahe kivi vahel. Seal me võime käia ja Ralfiga juttu ajada, ta pidada meid nüüd kuulma.
Ma ei oska sellest midagi arvata, aga Minni on sellise asja korra läbi teinud, kui tema sõber Raibert
täiesti magama jäi, no nii, et enam isegi suure nurrumise peale ei ärganud.
Minni ütles, et tema oli ka siis mitu päeva kurb olnud ja söögiisu üldse polnud.
Vot sellest, kuidas üks söögiisu saab ära kaduda, ma aru ei saa vist iialgi.
Mina sööks küll iga kell, nii, nagu see uus tolakoer, kes meil nüüd aina kasvab. See sööb ka kogu aeg ja kõike. Muti ja peremehe kingi ka. Ise saab selle eest riielda, kuid ikka sööb edasi.
Tobias on ka vaikselt sööma hakanud, ning taas veedab aega maja ees. Paaril korral on isegi selle Bostoni kaasa võtnud heinamaale kolama, nii, et pole kogu aeg ta kallal jorisenud.
Vanast harjumusest vaatame me muidugi iga kord veel õue minnes ringi, et ega Ralf pole kuskile kinni jäänud, ega ära eksides kukkunud. Kuid, kuna nüüd on rehe uks selle  Bostoni, kes pidi olema täisvereline aafrika kelgukoer, pärast kinni, siis tuleb kohe ka meelde, et see Ralfi aitamise ülesanne on nüüdseks otsa saanud ja ees ootavad uued ülesanded.
Nendest uutest peamine on selle kelgukoera kassialluvaks kasvatamine. ja uskuge mind, vot see on alles paras suur väljakutse meile.
Aga kuidas sellega meil läheb, teatan millalgi tulevikus, praegu vaja taas minna ja kord taas koerakonnadest üle teha. Pealegi hakkab muti korraldatud vananaistesuvi ka rahulikumaks muutuma. Nii, et uute kohtumisteni!! Kurrnäuhh ja muide, kas olete märganud, kui priskeks on praegu hiired muutunud, no lausa kutsuvad end püüdma! Ma ei saa enam aega raisata, lippan nüüd vahti kivi otsa pidama.  Näeme jälle, kui on aega!

Istun aknal,
loojumas päev, äkki autot tuttavat näen.......
Jessss! See on muti!
Meie mutikene jõudis ometi koju ja me saame õue!
Ma ei teagi, kuidas niimoodi hommikul sai juhtuda, et muti pani kodunt plagama enne, kui meie Minniga oma hommikused tubased tegemised olime lõpetanud.
Üks hetk igatahes kuulsime välisukse prõmakat, ning väljateenimata koduarestis me olimegi.
Mina jaurasin ikka kohe mõne tunni nördimusest.
Päike paisab väljas, aga meie istume ninad vastu klaasi ja ei saagi suvepäevast osa.
Minn võttis asja rahulikult, keeras end poisinaga voodisse kerra ja soovitas minulgi päevane minpuhkus võtta.
No ma ju tegus tüdruk, pikutasin tunnikese - igav hakkas, küljed jäid kah kangeks.
Keerasin siis muti vaibad rulli igavusest.
Pikutasin jälle tunni.
Keerasin vaibad taas lahti - ei midagi, kell ei liikunud grammigi edasi.
Sõin meie mõlemi kausid tühjaks, ikka oli igav.
Mingil hetkel tõusis Minni ja avastas, et olin krõbinad ära söönud.
Sain selle eest tuuseldada, et olen nii loll ja tuleviku, ning sõbra peale ei mõtle. Mismoodi ei mõtle?
Kogu aeg mõtlen ju, et mis kell muti tuleb!
No Minni ütles siis, et tulevik tähendab seda, et äkki muti ei tule tükk aega ja ma oleks pidanud söögiportsu osadeks jagama, et õhtul ka oleks maiustamist. Ja sõber on ju tema.
Vaat kus sõber! Kogu aeg ju tuuseldab ja kasvatab mind.
Istusin siis aknal ja ikka ootasin mutit. Ise mõtlesin, et mis siis, kui Mitškinil oligi õigus ja muti ei tulegi.
Nutma hakkasin selle kurva mõtte peale, Ja mu terake haige silm läks paiste ka jälle kurvastusest.
Isegi Minni tuli voodist välja vaatama. et mida ma seal aknal piuksun nii kangesti.
Nutsime siis natuke kahekesi, kuid Minni tüdines ära. ja just siis, kui Minn otsustas, et teeb veel väikse uinaku, ilmus meie muti tõld :) õuele.
Oh seda õnne ja rõõmu!
Saime õue ja saime süüa ja pai saime kah.Mina sain muidugi ka loomaarsti visiidi aja oma silma pärast.
Ikkagi oli ilus õhtu!
Ja selle järgi tuli hommik!
Nagu muti tõusis ronisin mina ka aknale. Et nagu muti akna avab, et öist kassihaisu välja lasta, nii mina lähen koos haisuga.
Muti tegigi akna lahti, aga vihma sadas.
Mitte kuidagi ei meelitanud ilm mind välja.
Keerutasin ,ning keerutasin seal aknalaual edasi-tagasi, kuid õueisu oli kuhugi kaduma läinud vihma nähes.
Mitskin tuli mu selja taha ka kobisema, et keri eest, tema tahab õue vaatama tulla.
Tulgu, aknalaual ju ruumi küll.
Nii kaua kräunus mu selja taga, et tema ei mahtuvat, kuni ma läksingi eest ära lauanurgale, Minni ronis siis akna peale ja istutas end kohe keset aknalauda.  Vot sulle sõber!
Vahtis ja vahtis, aga õue ei läinud. Hoopis kukkus torisema, et miks selle akna taga vihma sajab.
Mõtles siis pisut, ning läks kontrollima, kas magamistoa akna taga ka sajab. No tätsa tobu ju! Kui juba köögiakna taga sajab, siis mujal sajab ju ka. Mina ikkagi otsustasin, et hoolimata vihmast, ma tänast päeva toas ei viida ja hüppasin õue. Minni tuli järgi kolinal.
Muti läks taas kuhugi minema autoga - ilmselt meile konserviraha tegema.
Õnneks oli ta taibukas ja jättis verandaakna meie jaoks lahti. Meie serviisi tõstis ka verandale.
Vihm lõppes ka varsti, ning meil oli mõnus koduhoovi päev. No natuke muidugi metsaääre ja põlluserva päev ka. Ning kuna meil oli muti olemasolu üle ikka veel hea meel, siis tõime talle kingiks mõned hiired ja paar toredat mullamutti ka.
Koju jõudes oli mutil nende teiste muttide üle tõesti hea meel. Kiitis meid, et me olla tõelised kass-jahimehed.
Saime lausa preemiaks kassimaiust. Muidugi näpuotsatäie, aga asi seegi.
Ja siis tegi muti midagi sellist, mille üle ma nüüd siiani naeran, nii, et saba ka väriseb ja mille pärast Minni on mulle juba vähemalt viis korda tutaka vastu  kõrvu andnud.
Meil on ju vana-vana maja, milles me pesitseme. Ja selle vana maja veranda katus tilgub läbi vihmaga. Ning, et muti kallihinnalised vaibad seal märjaks ei saaks, pani muti ühte suurde tilkumiskohta hiigelsuure pesukausi.
Ja siis nüüd koju jõudes otsustas muti selle kausi aknast välja tühjaks valada. Loomulikult ei vaevunud ta kontrollima, et ega kedagi või midagi seal veranda akna all parasjagu pole.
Vot oli küll!
Minni oli!!!
Arvake nüüd edasi, mis sai????
Akna alt kostus selline kräunatus, nagu oleks seal olnud vähemalt kaheksa ja pluss Minnit.
Ja see Minni kerkis millegi pärast kräunumise saatel kuni aknani, et siis kiljudes metsa poole liduda.
Ma pole eluski enne näinud niiiiii vihast ja tilkuvat ja kiiresti kimavat Minni :).
Ta sai kogu selle kausitäie oma uhke kasuka peale nii, mis mühiseb.
Kolm tundi oli meil Minnivaba kodu.
Õnneks  pole meie Minni  pika vihaga ja enne pimeduse saabumist tuli ikka koju, aga mina saan siiani nahutada ta käest, kui kausi poole vaatan, või pesuveest piuksatada julgen.
Aga see tuuseldamine on seda naeru väärt kah - elu toredaim nali oli!

 Muti ütles, et nüüd pean küll vabandama kõigi oma andunud fännide ees,
sest olen terve suve olnud kirjutamise koha pealt kohutavalt laisk.
Eks ta natuke nii kippus olema jah. Aga no kogu aeg ju nii kiire. Vaja muti peendraid tuunida, vaja metsaservast lihakraami jahtimas käia. (kaua see muti ikka peremehele seda aias kasvavat silo sisse söödab).
Meil Mitškiniga oli igal hommikul värske lihakeha muti kollasel vaibal.
Ega see lihakeha paigutuskoht mutile eriti meele järgi pole, aga küll ta lõpuks ära harjub. Minn ütles nii, ja Minn on ju teadupärast targem (muti arvamus) kui mina.
Aga selle eest olen mina leebem!
Kui Minni teeb sookure häält,  kui rohtu saab, või temaga muid asjatoimetusi tehakse, siis mina lasen rahulikult toimetada. Las mutil olla ka mõnus õhtu, kui saab mu karvades siblida.
Aga, kui juba sookurgedest jutt tuli siis.....
Meie vaene muti ei saa nende lindudega kohe üldse läbi.
Esiteks olla nad koledad, nagu muti elulugu, ning teiseks pröökavad, nagu udusireend.
Muti eluloost ei tea ma suurt midagi, aga kui arvestada meie paari kooselatud aastat, siis on sookured küll ilusakesed.
 Udupasunat ma veel oma elus kuulnud ei ole kahjuks, nii, et siinkohal jätan selle kommenteerimata.
 Teema tegelikult selles, et sookurgede võsukesed on lennujõulisteks sirgunud, ning vanemad teevad neile nüüd treeninglaagreid meie ja naabripere põllul.
Trenn algab tavaliselt kella viie paiku hommikul, mil võsukesed naaberpõllule ritta seatakse ja toitu otsima kamandatakse. Vanemad tulevad aga meie põllule tegevust eemalt jälgima. Ja kes siis  konna, või mõne muu palukese leiab, see kisama pistab, et emmeeeeee, näeeeee konnnnnn!!!!!!! Jehhuuuuuu!!!
 Emme-issi kilkavad alati vastu, et vaat kui tubli ja söö nüüd ilusti kõht täis, siis jaksad rohkem lennata.
Ilus perekondlik idüll ju!
Aga......
Eks ma saan mutist kah aru. Suur soe väljas, ning meil majal kõik aknad ööpäev läbi lahti. Ja kujutage siis ette, kui kell viis hommikul keegi su akna all röögatab, et ta leidis konna. No ma ehmataks ka end maruvihaseks. Kuigi tegelikult mulle meeldib kah, et muti nii vara hommikul juba kööki tuierdab. Me saame Mitskinga siis alati miskit maiust kohe, sest muti on algul veel nii unesegane, et ei jaga matsu, mis kell on. :) :).
Kuid need kuumad ilmad - need mulle küll ei meeldi. Mutile meeldivad! Tema on pikalt kuskil kaugel Kambodžas kuuma käes elanud ja oskab sellest kuumusest lugu pidada. Meie Minniga olime küll nagu poollaibad. See tähendab, et lebotame kuni õhtuni verandal tuule käes ja päikese eest varjul.

Ainult varahommikul ja õhtul saame liikuda.
Õnneks said nüüdseks kuumad ilmad läbi, ja meie eluke on normaliseerunud. (oh kui tähtis sõna)
Muti. või siis peremees kastsid koerakonnasid ka mitu korda päevas veega, sest muidu need oleksid kuumusest rabanduse vist saanud.
Jaa, lugesite õigesti - koerakonnasid.
Ralf - see dementik on meil ikka veel alles.
Muti ja peremees ei raatsi kuidagi teda veel ära saata. Muti arvas, et kuniks on jalad all, las tiksub tasakesi, lihtsalt meie peame tal silma peal hoidma, et ta mõne rohututi taha kinni ei jääks, või õue peal ära ei eksiks.
No see meie muti sõnavara muidugi. Ma nüüd käin mitu korda päevas kontrollimas, et kas Ralf on tiksuma juba hakanud - ei ole.  Kell tiksub küll köögiseinal kõvasti, aga Ralf ainult norskab, nagu peremees.
Minni muidugi ütles, et ma olen taas lollakas, kes mitte millestki aru ei saavat. Aga ega ta ei vaevunud seletama kah, et mida see tiksumine, ning ära saatmine tähendavad. Ütles ainult, et ma olla selliste maailmaasjade jaoks veel liiga noor.
Mis noor!
Vaat naabrite uus kass Miisu on noor ja rumal. Ma kutsun teda teeristile mürama, kui ta õues on, aga tema ei tule kunagi üksi. Alati võtab selle oma koeravolaski ka kaasa. No ja Porthosega ju ei saa mürada. Ta on sama loll ja kohmakas, kui meie koerakonnad. Mängib ainult kassiveeretamismängu ja teeb meid ilaseks.
Nii, aga nüüd pean ma taas õue lippama, sest kassielu tahab elamist ja suvi ju nii lühike, ning tegemist palju.
Kohtume taas millalgi! Nautige suve, ärge siis kurvastage, sööge rohkelt lihasaadusi, mitte nagu meie muti, kes järab juurikaid nagu Jänks, ning sunnib peremeest ka sama tegema.
Kuigi - Jänks naudib kah neid aiasaadusi, mis muti talle tassib.
No näed siis! Ei saagi veel jutusoonelt ära! Agaolgu, muti põrutas juba õue - lippan ruttu kannule!!